Rents ütleb, et on! Ja kuna mina olen siin majas kõige füüremlikum (kui ehk Maike välja arvata, aga temal on see verega kaasa tulnud*), pean ma seda muidugi ise tegema, kasutades selleks nõukaajast tuntud meetodeid – represseerimist ja dopingut. Nii et esmalt pistsin ma iseendale pihku ühe mõnusa külma kuiva siidri, milles hulpis täpselt parajalt jääkuubikuid, ja seejärel hakkasin ennast vaikselt harjutama mõttega, et nüüd enne internetti ei saa, kui kirjutajate kommuunile lugu ära on kirjutatud.
„See on ju võimatu!“ ütles Rents.
„Ma pean ju ÕS-ist sõnu kontrollima!“ üritas ta kavaldada.
„Keegi võib olla on mulle midagi olulist kirjutanud ja ootab kiiret vastust!“ (mhmh, like that one ever happens)
Oma esivanemate uhke järeltulijana ma muidugi nende magusate sõnade ohvriks ei langenud ja internetijuhe jäi kindlalt voodi taha. Ma saan aru, et interneti ära võtmine võib tunduda karm, võiks ju enne proovida elektrišokiga, visata näiteks raadio vanni, kui Rents seal sees istub vms, aga kui ikka tähtaeg on täiesti vastutustundetult üle lastud, ei ole muud valikut, kui karmimate meetmete juurde pöördumine.
Nii et ainult sada internetivaba asendustegevust hiljem (koristamine, sest tuba nägi välja nagu laut, hõlmates kõiki nelja A4 paberit, mis laual vedelesid ja mille kõige otstarbekama paigutuse üle pikalt mõelda tuli; prantsuse keele tundide kohta iganädalase tagasiside andmine, sest haridus ON oluline; söömine, sest tühja kõhuga ei jaksa ju keegi kirjutada; wordi blogipostituse kirjutamine, sest… okei, ma tunnistan, et sellele ei oska ma normaalset selgitust leida ja pean tunnistama, et mu vaim on harjunud sissetallatud radu mööda käima – häbi sulle, laisk vaim!) istub Rents tõesti korralikult arvuti taha maha voodisse, võtab arvuti sülle, hakkab vihaselt pealkirja põrnitsema ja kirjutab kogu loo korraga valmis, kui üks pissipaus ja tops jogurtit välja arvata.
Kui kedagi peaks huvitama, siis tulemus on siin. Kuna ma armastan siiralt kõiki oma lugejaid, on muidugi kõik kommentaarid stiilis “Pasapealt saabki ainult paska oodata!” enam kui tervitatud. Kui ei peaks huvitama, võite lihtsalt minuga koos rõõmustada, sest nagu näete, on mul jälle internetiluba olemas.
P.S. Oi kui kadedaks eile ajas, kui nägin, et Kaamos on eksitajast kirjutanud – kuradi raibe, mina olen folklorist, mina oleksin pidanud esimesena sellise asja peale tulema! See pole minu süü, et mu loovus Eestisse ununes. Litsid.
* ja saksa veri töötab temas tõesti lausa stereotüüpselt hästi: ta teeb igasugu nimekirju ja riputab neid üles ja suudab täiesti sundimatult öelda lauseid nagu „Kohtume siis kaheksa minutit kaksteist läbi,“ ja „ma tegin selle kohta väikese tabeli.“
Pärdikute päevaraamat 