me me me

random rant

Ärkasin täna hommikul üles ja mäletasin oma unenägu – mul on kohe hea meel, et seda tavaliselt ei juhtu, ühte hunnikusse kokku laps, keda ma ei tahtnud, mees, kes ennast pidevalt kratsis (no ei ole ühelgi mu boyfriendidest sellist probleemi olnud), ema, kes selle üle kurtis (nagu ise peaks koos elama) ja mu „armas naabrilaps“ (= võtan vastu kihlvedusid, kumb tuleb enne, kas relvastatud rööv või autode ärandamine), kes mu imeilusa valge kummiku ära peitis.

Aga päris elus olen ma karjääri teinud ja astme kõrgemale saanud – ja ma ei mõtle ainult (tänu wildile) õnnestunud ettekannet. Mõni ehk mäletab, et rääkisin, et minu õnneks bitšivad naised enamasti ainult meestega? Päris karmi ja teenimatut bitšimist ma küll ei saanud, aga esimese kurja kirja sain küll – järgmine samm on ilmselt esimene ekstra minu kohta käiv post-it seinal (ma kartsin, et selleks saab „hoidke endal riided seljas“, aga tundub, et vähemalt eurooplased ei pea päevitamist häbiväärseks, Nadia nähes ei ole ma igaks juhuks julgenud proovida, hakka nüüd häbelikule ameeriklasele rinda näitama). Nimelt kardab sakslanna hirmsasti vargaid, sest infotunnis öeldi, et „Sydney kuritegevus on suurlinna kohta küll väga väike, kuid vahel vargusi jms ikka juhtub, nii et ärge oma asju päris laokile jätke“. Ühel päeval avastas ta õudusega, et minu ja Arina magamistoa aknad olid lahti jäänud, kui me kooli läksime, pani need kinni ja peale seda kisab iga kord, kui ma kodust väljuma hakkan:“Kas magamistoa aknad said ikka kinni???!!!“ Minu rumalad põhjendused, nagu:

a)      meie magamistuba asub teisel korrusel ja

b)      lisaks lahtikäivale klaasist osale on aknal ka TUGEVAST materjalist sääsevõrk, mis tähendab, et päise päeva ajal meie akna taha roniv ninja peaks nuga hambus kandma ning

c)       kuna meie mõlemad aknad on tänavalt näha (erinevalt kaugemate ridakabokside omadest), siis on selle sündmuse tõenäosus üsna väike,

jäid muidugi tähelepanuta, nii et kui kedagi kodus ei ole, on aknad nüüd alati kinni (eks ta õige ole, minimeerime riske, saan aru küll), aga üleeile, kui me olime just sel teemal rääkinud ja ma kodust väljusin, kisas ta mulle ülevalt järgi, et kas alumisel korrusel on kõik kinni ja kuna mul oli parajasti kiire ja kopp ees ja ma mäletasin, et olen aedaviivad uksed sulgenud, viskasin muidugi eemalt pilgu peale ja vastasin jaatavalt (unustades, et Maike käis peale mind aias) ja kui Maike poest tulles avastas, et suletud oli ainult üks uks (ka seal on topeltuksed ja võrkuksel on ka metallist võre), sai ta nii kurjaks, et arvas, et need emotsioonid ei kannata oodata ja kirjutas mulle kirja. Õnneks lühikese ja konkreetse, aga vähemalt paariks tunniks olin ka mina harjunud kombel halbade laste nimekirjas. Eks elu õpetab vast mind kah, kus ma pääsen.

P.S. Sõin täna hiinakate pelmeene. Mitte neid tavalisi, mida Eestis müüakse, aga hiinapäraseid – veits rohkem kraami ümber ja sees lisaks lihale (mis väidetavalt oli siga) ka miski, mida nad aedviljadeks nimetasid (kuna ma hieroglüüfidest aru ei saa, siis pole mul ka õrna aimugi, mis see täpselt olla võiks). Maitse andmiseks oli juures „maitseainesegu“, mis nagu selgus, koosnes eelkõige meriheinast (see peaks vist rohkem japside teema olema, nii et võivad vabalt ka jaapani pelmeenid olla). No andke andeks, me oleme haritud inimesed, me teame, et nad ise hakkasid meriheina sööma ainult selle pärast, et riis oli otsas ja kivid kippusid teisest otsast samamoodi välja tulema – nii et mulle väga ei istu see värk, vene variant on ikka sada korda parem.

P.P.S. Sain esimese vastuse oma cv-le (hakkasin neid üleeile aktiivselt välja saatma), mille sisuks oli “kuna teie viisa lubab teil töötada 20 tundi nädalas, aga meie vajame töötajat 22,5 tunniks nädalas, peame kahetsusega loobuma”. Ilmselt lihtsalt viisakas vabandus, aga kui nad seda tõsiselt mõtlesid, on see küll ulme. 😀

faith · prantsuse keel

frankofiilidele

Sain täna prantsuse keeles valgustatud – enne kui naerma hakkate, arvestage sellega, et ma olen seda keelt ainult poolteist aastat õppinud, seetõttu tulevad paljud imelihtsad asjad ikka veel üllatusena. Nimelt õpime me praegu otsest ja kaudset sihitist ja passé compose’d, mõlemat olen ma Eestis juba korra õppinud. Nii et ma olin õppinud, et kui passé compose’d moodustatakse être’ga, siis verb ühildub soos ja arvus, mis tähendab, et enesekohaste verbide puhul toimub alati ühildumine. Samuti olin ma õppinud, et COD’d asendades ühildub verb soos ja arvus, kui asesõna on enne verbi. Ja alles täna sain ma teada, et enesekohaste verbide puhul ongi tegelikult asi selles, et tegu on otsese sihitisega ja me/te/se etc on lihtsalt alati enne verbi. Ja alles täna sain ma teada, et kui sellises lauses muutub se kaudseks sihitiseks ja otsene sihitis on peale verbi, siis ühildumist ei toimu – nii et näiteks lauses „Je me suis brossé les dents aprés le petit-déjeuner“ ongi brossé ühe e’ga, mis sellest, et ma olen naine, sest otseseks sihitiseks on siin ’hambad’, mis tuleb alles peale verbi. Me ei olnud selle pooleteise aasta jooksul kunagi selliseid lauseid teinud.* Ulme, eksole.

Tavaliste être’ga pöörduvate verbidega on muidugi teine teema, sest enamus neist on ju intransitiivsed verbid, nii et seal ei saa üldse otsesest objektist rääkida. Kuigi minu jaoks on veits imelik hoopis see, et ühildumine ainult ühes kindlas ajavormis toimub ja teistes sellest üldse puudust ei tunta.

* Kuigi ega ma muidugi vanduda ei saa, et mu noor pea mind alt ei vea

Pilt on ühest blogist, mille juttu ma ei viitsi lugeda, aga kus on nunnud pildid.