Ma vist ikka olen eestlane

Lugesin Maarja kirja, vaatasin lastesaadet (mõeldes irvitades selle peale, et Eestis saab sellise saate tulemusena Annika Tomilt lapse), sõin pastat ja nautisin üldse kena lõunat, kuni Maike alla tuli ja ütles üllatunult:”Sa oled nii õnnelik.” Seda vist ei juhtu jah väga tihti, et mina naiivselt ja rõõmsameelselt ilma asjata naeratan. 😀 Aga Maarja saatis mulle oma pildi, mille ma rõõmuga seina peale üles panen, et midagi ilusat vaadata oleks. Ei, Mnc, PALUN, ära sina saada midagi, ma ei taha oma korterikaaslasi ära hirmutada.

Aga inimesed ütlevad viimasel ajal selliseid asju, et tahaks kohe kirja panna. Panengi! Nimetult, et keegi mul hiljem silma siniseks ei lööks, kuna tegu on eranditult eestlastega:

* LOOMULIKULT võtan ma rasestumisvastaseid pille hommikuti, õhtuti võib ju täis peaga oksele hakata või nende võtmise lihtsalt ära unustada

* Kohe näha, et teie koerad kuuluvad tõelistele kristlastele, nii armsad ja rahulikud

* Ja siis ta tuli istus minu kõrvale diivanile ja ütles:”Kuule, me peame ühes voodis magama, sest mul ei ole diivanit.” Ma küsisin:”Aga mille peal me siis istume?”

rahvusvahelistest kommetest ja igasugusest muust jurast

Hakkasin täna mõtlema, et huvitaval kombel pole mitte keegi meie rahvusvahelisest seltskonnast isegi tulnud selle peale, et toas välisjalanõudega ringi tatsata, kuigi Eestis on korduvalt kuulda olnud, et “välismaal” (ilmselt siis ikka Lääne-Euroopas, aga ega tea, äkki mõeldakse ka Kuveiti) on see täiesti tavaline. Näiteks olen kuulnud, et ameerika ja saksa keskklassi pered ikka toas kingi jalast ära ei võta,  magamistuba on küll selline ruum, kuhu kingadega ei ronita, aga näiteks elutoas ja köögis lasevad kõik saabastega ringi – Maike on päris kindlasti keskklass, ilmselt suisa selle ülemine pool, Nadia ilmselt kah kuskile sinnakanti (kui me eeldame, et ta sugulased siiski veidi liialdasid, kui nad teda rikkaks nimetasid), aga selliseid kombeid neil küll küljes ei ole. Meil on igal pool vaipkate, nii et siin on päris mõnus paljajalu ringi lasta, ja tundub, et nad jagavad seda arvamust.

Muus osas pole ka kultuurilisi konflikte eriti olnud, me oleme lihtsalt kõik väga erineva elustiiliga inimesed. Näiteks Arina käib pea iga päev jooksmas ja/või ujumas ning on taimetoitlane, hoidudes ka igasugusest rasvasest kraamist (ma sain aru, et ta võttis just hiljuti ca 8 kg alla ja kardab nüüd seda tagasi korjata), Maike räägib ka kogu aeg kaalulangetamisest, aga on valinud selleks huvitava tee, tarbides ainult asju, millel on kiri light. Nii et ta joob iga päev light cocat, sööb light küpsiseid, šokolaadi (ma ei teadnudki varem, et selline asi üldse olemas on) ja jogurtit – ning käib vahel isegi jooksmas. Rents ja füüsiline aktiivsus (rääkimata dieedist) on üksteisest umbes sama kaugel kui lehmad pilvelõhkujatest – ma söön kõike, mida ma parajasti tahan ja mida osta jaksan ja käin vahel harva ujumas, kui viitsin. Kui mõtlema hakata, siis siiani on seda vist ühe korra juhtunud, sest ülejäänud ajal on selle aja peale, kui ma ükskord mõtlen, et nüüd võiks minna, juba väljas jahe. Ja Nadia põhimõtteliselt ainult vegeteerib. Nii et meie energilisust võrdlev tabel läheks küll Arinast alustades ja Nadiaga lõpetades pea nulli välja.

Aga tagasi (minu jaoks) huvitavamate asjade juurde liikudes – ma sain täna Eestist kirja. Nagu PÄRIS kirja. Tõsiselt tegi meele rõõmsaks. Ma olin hommikul suht pahur, sest põssa-Nadia oli suutnud peale söömist kööki väikese sigala jätta ja prantsuse keeles oli kontrolltöö, aga igati on tore koju tulla teadmisega, et test läks ikka päris kenasti ja seejärel avastada, et sulle on kiri. Väga armas. Nii et nüüd hakkan ma seda lugema ja jätan teid edasi magama. 😀