See postitus peaks küll ilublogisse minema, aga kuna ma päris kindlasti EI hakka sellest pilti postitama, saab siia. Nimelt olen ma viimased paar päeva innukalt esseed kirjutanud ehk siis eesti keeli sellest innukalt kõrvale viilinud, tegelenud terve hulga muude asjadega ja selle käigus ka essee valmis saanud. Muuhulgas jäin vetsus suure peegli ees seisma, jõllitasin end natuke ja otsustasin kulme kitkuda. Silmavärdjana, kellel hetkel läätsi ei ole, ei tee ma seda just eriti tihti, tavaliselt abistame Maarjaga teineteist.* Nii et nii kaua kitkusin, kuni avastasin, et nad on nüüd totaalselt** erinevad ja mul pole õrna aimugi, miks see nii on või mida kuradit ma tegema peaksin. Raske on ikka naine olla.***
(Sügav ohe)
* see tähendab, et esmalt abistab ta mind ja seejärel iseennast, mina ei tea neist naiste asjadest midagi
** naiste keeles tähendab see, et ilmselt ei saaks keegi peale vaadates aru, aga see on siiski piisav põhjus umbkaudu järgmised kolm kuud suvalisel hetkel nutta tihkumiseks
*** kes praegu ütleb „oota, kuni sünnitamiseni jõuad,“ saab serbo-horvaadikeelse sõimu osaliseks
Pärdikute päevaraamat 
*** “Сачекајте док не добијете рођења!” Nüüd võid eesti keeles sõimata 😛
Häh, sünnitamine on palju kergem kui oma kulmude ühesuguseks saamine. Esimesega olen korduvalt hakkama saanud, teisega mitte kunagi.
Tänan toetuse eest. 🙂
*kitkumata kulmudega tyybid synnitavad kergema vaevaga.
* kanu ei kitkuta elusastpeast, mix siis inimnägusid << ?
Palju õnne sulle, kui sa loomuliku näoga ka mujalt kui karuarmastajatelt skoorid.
Loomulikud kulmud pidid praegu moes olema… st kitkumata, aga kammitud.
Kitkumata, kammitud ja patsi punutud peavad need kulmud olema!
Sümmeetrilised patsid, rõhutan!
Üldiselt on patside täiusliku sümmeetria saavutamine sama keeruline kui säärekarvade rittaheegeldamine talvehooajaks.
ausaltöelda mõtlesin ma kõigepealt, et Rentsi viimane märkus hõlmas pigem pärast sünnitust peegelpildiga harjumist kui selle protseduuri enda valu ning vaeva.
Žiletiga saaksid ju vabalt sümmeetriliseks.
Kohe näha, et mees, esimese asjana tehnilisi lahendusi pakkuma. 😀
töötavaid lahendusi, tahtsid sa öelda 😛
tehnilised lahendused EI VÕRDU automaatselt töötavate lahendustega.
Ma olen ka Mormelariga samas paadis. Lapsel on ainult üks tee, kust välja tulla… kulme on kaks. Minu puhul on veel parem kulm armistunud ka.
Vana naine ütleb ka:
Meestel võib igatsuguseid kiikse olla, aga seda, kas kulmud on kitkutud või mitte, panevad tõemeeli tähele peamiselt suguõed (kes ilmselt ei jäta märkust tegemata) ja vastassoo hulgast ženjafokinid.
Minu jaoks on kulmude kitkumine lihtsam kui lapse saamine, ent kui sünnitamiseks on sünnituse hetkel juba väga tugev sisemine motivatsioon, siis kulmude kitkumiseks on seda teinekord raske leia.
Ahh, ega ma tglt päris ei nuta kah 😀
Mulle jäi kunagi suureks mõistatuseks ka mingi klantsajakirja õpetus, et “mehed märkavad esimese asjana katkisi juukseotsi” – ma ei ole veel elu sees meest näinud, kes juustele otsa poolt läheneks, kui just siilikas ei ole (ja siilikaga ei ole otsad nagunii katki).
Ära vaata peeglisse ja võta peeglid maha sealt, kus nad liiga tihti ette jäävad, elu läheb märksa lihtsamaks.
naine ON vahepeal raske olla. eriti, kui pead “naist tegema” ehk siis järgima ühiskonna ettekirjutus selles osas, milline naine välja peab nägema jne. kurat teab, kas teeme seda lõpuks, enda, teiste naiste või siis meeste heaks. õpetatud ju on.
telc 1. žiletiga ma oma silmade lähedusse väga minna ei tahaks 2. olen näinud, millised jubedad tüükad sellest tulevad. ei aitäh.
a) mul on Breku kulmud, kui ei kitku, pime peab olema, et seda metsa mitte märgata
b) ot mis see kitkumine on teie arust valus või teil on kõõrdsilmad, et ei saa pihta või mis teil häda on? – siirast huvist küsin, mitte kurjusest
c) ma tegelen oma väljanägemisega enda pärast ikke (seletab, miks ma siuke kalts olen).
Ma olen ju poolpime ja ilmselt ka saamatu, aga mul on mugav kulme kitkuda, kui ma vaatan kergelt ülespoole – läätsedega õnnestub kenasti, aga prillidega tähendab see seda, et ma vahin üle prilliraami. Prille kõrgemale ka ei saa tõsta, sest siis hakkavad juba ette jääma.
Nooremana, kui sai vahel meiki tehtud, oli see häda kah, et ühe silma peale sai rohkem värvi, sest üks silm nägi ju paremini ja värvimiseks tuli kordamööda üks silm kinni panna. 😀
Mulle tundub juba sellest mõtlemine valus, nii et käin aga oma Brežnevi kulmudega ringi ja pole häda kedagi.
Aga ka selle peamine põhjus võib olla endas – mul on juba natuke värvitult tunne, et “appi, ma ei tunne ennast peeglist ära, viige see võõras inimene minema” ja nühin senikaua paanikas värvi maha, kuni näeb välja, nagu poleks üldse alustanudki. Kulmude kitkumise resultaati oleks raskem maha nühkida.
muide, kitkumine on valus küll
Mul kusjuures on ainult ühe kulmu juurest valus, teise juurest ei tunnegi.
Mul on vist olematu valulävi. Jalakarvad lähevad ka mingi vana epilaatorinärakaga; sõbrannad ei ole võimelised seda kasutama ja räägivad epilaatoritest muidu ka hirmu ja õuduse lugusid. Ma olen alati arvanud, et need on müüdid.
Vat epileerimine ei ole jah eriti valus (ma epileerin isegi kaenlaaluseid, et iga päev nühkima ei peaks), aga jalakarvad hakkavad mul peale epileerimist sisse kasvama, ükskõik kui palju ma koorivat kreemi ei kasutaks. Enne Eestist tulekut ostsin vahelduseks natuke kallima (okei, päris 300 kroonist ikka ei raatsind osta) ja uskusin siiralt, et see nüüd aitab, sest nahk on katsudes tõesti mõnusalt pehme (tulge ja prooviga) – aga sittagi. Kratsin juba kolm nädalat või rohkemgi ja jalad näevad välja nagu mul oleks mingi jube haigus, sest kõik need karvad peavad ju ometigi erineval ajal välja murdma hakkama. Nüüdseks on juba enamvähem normaalne, aga paar nädalat tagasi käisin kõige palavamal ajal pikkade pükstega.
novott ja eri mõte siis ennast vaevata, kui tulemus on ikka selline, et paljaid sääri ei saa näidata.
Tavaliselt enam sellise asjaga ei tegele muidugi. Aga vahel tuleb selline loll mõte, et ehk on minu nahk ka otsustanud naiselikuks hakata vms. Ei tea küll, kust mul need ideed tulevad.
Ära muretse, see on universaalne haigus. Mul käivad ka vahel ideed peal. Ainus lootuse, et äkki aitab see Head and Shoulders, mis pidi mured eemaldama, ka ideede vastu.
Mina saavutasin epileerimisega dermatoloogi korralduse, et ei tohi oma jalakarvadega mitte midagi teha, kui ma just eluaegset ekseemi või midagi muud sama rõvedat ei taha, nii et nüüd saan ma arstitõendiga vehkida, et ma olen sellest õppeainest vabastatud, kuigi enamasti tegelikult nagunii ei viitsiks.
Mulle tuli hoopis selline idee nüüd peale, et vaat, milline antropoloogiline eripära. Enamiku ühiskondade kohta võib ju ikka lugeda, et naiseks sünnitakse, meheks tuleb saada. Meil on ju puhta vastupidi – et olla mees, piisab XY komplektist ja vastavatest suguorganitest. Et olla naine, on vaja ennast pidevalt tõestada. Ma kohe kujutan ette võõramaiste antropoloogide õudusega segatud vaimustust, kui nad kirjeldavad, kuidas “varsti pärast puberteeti, kui tüdrukute karvakasv tugevneb, pühitsetakse nad naise valulisse loomusesse. Mõnikord viib riituse läbi vanem naine, kes valab tüdruku kuuma vahaga üle ja kisub ta ihukarvad välja, teistes suguharudes hinnatakse rohkem seda, kui naisterahvas julgeb ise oma karvu aeglaselt ja piinarikkalt ükshaaval välja katkuda. Mõned püüavad protseduuri käigus säilitada häirimatut olekut ning kinnitavad pärast tungivalt “üldse ei olnud valus”, kuid üldiselt ei mõisteta hukka ka valukarjatusi ning on lubatav vahetada kogemusi, milliseid kannatusi keegi on selle käigus täpselt üle elanud. Peamine on protseduurid välja kannatada. Tüdrukud, kes nende ees heituvad, ei saa kunagi tõeliseks naiseks ja peavad oma elu veetma hallis kesksoolises tsoonis, ühiskonnast põlatuna. Eriti alfaemased naised leiutavad uusi mooduseid, kuidas näidata oma üleolekut maisest kehast: amputeerivad varbaid, paigaldavad rindadesse anorgaanilise aine kotikesi, lasevad oma nägu perioodiliselt torkida. Nähtavasti tagab see neile kõrgema staatuse.”
Mul on hea meel näha, et vähemalt keegi on mu blogi mõttega lugenud.