Seoses sellega ka üks illustreeriv pilt, mis täpselt sama hästi Eesti kohta käia võiks. Lisaks panen kirja asjad, mis mul muidu meelest ära kipuvad minema. Näiteks. Avastasin eile, et meil on üks päris lahe kanal. Nimelt on meie telekal kuus kanalit, millest ühte ma ekslikult homokanaliks pidasin. See oli minust tõesti ääretult rumal – järeldada, et kui sa kolm korda suvalisel ajal number viiele klõpsad ja IGA KORD rämedat meestevahelist andmist näed, on ilmselt tegemist geikanaliga. Tegelikult on muidugi tegemist hoopis kultuurikanaliga, mis näitab kunstilisi filme.* Kuna kõike head siin ilmas ei saa, on mõni neist filmidest suisa ilma geideta. Eile näiteks vaatasin väga lahedat prantsuse filmi, mis koosnes rohkem kui kümnest lühifilmist – erinevad režissöörid olid teinud filme erinevatest Pariisi kohtadest ja kuna kindlaks punktiks oli ainult paik, olid stiilid, teemad jms täiesti erinevad. Armastuslood, narkolood, turistiteemad, prantslaste suhtumine seksi, mustanahalised Pariisis jne. Üleeile räägiti esmalt prantsuse stripparitest (lahe saade oli) ja seejärel oli prantsuse film noorest poisist (kes oli nagu Johnny Deppi noor variant, samasugused kõigest läbi tungivad pruunid silmad, ma oleks peaaegu diivanilt maha kukkunud), kelle ema ja ema bf (kui nii võib öelda, kuna ta oli prantslane, siis ta muidugi pani kõiki, kes seal majas viibisid, kaasa arvatud peategelase 16 aastane gf**) olid mõlemad tegevad filmikunstis, kuid tegid meinstriimi, samas kui noor poiss oli TÕELINE kunstnik ja tahtis seetõttu TÕELIST kunsti teha. Ja ei ole midagi ainult prantsuse filmid, rootsi, hollandi jms asju kah, nii et ma olen tõesti õnnelik, et ma selle avastasin.
Lisaks vaatasin paar kuud tagasi romantilist komöödiat Stranger than fiction – vist ainus romantiline komöödia, mis ei ole päris kogu aeg totralt etteaimatav ja mille idee on lahe. Teemaks siis see, et üks mees ärkab hommikul üles ja avastab, et ta kuuleb jutustaja häält, mis räägib talle ilukirjanduslikult nendest asjadest, mida ta teeb. Ühesõnaga mees avastab, et ta on kas hullumeelne või raamatutegelane – ja kumbki variant ei tundu eriti meeldiv, sest need tunduvad omavahel seotud olevat. Päris lahe film oli.
Aga nüüd pean ma JÄLLE õppima hakkama, sest mul on umbes musttuhat asja vaja järgmise nädala jooksul (ja nagu ma juba rõõmuga avastasin, ülejärgmise nädala alguses) tehtud saada. Ei teagi kohe, kumb tundub kergem, kas eriti akadeemilise essee kirjutamine või prantsuse keele kontrolltööks õppimine. Aga teile kena kevadet! Ma internetist vaatasin, et vahepeal kisub nagu juba plussi. 🙂
Edit: Ma ei saa märkimata jätta, et lugesin oma prantsuse keele konspekti – vahel teen ma sinna iseendale näiteid, et ma hiljem aru saaksin, millest täpselt jutt käis. Teemaks oli “historical present” ja näiteks oli Rents sinna kirjutanud:”Istun mina bussis, söön saia ja mis juhtub?” 😀
* Miskipärast on mees, kelle peenis on teise mehe tagumikus, alati kunstiline, samas kui heteroseks läheb pornograafia alla – me elame imelikus maailmas.
** Kunstilise filmi üks pärisosa tundub miskipärast olevat keerulise siseelu väljendamine valimatute vägivaldsete seksuaalsuhete kaudu
Pärdikute päevaraamat 