Kuna ma ei viitsi kirjutada, et oma emotsioone pikalt kirjeldada, kopin siia otse vestluse, mida ma MNC-ga arendada püüdsin. Kehva internetiühenduse tõttu see küll ei õnnestunud (kuradima kämpuse nett), aga noh, eks ta loeb ka siis siit, mis me rääkisime:
*kusjuures ma vihastasin nii hullult selle kuradima ameeriklase peale, kellega ma koos elan
*inimene lihtsalt EI SAA nii loll olla
*esiteks, ta on sitaks vaene, kurdab,et tal on toiduraha ainult paariks nädalaks – ja ta ostab ainult külmutatud toitu ja teeb seda mikrolaineahjus, sest ta ei oska kartuleid praadida või makarone keeta
*PÄRISELT
*ja teiseks ostab ta 150 dollarit maksva õpiku, sest kasutatud olid otsas ja “kopeerimine oleks ebamoraalne, sest autor ei saaks raha”
*kui ma selle peale küsisin, et mida sa ajad, kui sa kasutatud õpiku ostaksid, ei saaks ju autor täpselt sama moodi raha ja seda sa tahtsid teha
*vastas ta, et see on vähem ebamoraalne, sest sel juhul kulutab ta rohkem
*nagu mis kuradi loogika see on?
*et kui ma ostan varastatud videomaki, aga maksan selle eest poehinda, siis ma olen ikkagi moraalne vä?
*türa küll
Öelge nüüd teie mulle, kas see inimene on normaalne? Ja ma lisaksin juurde, et ta on meiega koos elanud kaks nädalat ja ta pole siiani õppinud seda kuradima välisust normaalselt avama ega sulgema, sest selleks on vaja kahte kätt korraga kasutada ja see käib ühele ameeriklanna ajule ilmselgelt üle jõu.
Pärdikute päevaraamat 