frankofiilidele

Sain täna prantsuse keeles valgustatud – enne kui naerma hakkate, arvestage sellega, et ma olen seda keelt ainult poolteist aastat õppinud, seetõttu tulevad paljud imelihtsad asjad ikka veel üllatusena. Nimelt õpime me praegu otsest ja kaudset sihitist ja passé compose’d, mõlemat olen ma Eestis juba korra õppinud. Nii et ma olin õppinud, et kui passé compose’d moodustatakse être’ga, siis verb ühildub soos ja arvus, mis tähendab, et enesekohaste verbide puhul toimub alati ühildumine. Samuti olin ma õppinud, et COD’d asendades ühildub verb soos ja arvus, kui asesõna on enne verbi. Ja alles täna sain ma teada, et enesekohaste verbide puhul ongi tegelikult asi selles, et tegu on otsese sihitisega ja me/te/se etc on lihtsalt alati enne verbi. Ja alles täna sain ma teada, et kui sellises lauses muutub se kaudseks sihitiseks ja otsene sihitis on peale verbi, siis ühildumist ei toimu – nii et näiteks lauses „Je me suis brossé les dents aprés le petit-déjeuner“ ongi brossé ühe e’ga, mis sellest, et ma olen naine, sest otseseks sihitiseks on siin ’hambad’, mis tuleb alles peale verbi. Me ei olnud selle pooleteise aasta jooksul kunagi selliseid lauseid teinud.* Ulme, eksole.

Tavaliste être’ga pöörduvate verbidega on muidugi teine teema, sest enamus neist on ju intransitiivsed verbid, nii et seal ei saa üldse otsesest objektist rääkida. Kuigi minu jaoks on veits imelik hoopis see, et ühildumine ainult ühes kindlas ajavormis toimub ja teistes sellest üldse puudust ei tunta.

* Kuigi ega ma muidugi vanduda ei saa, et mu noor pea mind alt ei vea

Pilt on ühest blogist, mille juttu ma ei viitsi lugeda, aga kus on nunnud pildid.