See postitus peaks küll ilublogisse minema, aga kuna ma päris kindlasti EI hakka sellest pilti postitama, saab siia. Nimelt olen ma viimased paar päeva innukalt esseed kirjutanud ehk siis eesti keeli sellest innukalt kõrvale viilinud, tegelenud terve hulga muude asjadega ja selle käigus ka essee valmis saanud. Muuhulgas jäin vetsus suure peegli ees seisma, jõllitasin end natuke ja otsustasin kulme kitkuda. Silmavärdjana, kellel hetkel läätsi ei ole, ei tee ma seda just eriti tihti, tavaliselt abistame Maarjaga teineteist.* Nii et nii kaua kitkusin, kuni avastasin, et nad on nüüd totaalselt** erinevad ja mul pole õrna aimugi, miks see nii on või mida kuradit ma tegema peaksin. Raske on ikka naine olla.***
(Sügav ohe)
* see tähendab, et esmalt abistab ta mind ja seejärel iseennast, mina ei tea neist naiste asjadest midagi
** naiste keeles tähendab see, et ilmselt ei saaks keegi peale vaadates aru, aga see on siiski piisav põhjus umbkaudu järgmised kolm kuud suvalisel hetkel nutta tihkumiseks
*** kes praegu ütleb „oota, kuni sünnitamiseni jõuad,“ saab serbo-horvaadikeelse sõimu osaliseks