minu esimene ideoloogiatund

Täna oli esimene kord, kus meile koolis tuntavalt poliitilist kasvatust anti, kusjuures prantsuse keele tunnis. Teemaks oli paberiteta immigrantidega seonduv Prantsusmaal ja põhimõtteliselt näitas professor meile lihtsalt ülalolevat videot ja nõustus seal väljendatavate seisukohtadega. Pealkiri “Laissez les grandir ici” tähendab “Laske neil siin suureks kasvada”.

Kui jätta kõrvale minu isiklik seisukoht immigrantide osas ja rääkida ainult konkreetsest videost, on tegu üsna kummalise populistliku üllitisega. See isegi ei ürita inimesi informeerida, vaid mängib lihtsalt emotsioonidele. Videos on kasutatud korralikult pestud-kustud-kammitud lapsi ja noori, kes räägivad SUUREPÄRAST prantsuse keelt – enamus prantslastest ei räägi korralikku prantsuse keelt, aga jäetakse mulje, et need noored immigrandid, kes on suure tõenäosusega üles kasvanud linnaosas, kus neid ümbritsevad teised samasugused, räägivad seda perfektselt. Kasutatakse lapsi, kelle jutust jääb mulje, et neil on paberitega kõik korras, aga nende vanematel mitte (vähemalt osad mainivad, et nad kardavad oma vanemate pärast, kardavad, et vanemad pannakse vangi või saadetakse maalt välja, aga nad ei maini, et nad kardaksid, et neid endid kuskile saadetaks) – sest lapsed on ju armsad, erinevatelt vanematest, neist hakkab kergemini kahju, seega tuleb just neid näidata. Lisaks käib läbi teema “tulime oma kodust ära, sest seal ei olnud hea, aga nüüd ei saa siin rahus olla”, mis emotsioonina on muidugi inimlikult tasandilt mõistetav (enamus inimesi läheks ilmselt kodust ära, kui seal hea ei ole), aga ei saa ju mängida selle peale, et prantslased (või ükskõik mis rahvusest inimesed) oleksid nõus sellega, et illegaalsed immigrandid lihtsalt jalutavad sisse ja nõuavad, et neil nüüd rahus olla lastaks, seega tuleks seda emotsiooni kuidagi teisiti väljendada, sest see kõlab natuke liiga väljakutsuvalt.

Huvitav kogemus igatahes, seda enam, et oli näha, et õppejõud elab kaasa ja jagab video emotsiooni, aga ei tulnud mingit juttu sellest, millised siis võimalikud lahendused olla võiksid. Sest ilmselgelt lihtne lähenemine stiilis “laseme siin kõigil elada, kes siia kohale viitsivad tulla,” ei saaks normaalselt toimida. Jättis sellise veidi segaduses tunde sisse.

Wildil pole enam põhjust blogi kirjutada…

…sest Spetsialistid on juba kõik ära öelnud, mis siin ilmas majanduse kohta üldse öelda on. Lugesin ja irvitasin. Perekool muidugi, mis siis veel.

Link.

Some weird shit is going on in this house

Ilmselt te mäletate, et meie majas elab ameeriklanna, kes originaalis on Pakistanist ja KURADI IMELIK. Arvake ära, mis täna juhtus? Nagu ma öelnud olen, kurtis ta, et tal on söögiraha ainult kaheks nädalaks ja oli väga mures õpikute hinna pärast. Lisaks on ta enamuse ajast internetis veetnud, nii et ma eeldasin, et ta suhtleb oma sõprade ja sugulastega.

Nii. Täna ilmusid ukse taha kaks tüüpi, kes Nadiat otsisid. Selgus, et need on tema sugulased, kes ELAVAD Sydneys (võiks arvata, et see on asi, mida sa oma korterikaaslastele mainid) ja otsivad teda taga, sest ta pole terve siinoldud aja jooksul oma emaga ühendust võtnud, meilidele vastanud ja ta sugulased pole teda kätte saanud. Kuna mul Nadia numbrit ei olnud ja Arina oli parajasti duši all, kutsusin nad sisse ja vestlesin nendega, kuni Arina valmis sai. See on muidugi minu isiklik rumalus ja stereotüüpsus, et ma eeldan, et sugulased sarnanevad mingil määral teistele sugulastele (ma olen nii mitu korda näinud, et see ei ole sugugi nii, aga ikka ei suuda sellest lahti saada), aga need kaks tüüpi oskasid normaalse inimese kombel sõbralikult suhelda, ei lõpetanud juttu poole pealt ära ja NAERATASID. Sellest veel uskumatum on aga see, et rääkisime töö leidmisest – üks tüüp kurtis, et saabus Sydneysse alles kuu aega tagasi (teine on siin aastaid elanud) ja otsib tööd ja mina rääkisin, et teen seda sama – ja järsku teatas teine tüüp:”Vähemalt Nadia ei pea tööd otsima, tema vanemad on ju rikkad.” Mul jäi vist isegi suu hetkeks lahti. Seejärel otsustasin ma, et tõe rääkimine annaks ilmselt kõige lõbusamaid tulemusi ja ütlesin neile, et Nadia on kurtnud, et tal ei ole söögiraha ja et ta peab tööle minema, et aidata oma emal majalaenu maksta. Tüübid ainult irvitasid ja ütlesid, et ju ta teeb siis endal elu lõbusamaks. Lisaks on Nadia kurtnud, et ta sülearvuti ei tööta normaalselt ja uue ostmiseks pole raha, aga nüüd selgus, et tegelikult pidi üks neist kahest tüübist talle uue ostma.

Lõbu osast saan ma muidugi aru, mulle meeldib ka elu lõbusamaks teha. Nii et ma vastasin nende küsimustele ausalt ja rõõmsameelselt ja kui nad avaldasid arvamust, et ega kämpusest teda vist üles ei leia, soovitasin sõbralikult igaks juhuks enne lahkumist raamatukokku vaadata, sest ta passib tihtipeale seal avalike arvutite taga.

Tegelikult ma muidugi ei tea, kes sellest hullumeelsest kambast valetab, aga ta teeb seda väga osavalt ja  mingi nähtava motivatsioonita.

Igatahes võib julgelt öelda, et ma pole enam pissed off. Ma olen intrigued.