nohik Rents tegutseb jälle

Ma saan aru, et see ei ole teie jaoks põnev, aga proovime ikka välja kannatada, ma olen selline ometigi avalikult ainult vaheperioodide lõpus. Täna, kui üles ärkasin, vaatasin lõpuks selle internetipõhise asja ka üle. Selgus, et olin oma punkti kaotanud konksuga küsimusele, mida ma tegelikult ometigi teadma peaksin. Nojah, ehk järgmine kord läheb paremini.

Aga see-eest rääkisime me täna koolis huvitavatest asjadest (pane tähele, Mnc, see et ma neist artiklitest nüüd räägin, ei tähenda, et ma kõigega automaatselt nõustuksin, ma lihtsalt VAHENDAN). Me olime tunniks pidanud lugema kolme artiklit. Ühes rääkis arst oma kogemustele tuginedes sellest, kuidas inimesed ei saa kunagi uskuda, et nad saavad parimat ravi, sest kellegi peal peavad ju residendid ka harjutama, aga keegi ei taha inimesi närvi ajada öeldes “Okei, ma pole tglt seda kunagi teinud, aga ärge pablage,” mistõttu enamasti antakse näiteks residendile esimest korda skalpell kätte mõne operatsiooni käigus, kus patsient üldnarkoosis on. Samas ühtki teist lahendust ta ei näinud, kuigi tunnistas, et antud hetkel saavad parimat ravi ainult erakliinikute patsiendid ja arstide sõbrad/sugulased, sest sel juhul hoolitsevad arstid ise selle eest, et residendid nende patsientidega ei tegeleks. Samuti kirjeldas ta uudsete operatsioonide kasutuselevõtmist, kus alguses on surmajuhtumite protsent tunduvalt kõrgem, kuni arstid õpivad neid operatsioone tegema ning kasutegur, mis selle alguse kehva tulemuse üles kaalub, ilmneb alles mõne aja pärast. Eestlase jaoks ei ole siin vist just väga palju uut, meile õpetati küll juba koolis bioloogia tunnis, et kui tuleb mõni uus ravimeetod, siis tasub võimaluse korral ikka vähemalt aasta või paar oodata, enne kui seda oma nahal testida.

Lisaks lugesime Emily Martin’i artikleid sellest, et ühiskond peab rasedust haiguseks ja sellest, kui alatu see ikka on, et naisi diskrimineeritakse isegi läbi munarakkude. No et spermatosoide kui meeste esindajaid seostatakse kiire liikumisega, samas kui munarakk on passiivne, selle kohta ei öelda, et see liigub mööda munajuha, vaid et “see saadetakse” mööda munajuha kuskile. Mis on muidugi tõsi, sel lihtsal põhjusel, et nii see tõesti toimubki – õigemini, ma tahtsin öelda, meesbioloogid on oma naistevastases vandenõus meid seda uskuma pannud. Samuti on tema meelest ääretult solvav, et naiste igakuist menstruatsiooni seostatakse (kes seostab? mina näiteks ei seosta) alateadlikult raiskamisega, aga meeste seemnepurske puhul ei räägita kunagi sellest, et miljonid seemnerakud läksid lihtsalt raisku.

Kui nüüd veidi mõtlema hakata, siis ma täitsa näen loogikat. No selles mõttes, et kui ma sikutan Eestis kaevust suure ämbritäie vett ja kulutan terve selle ämbritäie lillede kastmiseks, ei ole hullu midagi, aga kui mul on toas ainult üks ämbritäis vett ja mul ei ole õrna aimugi, kui kaua ma sellega läbi aetud saan, siis tundub ka ühe klaasitäie pojengipõõsasse valamine laristamisena. Mitte et ma oleks kunagi päris elus kokku puutunud sellega, et keegi  tavainimestest menstruatsiooni munarakkude raiskuminekuna käsitleks. Spermatosoidide kohta mäletan küll, et arukas blondiin ütles telekas, et meeste eneserahuldamist võiks vaadelda kuritegeliku hülgamisena ja oma järglaste kaitsetusse seisukorda jätmisena.

Igatahes, tunnis me enam artiklitest otseselt ei rääkinud, aga selle materjali kinnistamiseks vaatasime mõningaid videosid sünnitusest. Esimese panen ma siia kah, sest see on Monty Phyton ja kellele ometigi SEE ei meeldiks.

Teised, mida ma siia ei pane, sest need on liiga verised ja üksikasjalikud, näitasid ühte haiglasünnitust ja ühte kodusünnitust. Esimeses oli naine, kellel oli enne rasedaks jäämist olnud südamerabandus ja kes seetõttu rääkis sellest, et ta peab arstide hoole all olema. Seejuures oli kohe näha, et meesarst oli see, kes ütles, mis toimub – üldse oli seal väga palju ühist selle ülemise videoga. Last tõesti näidati ainult hetkeks ja kogu üldmulje oli ka selline, et sünnitaja ise pole piisavalt kvalifitseeritud, et midagi teha. Enamasti võib see muidugi tõsi olla, aga teatud tingimustes võib viia selliste asjadeni nagu hiljuti Eestis – noor sünnitaja tunneb, et midagi on viltu, aga tema jutust ei tehta välja, sest kogenud arst on kindel, et tema teab rohkem. Kuna arst on jõupositsioonil (ja nagu ma Perekoolist aru olen saanud, siis on täiesti tavaline, et naised juba sünnituse alguses mingeid valuvaigisteid saavad, mis olemise uduseks teevad), ei julge naine väga vaielda ega oma keha usaldada, kuni on suur jama. Kusjuures iseenesest ju võiks, sest mu tutvusringkonnas on mitu naist, kes on teatanud juba enne ultrahelisse minekut, et nad teavad niigi, et neil sünnib tüdruk (või teise näite puhul poiss) – ja neil on õigus olnud. Ehk on tõesti neil kõigil jopanud (eksimise tõenäosus on ju ainult 50 prossa), aga tundub küll, et naised siiski natuke oma keha tunnevad ja arstid võiksid selle võrra ju nende jutule ka rohkem tähelepanu pöörata.

Teine video näitas kodusünnitust. See toimus vannis, nii et kogu tegevus polekski nii kole olnud, pigem isegi veidi naljakas (eriti hetkel, kui ema paneb täiest kõrist röökiva lapse oma rinnale ja isa küsib täiesti siiralt:”Kas ta hingab juba iseseisvalt?”), kui naine poleks pidanud vajalikuks oma platsentat välja tõsta, et seda oma abikaasale näidata (“Vaata, kallis, kui pirakas”). No ma ei tea, ma tahaks ilmselt kah, et mees mu kätt hoiaks, aga päris kõike ta ka nägema ei pea, ma tahaks temaga ikka tulevikus ka veel seksida. Rääkimata sellest, et ma ei tea, mis toimub inimese peas, kes paneb sellise video youtube’i üles pealkirja all “Minu esimene kodusünnitus” (kuigi, kuna ma seda videot ise ei otsinud, siis see võib olla vabalt ka mõne naljahamba poolt kuskilt mujalt võetud ja sinna pandud).

Aga huvitav fakt, mis sellest välja tuli, oli see, et kuigi kodusünnitus on tunduvalt odavam (ja USAs on vähemalt üle kümne miljoni ravikindlustuseta inimese, aga need on masueelsed andmed, nii et võimalik, et lausa kordades rohkem), on see siiski haritud ja rikaste naiste lõbu. Esimest selle pärast, et neil on piisavalt informatsiooni ja teist selle pärast, et vaestel naistel ei ole piisavalt raha, et ENNE sünnitust pidevalt kontrollis käia, et saada kinnitust, et ta tervislik seisund on kodusünnituseks piisavalt hea. Nii et lõpuks jõuavad nad haiglasse ja saavad endale metsiku arve, mida nad kunagi maksta ei jõua. Aga nii sünnituseelne, -aegne kui -järgne meditsiiniline abi on ropult kalliks tehtud ja küsitakse iga asja eest.

Meie õppejõud näiteks rääkis, kuidas üks haigla loobus temaga tegelemast, sest ta jättis teadlikult kahe rasedusaegse visiidi vaheks rohkem kui ühe kuu – haigla teatas, et nemad ei kavatse osaleda tema sündimata lapse tervise ohtu panekus. Naine, kellel on kaksikud, rääkis (kahjuks mainimata, kas see toimus Austraalias või tema päritolumaal), kuidas ta ultraheli tegema läks – maksis, tehti ultraheli, saadi teada, et ta ootab kaksikuid, kõik oli kena. Ja siis nõuti tema käest veel kord sama summa, sest lapsi on ju ometigi kaks! Kui rahaküsimiseks läheb, on kõik ühtviisi osavad. 😀

Jah, terve pikk postitus tittedest ja tuttidest. Aga põnev on ju! 😀

P.S. Mu öine ülevalpassimine tasus ära, vähemalt SELLE ülesande eest sain maksimumpunktid.

rents on tsombi

Ikka täiega. Õppisin oma aja järgi kella seitsmeni hommikul, et ühe internetipõhise aine asju tehtud saada. Esmalt netipõhine kontrolltöö ja seejärel üks suurem harjutus otsa. Seekord isegi pingutasin hullult selle kontrolltööga – ja ikka ei saanud maksimumpunkte. Ma tean küll, et on nohik vigiseda, kui A asemel B saad, aga ma olengi ju nohik. Ja see teine ülesanne oleks muidugi tunduvalt kergem olnud, kui õppejõud oleks vaevunud mainima, et töökäsus olevad leheküljenumbrid ei vasta tegelikult materjalile, mida me reaalselt kasutama peame, vaid ca 30 lk sellest on niisama meie oma rõõmuks ja lisainfoks ning me ei pea selle kallal pead vaevama ja mõtlema, milline osa sellest infost oluline on. Eriti mage on see, et hiljem selgus, et üks õpilane oli talle selle kohta meili saatnud ja ka vastuse saanud – seega oli ju selge, et üliõpilased on segaduses ja oleks võinud kogu klassile selgitava kirja saata, seda enam, et TÜ õppejõududel on võimalik teha lihtsalt linnuke kasti “saada kiri kogu kursusele”. Aga noh, ehk saingi nüüd targemaks, kuigi viimased paar tundi olid küll ausalt öeldes sellised, et kohe mitte midagi ei mäletanud ja aju ei liikunud ja isegi MNC peale sain kurjaks, sest ta suutis väljendada eeldust, et kõik, mis minu blogis kirjas on, kajastab otseselt seda, mis mu peas toimub.* Igatahes sai see kodutöö väga pikk ja põhjalik, nii et ehk hinnatakse ka seda.

Kui juba TÜ kritiseerimiseks läks, siis mind häirib veel üks asi. Nimelt tagasiside andmine. Me peame kõik kursuse lõpus kursustele tagasisidet andma, see on eksamile pääsemise eelduseks – aga minu jaoks on eksam väga oluline kursuse osa, sest alles peale seda, saan ma öelda, kas eksam hõlmas seda, mida tunnis oli seletatud või hoopis midagi muud, kas õppejõud tõesti kohtles üliõpilasi erapooletult (näiteks suulise eksami puhul paistab see eriti silma, aga on olnud ka kirjalikke eksameid, kus mõni tüdruk, kes on terve kursuse jooksul igas loengus sõbrannadega jutustamise eest märkuse saanud, küsib eksami ajal kolm korda vetsu [mis tegelikult muidugi on keelatud, kui on põiepõletik, võtad arstitõendi ja tuled järeleksamile] ja kui ta ukse poole kõnnib, on tagataskutest ta spikrihunnikud näha) jms. Ma saan aru, et ehk nad kardavad, et kehva hinde saanud üliõpilane paneb halva hinde vastu, aga kui see tõenäosus nii suur on, siis võib pakkuda ju kas või võimaluse peale eksamit täiendavat tagasisidet anda vms. Teine, tunduvalt olulisem probleem selle tagasisidega on, et selle andmist hakkab süsteem nõudma peale teatud arvu loenguid. Kuna internetipõhistes ainetes aga loenguid teatavasti ei ole (või on üks), hakkab süsteem nõudma tagasisidet ENNE kui midagi päriselt toimunud on. Mis tähendab, et me laome õppejõule ja ainele punkte lihtsalt selle alusel, mis mulje õppejõud meile siiani jätnud on ja kuidas õppekava tundub – või nagu mina, paneme igale küsimusele vastuseks “raske öelda”.

Enivei, rents oli suisa nii tubli, et suutis peale kolmetunnist und end uuesti üles ajada ja prantsuse keelde minna. Miks Rentsil oli vaja hädasti tundi minna, võite te küsida, kuigi te, raisad, nagunii ei küsi, sest teid ju ei huvita. Aga selle pärast, et mul oli vaja essee esitada. Miks seda meiliga saata ei võinud, võib mõni luksusliku internetiga harjunud inimene küsida – aga selle pärast, et meil on siin selline süsteem, et selleks, et esseed esitada, pean ma sellele lisama ka ametliku allkirjastatud vormi, millega ma kinnitan, et ma tean, mis asi on plagieerimine ja ei määriks iialgi oma käsi sellise rüvedusega. Noh, et bürokraatiat liiga väheks ei jääks või nii.

Samas on mul vedanud, sest ma pean ainult selle paberi lisama (ja ka seda ainult prantsuse keeles) – Maike peab kõik kodutööd laskma läbi iTurnitin’i, mis on põhimõtteliselt suuuuuuuur sait, kus on üle miljoni ingliskeelse teksti, ja mis salvestab automaatselt tema teksti ning kontrollib samal ajal ega selle osad ei kattu jutumärkideta mõne teise kirjutise omaga. Kui ei kattu, siis saad selle kohta tõendi, mille sa pead välja printima ja oma töödele lisama. Teoorias tähendab see seda, et mitte keegi ei saa plagieerida avalikus inforuumis olevaid artikleid ja esitatud kodutöid. Praktikas tähendab see aga muidugi seda, et vaesed umbkeelsed pannakse veel sitemasse seisu ja neil on veel vähem aega mõnda teist keelt õppida – siin on ju pooled inimesed aasia päritolu ja enamus neist oskab lisaks inglise keelele ka oma päritolumaa keelt või vähemalt mõnda muud keelt (need, kes on siin juba kolmandat või neljandat põlve, ei oska alati oma vanaemade keelt, aga enamasti väärtustatakse nende peres väga keeleoskust, vähemalt minu piiratud tutvusringkonnas) ja kui sa räägid hiina või jaapani keelt, võid sa kas või iga päev omale vähemtuntud autorite artiklitest esseid kombineerida. Kuigi mul on siiski raske uskuda, et inimesed, kes õppimise eest nii metsikult plekivad (sest ka siin kogutakse seda raha pikka aega), üldse tahaksid massiliselt end läbi nihverdada ja mõne sellise pärast niisugusi meetmeid rakendada, on ilmselge overkill.

P.S. Õpetaja oli mu prantsuse keele töös ühe asja valesti märkinud, nii et mu skoor pole 6.9, vaid 7 protsenti kaheksast. Nii et kõik, kes mulle kaasa elasid, võivad minuga koos 0.1 protsenti üle rõõmustada. 😀 Aga nüüd lähen ma magama tagasi, sest sain enne ainult kolm tundi sliipi panna ja olen tõesti pea seest tsombi.

* Nii et selgitan siis – vahepeal kirjutan ma asju lihtsalt selle pärast, et need äratavad mu tähelepanu, on naljakad või vastuolulised ja tahaks selliseid asju koos mõningate mõttesuundadega teistegagi jagada. Kui ma kirjutan näiteks, et Ansip võiks hakata teistes Euroopa Liidu riikides majandusalaseid koolitusi läbi viima, ei mõtle ma seda tõsiselt.

mul tglt ei ole aega

Selle pärast ma ei kirjuta, näitan teile hoopis, mis kaunite laulude saatel ma nostalgitsen meie armsa vabariigi poole või pärast või järgi või järele.

oli seda trennipedenduse juttu nüüd vaja?

Tulemus on igatahes käes. Eile käisin ujumas, mõtlesin, et seda võiks hakata ülepäeviti tegema – aga juba täna otsustasin hoopis jooksma minna. Mõtlesin, et 30 minutit on ikka veits vähe, selleks, et südamelihasele ka natukenegi kasu oleks, peaks ju ikka vähemalt 45 olema, eksole. 😀 Noh, joosta ma jõudsin muidugi ainult ca 30 minutit, sest ma pole seda sada aastat teinud, edasi lasin kiirkõndi, aga kuna ühel hetkel oli vaja üks eriti hea lugu mp-kolmekas korduse peale panna, avastasin ma ühel hetkel, et oi, poolteist tundi on juba täis. Tuleb tõdeda, et tunne on hea küll. 😀

Mida teha, kui täis peaga öösel igav hakkab?

Kõige parem mõte on ikka helistada eesti blogijannale, kellega sa oled ühe korra kohtunud, ja rääkida talle järjest hulgim piinlikke, aga see-eest väga naljakaid sündmusi oma elust. Ma pole kohe harjunud sellega, et inimesed, kes mind ei tunne, mind usaldavad – millega ma nüüd selle ära teenisin? 😀

Aga muudest väga põnevatest teemadest – meie esimene prantsuse keele kontrolltöö annab lõpptulemusest 8 protsenti ja mina skoorisin sellest 6,9. Oleks tahtnud ikka 7,6 ära saada (oleks veel Eesti mõistes A olnud, sest 6,9 on kaheksast teatavasti 86 protsenti ja seega isegi mitte väga tugev B, vaid selline nõrgapoolsem), aga noh, mis sa hädaga teed. Eks ma pean endaga elama nüüd sellisena nagu ma olen.

kellele siis pulmalaua ääres prassida ei meeldiks

Lugesin täna kodutöö jaoks eestlaste pulmakommetest 16. sajandil. Münsteri sõnul valis isa pojale pruudi välja, võttis mõned sõbrad kaasa ja läks varitsema. Sobiva võimaluse tekkides pruut rööviti, aga kui sellega pruudi perele vahele jäädi, järgnes verine taplus ning võimaluse korral viis pere ikka tüdruku tagasi. Kui võitis poisi pere, läks tüdruk sinna kaasa. Nii, siiani meigib senssi, eksole?

Ja edasi kirjutab Münster, et tüdruk ja poiss pandi ööseks ühte kambrisse, kus nad pidid oma „asjad kokku leppima“ ja kui nad hommikul veel teineteisele meeldisid, tehti pulmad. Vat see osa tekitab minus segadust. Kui tõesti tüdruk ja poiss seal kambris lihtsalt öö otsa (või vastastikkuse sobivuse korral muidugi tunduvalt vähem) jutustavad, siis milleks üldse röövimine? Ja kas tüdrukul oli siis tõesti reaalne õigus „ei“ öelda või tähendas see pigem seda, et julgema iseloomuga poisi puhul pandi tüdrukule ära nagunii (või tõenäoliselt seda isegi oodati poisilt ja isa oleks talle vastu hambaid andnud, kui hommikul oleks selgunud, et kogu isa vaeva peale pole poiss isegi keppi saanud), lihtsalt hommikul oli tal õigus oma siniseks pekstud näoga öelda, et ta tahaks nüüd ikka koju minna? Kas teda oleks peale sellist asja üldse enam koju tahetud? Kas teda oleks ka TEGELIKULT koju lastud? Enamustes kultuurides peetakse naist vägistamises süüdlaseks ju isegi siis, kui ta päise päeva ajal tänavalt röövitakse, läbi pekstakse, kinni seotakse, voorusevöö küljest ära keevitatakse jne, sest mees ometi ei ole vastutusvõimeline ja naine on ise süüdi, kui ta füüsiliselt alla jääb. Või oli enamasti siiski juba mingil moel kokku lepitud, millal, kus ja kuidas „röövimine“ aset leiab – no oleks maru niru ju, kui see näiteks kehva aja peale langeks, aga naisterahva puhul on selle tõenäosus ju suisa veerandik, maru pläss kah öelda, et ma saan aru küll, et röövisite ja puha, aga mul on tglt päevad. Või jõuab uhke isa poja uue naisega koju, aga poiss on hoopis naabritüdruku juurde ehale läinud. Ei, see ei kõlba mitte. Pealegi, kes see ikka tahab riskida sellega, et ta naisevõtu käigus maha lüüakse, arvata on, et vähemalt lahedamate meeste jaoks oli see „röövimine“ pigem formaalsus ja naised oleksid võimaluse korral ise kas või jooksuga tulnud. Või vähemalt see, kui palju pere „vastu võitles“ sõltus ka sellest, kui hea väimehekandidaat teisel pool oli.

Aga kombed on maru imelikud asjad, mõned võivad tõsimeeli mitu põlvkonda järjest naist võttes maha löömisega riskida, ilma et nad hetkekski mõtleks, et läheks õige lihtsalt Paulile viinaga külla ja küsiks, mis ta arvab, kas ta tütar meite Mardile sobiks – no traditsioone tuleb hoida ju, see oleks kohatu. Minu Peruust pärit klassiõde rääkis eelmisel nädalal, et neil on nii sügav katoliku kultuur, et esimesel tütrel ei lasta siiani abielluda, sest ta peab täiskasvanuna oma vanemate eest hoolt kandma. Ma küsisin, et kes siis tema eest hoolt kannab, kui tema vanaks jääb ja kas ta siis abiellus olles ei hoolitseks oma vanemate eest. Tüdruk kehitas ainult õlgu ja ütles, et nii on kombeks ja muu pole oluline. Nii et mõned kombed on ikka veel visad kaduma.

Pildil on üks hoopis teistsugune pulm.

Priit on kuidagi ühekülgseks muutunud

Käib viimasel ajal ringi nagu pesumasina trummel – eestlannad, eestlannad ja neegrid, eestlannad ja moslemid, eestlannad kui litsid, eestlannad kui maailma kõige sitemad sportlased, eestlannad, eestlannad ja neegrid, eestlannad ja moslemid. Ja nii iga nädal. Varsti ei viitsi enam uusi artikleid kirjutadagi, saadab vanad lihtsalt uue ringi peale. Moslemite osas on muidugi naljakas, et Pulleritsu jaoks ei ole üldse vahet, kas moslem on pärit Türgist või Pakistanist või Kuveidist, ikka on ühed moslemid kõik. Peaks tal vist soovitama vahelduseks poliitilisi artikleid ka lugeda – loeks, MIKS Iraagis valitsuse moodustamisega nii suur jama on ja millest see tingitud on, kuigi teoreetiliselt on kõik ju moslemid. Aga see eeldaks muidugi, et ta loeb midagi, mis ei olegi tema enda hõbedasest sulest ilmunud, nii et karta on, et see nali jääb olemata.

Las ta siis jahvatab, kui viitsib, kuigi minu meelest artiklis toodud “õpetussõnad” iseloomustasid lihtsalt suhtumist, mida tuleks ka kõigi valgete meeste peal rakendada. Eestiski on piisavalt mehi, kes hea meelega naise rahakoti peal liugu laseksid, kui ainult võimalus antaks, ja piisavalt mehi, kes vahepeal poksida armastavad, nii et meigib senssi küll, et enne kui hakkad kellegagi lapsi tegema, on teatav testperiood.

Aga kirjutama hakkasin ma hoopis selle pärast, et tuli meelde üks mu naisõppejõud, kes on kaks aastat islamiriigis elanud ja kes rääkis, kuidas alguses oli naljakas ajalehti lugeda või telekat vaadata – täpselt nii, nagu meil kirjutatakse sellest, kuidas “vaeseid moslemi naisi” piinatakse, ahistatakse, ei anta neile vabadust jne, kirjutatakse seal sellest, kuidas “vaeseid lääne naisi” koheldakse nagu liha, ei austata neid, sunnitakse neid tööl käima ja seksiorjadeks hakkama jne. Naiste kannatuste kujutamine on igas kultuuris võimas relv. Miks? Sest naist kujutatakse siiski ette millegi õrna ja kaitsetuna, kes suure ja tugeva mehe kaitset vajab, seega aitab naiste kannatuste rõhutamine väga hästi avalikku meelsust kujundada.

Mis häda teil on selle Nadiaga?

Minu käest on viimasel nädalal kokku vist juba mustmiljon korda msnis küsitud, kuidas Nadia elab ja nüüd on mõni seda teemat isegi nii põletavaks pidanud, et on suisa meili saatnud. Saage aru, Nadia on igav ja tüütu, temast pole midagi kirjutada. Ma räägin parem, kuidas meile on hakanud üks sisalik kööki ronima, nii et tuleb aeda viivat ust kinni hoida. Tahate? Ta on ilus, mustjasroheline või rohelismustjas ja – ah, minge pekki siis.

Saate aru, ta on IGAV. Ta on uimane, laisk ja harukordselt saamatu. Kui mõni jorss tuleb teile ütlema, et eestlased on uimakotid (see käib eriti selliste lugejate kohta, kes viimasel ajal endale mõne tibla külje alla on soetanud), soovitage tal lennukipilet osta ja maakera teisele poolele tõelist Uimot vaatama sõita. Tõsiselt, see ei ole isegi elu, see on vegetatsioon. Siinsed inimesed on ta nii ära hirmutanud, et ta lahkub kodust IGA PÄEV enne üheksat hommikul ja passib terve päeva lihtsalt raamatukogus või raamatukogu ümbruses internetialas kuni õhtul kella kümneni. Ta ise ütleb, et ta õpib, aga me kõik teame, et ta loeb tegelikult:

• filmide kohta käivaid uudiseid või
• filmitutvustusi või
• blogisid, mis räägivad filmidest või
• midagi muud, mis räägib maailmast, mida päriselt ei eksisteeri ja millega ta nii obsessed on.

Kuidas me seda teame? Sest ükskõik, millest me temaga räägime (okei, me räägime temaga ALATI filmidest, sest see on ainus teema, milles ta üldse kaasa rääkima hakkab),  kuuleme me umbes korra minutis tsitaati mõnest filmiblogist.

Ehk olen ma negatiivne (häälekoor saalist:”NO way!”), aga mulle tundub, et ma meeldin talle tunduvalt vähem, kui teised meie majaelanikud, ilmselt selle pärast, et ma ei karju tema peale pidevalt. Ei saa ju suhtuda normaalselt inimestesse, kes sinu peale pidevalt ei karju. Ühe raske rusikaga mehe teeb ta ilmselt ühel päeval väga õnnelikuks. Mul on isiklikult juba nii suured pohlad, et ma isegi ei ürita temaga suhelda – ja tema õpiku CD-sid küsisin eriti täiskasvanulikult just tema käest ümber tõmbamiseks, et sõbralikult naeratada, kui ta need eriti virila näoga mulle ulatab, sest ta lihtsalt ei suuda “ei” öelda. Näost on näha, et ta ei tahaks, aga ikkagi annab ja ütleb mingeid viisakusi sinna juurde. Ilmselt käituks ta sama moodi ka siis, kui mõni purjus jorss tuleks pargis küsima, kas keppi saab. Ma vist ei mäletagi, et ma oleks sellist masohhistlikku selgrootust peale põhikooli näinud, seal oli ka üks selline.

Igatahes. Ta liigub VÄGA aeglasel sammul. Ükskõik, kas ta kõnnib üle toa, trepist üles või trepist alla, ta sammud on nii uimased, et ma saan kohe aru, et see on tema. Tegelikult saan ma muidugi sellest aru juba selle pärast, et tal läheb ikka veel välisukse avamiseks mitu minutit ja seejärel lükkab ta selle ERITI aeglaselt lahti – aga ka sammude järgi on teda võimalik ära tunda. Ja hoolimata oma aeglusest suudab ta ikka koperdada, asju ümber ajada ja maha pillata (hmm, kas kellelegi tuleb veel Bella the faking Swan meelde?). Täna hommikul näiteks pillas ta oma roosa Powerade’i Arina valgete botaste peale, sest tema meelest oli miskipärast lausa suurepärane idee, transportida kahte pudelit seda roosat vedelikku lahtise korgiga (nagu wtf?) paberkotis, hoides kinni ainult ühest kotisangast. Ime, et ta sellega nii kaugelegi jõudis. Selle peale palus Arina tal muidugi põranda mopiga puhtaks teha ja hakkas ise oma jalavarje küürima – et avastada, et Nadia ei oska moppi kasutada. Nii et ta pidi teda selle keerulise tegevuse juures juhendama, et põrand ka päriselt puhtaks saaks. Koristamise ajaks tõstis ta kõigi teiste jalanõud keset vaipa. Praeguseks (=ca 12 tundi hiljem ja täna on ta tavapäratult palju kodus olnud, kuigi loomulikult oma tuppa varjununa) ei ole ta neid sinna tagasi pannud.

Ükspäev tuli jutuks alkohol/narkootikumid/nikotiin ja ta ütles oma tuima rahuga, et tema meelest saab normaalne inimene oma kõrgustunde (=high) kätte toredast raamatust ja heast seltskonnast. Sel hetkel lõi isegi mul Eesti veri välja ja ma mõtlesin, et kuigi enamus eestlasi joovad liiga palju, joob tema ilmselgelt liiga vähe. Andke andeks, mul on tema  lihtsalt saavutatava kõrgustunde pärast küll väga hea meel (kuigi ainus kord, kui ma teda rõõmsana näinud olen, oli siis, kui “Avatar” Oscarit ei saanud), aga minul isiklikult on tunne, et ma suudaksin temaga normaalselt suhelda ainult siis, kui ta amfetamiinilaksu all oleks, sest siis oleks ta ehk enam-vähem normaalne. Tahaks mingitki elujõudu näha ju inimestes. Samas, arvata on, kes siis naerab, kui tuleb välja, et ta oma aeglaste eluviisidega 300 aastaseks elab.

Mina, MINA olen varsti see mees pildil ja võite ise arvata, kes kurat see karu on!

Happy? Elate ühe nädala jälle üle ilma temast kuulmata?

P.S. Ma olen täiesti teadlik sellest, et ma ise mõnes inimeses täpselt sama moodi ainult negatiivseid emotsioone tekitan – mis siis? Ma ei lähe talle mitte kunagi midagi halvasti ütlema, aga nii kaua, kui ta mitte millegi suhtes (peale filmide) oma arvamust ei ilmuta, ei kavatse ma temaga ka mitte millestki (peale filmide) rääkida.

ei saa mina neist trennipededest aru

Lugesin eile artiklit, mis ütles, et trenn ei aita ainult pekki trimmi saada, vaid mõjub hästi ka ajutegevusele – mitte selles teada-tuntud endorfiinide mõttes, vaid selles mõttes, et tänu sellele toimub teatud aju osades neurogenees. Lisaks aitab trenn ajul rohkem hapnikku saada, mis on igati kasulik. Ei, mina ka ei tea, mis see esimene täpselt tähendab, aga kokkuvõttes on (väidetavalt) tulemuseks head asjad ja Rents, kes suudab päriselt kah millelegi keskenduda ja tunnis tähele panna. Piisab ainult kolmekümnest minutist trennist, et juba 48 minuti jooksul ajutegevus oluliselt efektiivsemaks muutuks. Geniaalne, kas pole. Nii et kuna ma olen nagunii juba viimasel ajal alzhaimer, otsustasin tihedamini basseinis käima hakata. Ujumine nimelt mõjub hästi kõigile lihasgruppidele (jaa, teoorias olen ma tugev), täpselt nagu koera omaminegi* ja bassein on siin ometigi tasuta.

Pealegi olen ma end viimasel ajal veidi lodevalt tundnud, sest Eestis pidin ma iga natukese aja tagant jalgsi kuskile ronima (tööle, kooli, koertega jalutama, sõpradega kohtuma), aga siin on mul ainult viis loengut nädalas ja tuttavatega kohtun eriti harva. Kuigi kann on vist ilusamaks läinud, paradoksaalselt just tänu alzhaimerile – kui ma otsustan elutoas õppima hakata, pean ma enne teisel korrusel asuvast magamistoast tooma pastaka, siis tuleb meelde, et kuskile tuleb sellega ju ka kirjutada, seejärel oleks raamatut vaja ja hiljemalt selle aja peale meenub mulle, et oluline kraam on nagunii arvutis ja targem oleks üles tagasi ronida. Aga noh, siinsed kogemused näitavad, et peenikesed jalad ei ole meeste jaoks sugugi kõige olulisemad.**

Nii et vedasin oma keskpärase kanni basseini (meeles netist loetud hõise, et “trennist on kasu juba KÕIGEST nelja pooletunnise trenni puhul nädalas” – milline kuradima idioot saab öelda “kõigest” millegi kohta, mida tuleb teha tihedamini kui ülepäeviti?), panin taimeri poole tunni peale ja hakkasin hagu andma. Ühel hetkel tundsin, et kaua ma aerutan, käed on ju surnud juba, jalad ka väsinud, ma vist ei kuulnud telefoni, sest kõrvad olid vett täis – aga oh rõõmu, selgus, et ma olen JUBA kaheksa minutit ujunud! Tubli, nagu ma olen, ujusin siiski hambad ristis oma pool tundi ikka lõpuni, ca 20 minuti peal tuli juba meelde, et ei peaks ikka kogu aeg ümber ühe külje keerama, muidu on viie aasta pärast üks rind teisest kolm numbrit väiksem ja meetrijagu kõrgemal, sest rindu ümbritsev lihaskude on ebaühtlane.

Nii et artiklis oli viga, esimene selginemine tuli juba kaheksa minuti peal, kui taipasin, et mängin lolli, ja kõigest 20 minutit peale alustamist võis märgata esimesi ajutegevuse tundemärke. Lihaseid venitada ma peale seda muidugi unustasin, ei tulnud kohe esimese korraga meelde, kuigi nad alguses veidi kanged olid. Päris hea tunne oli tegelikult (ja hiljem oli tõesti kergem õppida), tuli kohe meelde, kuidas mina Omal Ajal (jaa, see on nagu Al Bundy gümnaasiumiagne ameerika jalgpall) poolteist tundi järjest trenni tegin ja lisaks veel jooksmas käisin. Noh et anaeroobne treening ja aeroobne treening jne. Jaa. Olid ajad, olid majad. Tegelt jooksmas käimise peale olen ma mõelnud siin mitu korda, sest väga mõnus park on kohe maja juures ja pargi taga on staadion, aga ei teagi kohe. Ei ole need tennised ka nii mugavad ja… Kärss on nagunii kärnas. Ma mõned korrad aastas ikka proovin jälle aktiivseks hakata, aga tavaliselt raugeb see ind ca kuuga. Aga võiks ju iseenesest proovida küll, kuidas ajutegevusele ja keskendumisvõimele mõjub, kui kolm-neli korda nädalas jooksmas või ujumas käin. Joosta JA ujuda on vist veel natuke vara…

Ma ise ka ei tea, kuidas seekord nii läks, et ma alustasin sellega, et mina neid trennipedesid ei mõista, ja juba tuleb selline ila, et anna olla. Aga ma ei saa kauem mõelda kah selle põletava probleemi peale, sest ma pean minema treeningplaani koostama.

* Kõik kes selle väitega ei nõustu, omavad liiga väikest koera ja on esiteks oma koera liiga hästi kasvatanud ning teiseks ei viitsi temaga piisavalt tegeleda. Kui koer on kasvatamatu, on teil SUUREPÄRANE võimalus treenida igal jalutuskäigul pea KÕIKI lihasgruppe – jalalihaseid (esmalt kõndides, seejärel, kui olete olnud piisavalt lollid, et koer rihma otsast lahti lasta, ka joostes), käelihaseid (sel ajal, kui te pole veel koera rihma otsast vabastanud – köievedu on äärmiselt kasulik), seljalihaseid (kui see tõbras teid hooga pikali tõmbab, peate end ju jälle püsti ajama) ja emotsionaalsemad inimesed ka rinna ja näolihaseid (koledate sõnade karjumine ja kätega ähvardavate liigutuste tegemine – esimene muideks peaks kortse ka ära hoidma). Aga kui te olete lihtsalt armastav koeraomanik, püherdate te nagunii koeraga palli taga ajades põrandal, jooksete käterätikuga eest ära, jooksete (nüüdseks katkine) käterätik üle pea tõmmatud koera poole ja karjute “koll-koll-koll”, sikutate suuri oksi ja nööri otsas olevat palli, viskate suuri oksi ja nööri otsas olevat palli, hüppate tooli peale ja maha ainult selleks, et koera närvi ajada, roomate läbi torude, et meelitada teda endale järgnema jne. Ei, ma ei ole koerapede, miks te küsite?

** Katsed kahe blondi majakaaslase ja testgrupiga, kelle koondnimetuseks on SJ (Suvalised Joodikud), on tõestanud, et kui panna purjus meestele ette üks sõbralik väga heas vormis blondiin ja teine veidi pirtsakam ja paksem blondiin, kellel tänu suuremale rasvaprotsendile on ka suuremad tissid, vahivad kõik suu ammuli just seda paksemat ja noogutavad innukalt iga asja peale, mida ta öelda suvatseb.

What’s happening to me?

Nagu te keegi eile EI lugenud, ei pääse ka mina, teie kõigi lemmikautor, Eesti Vabariigi ja kogu maailma teeneline blogija ja sinisele mõrraordenile kandideeriv internetiguru, enam blogipuusse. Ei selle blogiga ega prittipiipliga. Ma muidugi teadsin, et see terror siin toimumas on, aga ma eeldasin, et see on rohkem midagi sellist, mis filmiblogijate ja Ninatagaga toimub, mitte minuga, sest, noh, mina olen ju mina. Aga ei, nüüd pean ma nägema, kuidas Mnc seal edasi troonib (minu kuradima tooli peal, räpased tanksaapad lauale toetatud ja õlut üle klaasiserva mu pärsia vaibale loksutades) ja mina saan ainult jõuetus vihas käsi taeva poole tõsta ja stressi maandamiseks aborigeene lüüa.

Esmalt tagusin ma veidi jalaga vastu lauda. Seejärel nutsin. Seejärel üritasin blog.tr.ee juhtide kontole sisse häkkida, et nende nime alt alasti laste pilte KAPOsse* saata. Kahjuks ebaõnnestusin – saatsin need Langile, kes pildid tänuga vastu võttis ja lubas meid (=neid) seaduseelnõus hea sõnaga meeles pidada. Lõpuks saabus leppimise faas, sõin ära ämbritäie jäätist ja otsustasin PÄRIS maailmas elama hakata. I know it’s out there, I just have to find it. Nii et soovige mulle edu.

* see on siin ainult selleks, et kontoritöötajatel ka midagi põnevat lugeda oleks, kui nad igapäevase seiresüsteemi tulemusi üle vaatavad

Pildil on Tila Tequila, kes sai just teada, et ta viis minutit kuulsust on läbi ja ta võib asju pakkima hakata.