Ruitlase artikli kommentaariks

Ruitlane kirjutas täna, et Eesti inimesed mõistavad litse ilmaasjata hukka ja ei austa ühte müüjat teise müüjaga võrdselt. See väide on täiesti alusetu! Eesti on kapitalistlik riik, kus elavad tõsikapitalistlikud inimesed, nii et ma väidaksin, et austus erinevate ametite vastu oleks hierarhiliselt järgmine (madalamast kõrgemaks): Kopli (=odavad) prostituudid, tavalised tööl käivad abielunaised, koduperenaised (=mees on piisavalt rikas, et teda üleval pidada) ning kõige kõrgemal pulgal on eliitprostituudid ja rikka issi lapsed. Raske otsustada, kumb tüüp rahvale rohkem meeldib, kas Ines Karu/Paris Hilton või playboy jänku/Kristiina Bellanova, igatahes täieõiguslikud ühiskonnaliikmed on nad kõik, seega võivad kohta jagada küll. Ruitlane võiks veidi Elu24 kommentaare lugeda ja näeks kohe, et Anu Saagim ja Prantsusmaa presidendiproua meeldivad vähemalt pooltele inimestele – kuigi, tõsi küll, Bellanova, kes avalikult näitas, millega ta raha teenib, nii palju ei meeldi. Nii et asi ei ole mitte selles, MIDA sa müüd, vaid selles, MILLISE HINNAGA sa müüd. Ja selle Bellanova näite puhul võiks vist eeldada, et ka väike salapära loor tuleb naisterahvale ainult kasuks.

P.S. Minu hierarhia ei hõlma vallalisi isemajandavaid naisi ja see selektsioon on tehtud täiesti teadlikult. Nimelt on naine teatavasti vallaline kolmel põhjusel:

a) ükski mees ei ole teda tahtnud

b) tema ei ole seniste tahtjatega mingil põhjusel rahul olnud ja on parema meelega üksi

c) naine eelistabki kas üksielamist või naissoost kaaslast

Esimesel juhul on tegu ilmselgelt kas välimuselt vastuvõetamatu või VÄGA kehva iseloomuga naisega (veidi pirtsaka keegi ikka välja kannatab), teisel ja kolmandal juhul on ilmselgelt tegu feministidega ja me ei hakka ju külahulle tavainimestega võrdlema.

Kas iPhone on Eestis ka lahe?

Toanaaber uhkustas just, et ta saab oma sõpradega tasuta rääkida, sest enamustel ta tuttavatest on iPhone, mille üks applicationitest on skype, mis omakorda tähendab, et kui ta parajasti kodus on, saab ta neile iga kell läbi neti tasuta helistada ja ka vastuvõtjad ei maksa selle eest midagi, sest iPhone’ga neti kasutamine on tasuta. Nii näiteks ei saada ta sõpradele ka smse, vaid pm skräpib neid facebook’s ja nad saavad selle info oma telefoni, ilma et see kellelegi midagi maksaks. Kas keegi teab, kas see toimib Eestis ka sama imeliselt või tahavad nad siin ikka info allalaadimise eest pappi saada? Kõlas lihtsalt täiesti uskumatult, sest siin oleme me ju harjunud sellega, et esmalt maksame me uue pangakaardi saamise eest ja siis maksame veel kaardihooldustasu kah – ehk siis maksame iga asja eest, mille eest vähegi on võimalik raha küsida. 😀

Naistepäeva eri

Tegelt pole siin muidugi naistepäevaga mitte mingit pistmist, lihtsalt tahtsin eilsest päevast rääkida. Ei, täna me ei räägi Nadiast. Täna räägime me sellest, kuidas mõned naised kasutavad vastutustundetult ära neile miskipärast (ilmselt ei tea keegi, mis kuradi pärast täpselt) antud õigust elada kogu oma elu ilma mingi sotsiaalse surveta oma emotsioone kontrollida. No vähemalt igapäevaelus, töö juures sellist bitšimist ilmselt lubada ei saa. Ja tegelikult ma muidugi liialdan, sest teiste naistega samuti päris niimoodi käituda ei saa, sest neil ei ole üldiselt lootust (ega tahtmist) teist naist kunagi katsuda = neil ei ole mingit põhjust seda sitta välja kannatada.

Maike näiteks on õnneks väga rõõmsameelne, aga kui ta vihastab, paneb ta kogu oma loogika selleks ajaks kapi taha ja eeldab sellest hoolimata, et TEMA käest tullakse hiljem vabandust paluma, olenemata sellest, kes (ja kas üldse keegi) tegelikult süüdi on. Minu õnneks kehtib see ainult meeste kohta. Eilne lugu oli näiteks selline, et ta oli Samiga kokku leppinud, et poiss laenab talle oma kliendikaarti, et ta mingi raamatu 15 dollarit odavamalt saaks, nii et nad pidid raamatukogu ees kohtuma (nagu hiljem selgus, siis ühe meelest pool kaksteist ja teise meelest pool üksteist). Maike saatis talle veel õhtul meili, kus selle üle kinnitas (mis on üsna mõttetu, sest ta teab, et Samil ei ole kodus netti). Ja kui nüüd selgus, et Sam ei olnudki kokkulepitud kohas, otsustas suure tähega Naine, et kõige adekvaatsem on saata noormehele sms, mille sisuks oli “Ma lootsin, et saan selle 15 dollari eest meile mõlemale jooke osta, aga kuna sind siin ei olnud, siis kahjuks ei saa ma seda enam teha. MITTE KUNAGI!”

Sam, keda miskipärast huvitab, kas ta saab temaga veel kunagi koos jooma minna või mitte, oli üsna endast väljas, sest kui ta tund aega hiljem sinna jõudis ja Maikele helistada üritas, ei võtnud keegi muidugi telefoni vastu ja tema põhjendava sõnumi peale tuli vastuseks sms sisuga “ära muretse, ma ei ole pahane, ma lihtsalt ei viitsi praegu rääkida”. Hmhmh, kes on oma elus ühte naist näinud, teab, mida selline sms tähendab, eksole. Ja kui ma siis õhtul kodus Maikele rääkima läksin, et Sam oli minu juurde vabandust paluma tulnud, sest Maike temaga ei räägi, pööritas Maike üllatunult silmi:”No on alles idioot, see oli ju nii mitu tundi tagasi, kas ta tõesti arvab, et ma olen ikka veel vihane?!” Sest ega ometi tema ei hakka poisile ütlema, et ta üle reageeris, poiss peab ikka ise ühel hetkel aru saama, et nüüd enam ei olda tema peale pahased asjade pärast, milles ta tegelikult süüdi ei ole.

P.S. Minu hinnangul ei ole tal ka mitte mingisugust lootust seda tüdrukut kunagi katsuda, nii et sellele altarile ohverdab ta oma eneseväärikust küll täiesti ilmaasjata. Peaaegu et kahju kohe.

Kuidas eetiliselt teadust teha?

Täna lugesin eetilisi probleeme käsitlevast kohustuslikust kirjandusest muuhulgas juppi, mille põhimõtteks oli, et “kui te ilmtingimata peate välitöö käigus kellegagi seksima, siis kasutage kondoomi ja proovige valida partner, kes on uuritava sotsiaalse grupi hierarhias kuskil keskel”. See viimane siis selles mõttes, et ei ole ilus minna näiteks indiaanlasi uurima ja pealikuga ainult selle pärast sebida, et seeläbi olulist infot saada – seda enam, et selline käitumine võib infot hoopis kallutada.

Huvitav, et selliseid asju peetakse vajalikuks üle korrata, aga samas sisaldas materjal muidugi ka palju huvitavat – näiteks seda, et USAs midagi uurides tuleb olla ettevaatlik ebaseadusliku tegevuse kohta käiva infoga ja parem on seda üldse mitte küsida, sest kuigi paljudes USA osariikides kaitseb seadus lisaks psühholoogile ja preestrile ka näiteks ajakirjanikku ja ta ei ole kohustatud oma infot kellegagi jagama, ei laiene see huvitaval kombel teadlasele. Ehk siis teadlasele võib palju ebameeldivaid olukordi tekitada, kui ta näiteks uurib suitsetamist ja keeldub avalikustamast andmeid selle kohta, kes ja kust kohast siis ikkagi alaealisena suitsu ostis. Kui ta uurib näiteks kiriminogeensete sotsiaalsete gruppide elu, võib ta isegi kinni minna, kui selgub, et ta oli näiteks teadlik mingi tulistamise planeerimisest ja keegi selle tulemusena viga sai. Miskipärast arvan ma, et Eestis on umbes sama süsteem, kuigi ilmselt neid karistusi eriti kuskil ei rakendata. Praegu soovitatakse aga kõigil teadlasehakatistel tundliku teema puhul juba uurimistöö algusest peale kasutada koodnimesid, koodi võtit mitte arvutis hoida ning kogu info krüpteeritud kujul salvestada – näiteks seetõttu, et USAsse sisenedes võetakse suvalises järjekorras kontrolli ka sülearvuteid, sh USA kodanike omi. Küll meil on alles vedanud, et saame elada maailmas, kus “kodanikuvabadusi” ja “inimõigusi” on juba nii palju, et hakkab vahepeal suisa lämmatama.

Pilt on naistepäeva puhul. Õnne meile kõigile, kes me selle poolt maailma hõlmava kromosoomiveaga sündinud ei ole!

Andke nõu (meditsiinilised eetikarikkumised)

Pean kolmapäeval meditsiinilises antropoloogias tegema ettekande teemal ravimifirmade või muude institutsioonidega seotud eetikarikkumised – kuna eeldatakse, et artiklid on kõigil niigi läbi loetud, pean ma lähemalt kajastama mõnda konkreetset eetikarikkumist. On lubatud käsitleda ka tunniskäsitletuid (s.t. Nürnbergi teemat ja miskipärast ameeriklaste poolt tunduvalt vähem mainimist leidvat Tuskegee süüfiliseeksperimenti), aga milleks rääkida millestki, millega teoreetiliselt kõik juba kursis on. Nii et mõtlesin rääkida hoopis hiljutisest seagripi ravimi testimisest poola asotsiaalide peal, aga see muidugi eeldab seda, et leian ka mõned korralikud artiklid – Euroopast pole need inimesed väga palju kuulnud, nii et see oleks ilmselt kõigile huvitav.

Kui kellelgi on mingeid paremaid ideid, on need väga oodatud – aga need peaksid muidugi puudutama rohkem kui ühte inimest ja tegu peaks olema meelega tehtud institutsioonilise rikkumisega, mitte sellega, et näiteks sünnitusarst ei viitsi kisa peale kohale tulla, see jääks minu teemast natuke liiga kaugele välja.