Mida rohkem ma koolis käin, seda vähem ma sinna minna tahan, sest ma kardan, et minust saab varsti teine Wild. Alguses meeldis mulle ilgelt see, et siin õpetatakse applied anthropology‘t ehk siis seda, kuidas asju paremaks teha. Teoreetiliselt. Reaalselt räägitakse meile sellest, et kõik on halvasti – suurem osa “abistamisprogrammidest” ei kanna vilja (viis aastat püsivat “abistamist” ja olukord on veel kehvem kui alguses), raha keerleb lihtsalt ringiratast (varastatakse igast otsast, kuni see lõpuks otsa saab, ilma et näiteks Gruusiasse ühtki kooli tekiks), professorid, kes räägivad terve loengu surevatest inimestest ja ebaõnnestunud süsteemidest, et iga natukese aja tagant küsida, ega nad liiga depressiivsetena ei kõla – kokkuvõtteks see, et me kõik sureme õudset surma. Näiteks inimesed, kes surid nälga, sest abistama saadetud inimesed olid liiga rumalad, et kultuuriliste eripäradega arvestada (arvati, et tegu on onupojapoliitikaga, tegelikult jagati toitu kõigi vahel võrdselt, kuni ühel hetkel kõik otsas oli). Või ravimikompaniid, kes olid raevus, sest Jim Kim ja Paul Farmer, kes tahtsid hakata Haiti inimestele normaalset arstiabi andma (mitte ainult ei toimi see nüüd paremini kui ravi mitmel pool USAs, vaid see heategevusprogramm toimib nüüd ka mitmetes teistes riikides) ja selleks, et saada rohkem ravimeid, ei ostnud neid mitte USA gigantidelt, vaid lasid Indias täpselt sama toimega kraami mitmeid kordi odavamalt teha. Ja heategevuses ringlevat raha ei ole sugugi mitte vähe – no näiteks ainuüksi Bill Gates annab igal aastal 6 miljardit dollarit. Warren Buffet, kes on veel kõvem mees, andis 2006. aastal 37 miljardit dollarit – mis toob muidugi mingil määral kaasa ka selle, et kelle suppi sööd, selle laulu laulad.
Üleval on Paul Farmeri intervjuu, mida nagunii keegi ei vaata, aga mis annab väikese ülevaate sellest, millega ta tegeleb. Kusjuures ta sponsorid treenisid ta intervjuude tarbeks ülikonda kandma – tal isegi ei olnud varem ühtegi, talle osteti üks just selle jaoks, et ta kaamera ees viisakas välja näeks. Kui keegi huvi peaks tundma, on ta avaldanud ka raamatu “Pathologies of Power”, mis on päris huvitav ülevaade ja räägib muuhulgas näiteks struktureeritud vägivallast (mul pole õrna aimugi, kas structural violence on ka kuidagi muud moodi eesti keelde tõlgitud) läbi tema marksistliku maailmavaate*. Igatahes mees, kes tõesti on pühendanud oma elu sellele, et arstiabi igasse maailmanurka jõuaks.
Teeb kohe südame soojaks, kui mõtlen, et mina olen siin nö lihtsalt ressursse raiskamas, sest tõenäosus, et keegi päriselt midagi muuta suudab, on üsna väike. Paul Farmereid on üsna vähe ja enamus neist tambitakse lihtsalt mutta.
* Ei, ma ikka veel ei ole kommunist
Pärdikute päevaraamat 