Meie rahvusvahelises peres on igal käsulaual ainult 1 reegel ja käsulaudade aset täidavad värvilised märkmepaberid. Praeguseks on terve maja neid täis, sest mõnele inimesele ei tundu mõned asjad sugugi nii loomulikuna kui eurooplastele. Ja kui ma ütlen „mõnele inimesele“ ei tule see sellest, et ma üritaksin vahelduseks mittemõrd olla, vaid sellest, et kõik teavad nagunii, kellest jutt käib.
Nii ongi nüüd vannitoas sildid, et „kiirematel aegadel (9-12 am) ärge kasutage vannituba üle poole tunni järjest“, „koristage ja kuivatage vannituba peale kasutamist“, „hoidke oma juuksed kas peas või prügikastis“, „kui prügikast täis saab, viige see välja“. Lisaks on köögis sildid „tee mikrolaineahi peale kasutamist puhtaks“ ja „nõudekuivatusrest on puhaste nõude jaoks“. See viimane ei ole nali – Nadia nägi, kuidas Arina sinna nõusid pani, küsis, mille jaoks see on – Arina siis seletas, et nii kuivavad nõud kenasti ära. Nadia noogutas mõistvalt, sõi söögi lõpuni ja pani oma pudruse taldriku resti peale. Arina siis seletas uuesti, et kuivatada tahame me ikka puhtaid nõusid, sest musta taldrikut ei ole mõtet niimoodi kuivatada ja selle peale rändas taldrik edasi nõudepesumasinasse (teised ei viitsi seda eriti kasutada, sest nõusid on nagunii vähe ja enamasti teeb igaüks endale ise süüa ja peab seega ainult ühe taldriku korraga pesema). Ja eile õhtul peale ühist söömaaega ja sellele järgnenud ühist nõudepesu ja ühist nõudekuivatusresti kasutamist, avastasime paar tundi hiljem mitte eriti suure üllatusega, et „keegi“ on kõik puhtad nõud nõudekuivatusrestilt ära võtnud ja nõudepesumasinasse ladunud – kuigi ta nägi, kuidas neid pesti.
Meie Arinaga oleme üritanud rahulikult seletada, Maike vihastab ja seletab talle kurjalt, et osasid asju lihtsalt ei sobi teha, aga ainsaks tulemuseks on eriti hädine nägu ja „I’m sorry!“ mis on kindlaks märgiks, et tegelikult ei saa ta mitte midagi aru, mis parajasti toimub, sest näiteks mulle ütles ta „I’m sorry!“ siis, kui ma talle ütlesin, et „Ma ei teadnud, et sul akulaadijat ei ole, oleksid ju võinud küsida, ma oleksin sulle laenanud!“ – nii et pool ajast vabandab ta lihtsalt selle pärast, et ta on järsku ebamugavasse situatsiooni sattunud ja see tundub olevat kõige kiirem variant sellest pääsemiseks, aga ta aju on tegelikult täiesti välja lülitatud. Kurja Maiket kardaksin ma muidugi ise kah, aga meie Arinaga üritame tõesti talle rahulikult ja sõbralikult seletada, et tore on ju, kui kõik asjad on puhtad ja kasutuskõlblikud.
Kuigi, kui ülejäänud elamist tema toaga võrrelda, siis ehk ta tõesti pingutabki – Maike vihastas nädal aega tagasi metsikult, sest avastas, et „keegi“ on diivanipadja alla värske hamburgeri ümbrispaberi toppinud (Arina on taimetoitlane, mina ei ole siin riigis kordagi hamburgerit söönud ja Maike ise sööb ainult asju, millele on „light“ peale kirjutatud, nii et kahtlusaluste ring ei olnud eriti suur) ja viskas selle tema tuppa põrandale, teiste asjade peale, sest vaba põrandapinda seal toas lihtsalt ei ole, ja täna, kui Maike tahtis minna Nadiale ütlema, et ta oma asjad kuivatist välja võtaks (sellest sai muidugi järgmine märkmepaber „ära jäta oma asju kuivatisse vedelema“), selgus, et ta pole seda siiani ära visanud.
Tegelikult on mul tast täitsa kahju, sest jääb mulje, et ta arvab tõsimeeli, et talle tehakse liiga, sest ta TÕESTI ei saa aru, miks temalt järsku oodatakse, et ta midagi koristaks ja teistega arvestaks ja talle tundub, et me lihtsalt norime temaga. Eelmine ühikas, kus ta elas, oli selline, et emme maksis iga kuu kindla summa ja selle eest sai laps kolm korda päevas kohvikus süüa ja mingit nõudepesu või köögi koristamist (või üldse kööki) lihtsalt ei olnud. Lisaks, kuna temaga on alati jama, siis kipuvad inimesed unustama, et ta on ka midagi head teinud – eile näiteks ütles Maike, et Nadia peab uue nõudepesumasina pesuvahendi ostma, sest ta on ainus, kes midagi majapidamisse ostnud ei ole, kuigi tegelikult ostis ta ühe suure panni. Milleks ta selle ostis, jääb muidugi arusaamatuks, sest ta ise kasutab ainult mikrolaineahju ja koos teeme me süüa haruharva, aga ta käis siiski ühise majapidamise nimel raha välja.
Erinevate inimeste kooselamine on alati nii keeruline värk, aga tahaks suuremaid tülisid kuidagi vältida. Praegu tundub mulle, et Nadia ei taha eriti õhtuti kojugi tulla ja kui ta siis sama päeva hommikul on oma riided masinasse jätnud, on teised muidugi õhtul jälle eriti vihased. Tahaks ju šit drušna.
Pärdikute päevaraamat 