Priit on kuidagi ühekülgseks muutunud

Käib viimasel ajal ringi nagu pesumasina trummel – eestlannad, eestlannad ja neegrid, eestlannad ja moslemid, eestlannad kui litsid, eestlannad kui maailma kõige sitemad sportlased, eestlannad, eestlannad ja neegrid, eestlannad ja moslemid. Ja nii iga nädal. Varsti ei viitsi enam uusi artikleid kirjutadagi, saadab vanad lihtsalt uue ringi peale. Moslemite osas on muidugi naljakas, et Pulleritsu jaoks ei ole üldse vahet, kas moslem on pärit Türgist või Pakistanist või Kuveidist, ikka on ühed moslemid kõik. Peaks tal vist soovitama vahelduseks poliitilisi artikleid ka lugeda – loeks, MIKS Iraagis valitsuse moodustamisega nii suur jama on ja millest see tingitud on, kuigi teoreetiliselt on kõik ju moslemid. Aga see eeldaks muidugi, et ta loeb midagi, mis ei olegi tema enda hõbedasest sulest ilmunud, nii et karta on, et see nali jääb olemata.

Las ta siis jahvatab, kui viitsib, kuigi minu meelest artiklis toodud “õpetussõnad” iseloomustasid lihtsalt suhtumist, mida tuleks ka kõigi valgete meeste peal rakendada. Eestiski on piisavalt mehi, kes hea meelega naise rahakoti peal liugu laseksid, kui ainult võimalus antaks, ja piisavalt mehi, kes vahepeal poksida armastavad, nii et meigib senssi küll, et enne kui hakkad kellegagi lapsi tegema, on teatav testperiood.

Aga kirjutama hakkasin ma hoopis selle pärast, et tuli meelde üks mu naisõppejõud, kes on kaks aastat islamiriigis elanud ja kes rääkis, kuidas alguses oli naljakas ajalehti lugeda või telekat vaadata – täpselt nii, nagu meil kirjutatakse sellest, kuidas “vaeseid moslemi naisi” piinatakse, ahistatakse, ei anta neile vabadust jne, kirjutatakse seal sellest, kuidas “vaeseid lääne naisi” koheldakse nagu liha, ei austata neid, sunnitakse neid tööl käima ja seksiorjadeks hakkama jne. Naiste kannatuste kujutamine on igas kultuuris võimas relv. Miks? Sest naist kujutatakse siiski ette millegi õrna ja kaitsetuna, kes suure ja tugeva mehe kaitset vajab, seega aitab naiste kannatuste rõhutamine väga hästi avalikku meelsust kujundada.

Mis häda teil on selle Nadiaga?

Minu käest on viimasel nädalal kokku vist juba mustmiljon korda msnis küsitud, kuidas Nadia elab ja nüüd on mõni seda teemat isegi nii põletavaks pidanud, et on suisa meili saatnud. Saage aru, Nadia on igav ja tüütu, temast pole midagi kirjutada. Ma räägin parem, kuidas meile on hakanud üks sisalik kööki ronima, nii et tuleb aeda viivat ust kinni hoida. Tahate? Ta on ilus, mustjasroheline või rohelismustjas ja – ah, minge pekki siis.

Saate aru, ta on IGAV. Ta on uimane, laisk ja harukordselt saamatu. Kui mõni jorss tuleb teile ütlema, et eestlased on uimakotid (see käib eriti selliste lugejate kohta, kes viimasel ajal endale mõne tibla külje alla on soetanud), soovitage tal lennukipilet osta ja maakera teisele poolele tõelist Uimot vaatama sõita. Tõsiselt, see ei ole isegi elu, see on vegetatsioon. Siinsed inimesed on ta nii ära hirmutanud, et ta lahkub kodust IGA PÄEV enne üheksat hommikul ja passib terve päeva lihtsalt raamatukogus või raamatukogu ümbruses internetialas kuni õhtul kella kümneni. Ta ise ütleb, et ta õpib, aga me kõik teame, et ta loeb tegelikult:

• filmide kohta käivaid uudiseid või
• filmitutvustusi või
• blogisid, mis räägivad filmidest või
• midagi muud, mis räägib maailmast, mida päriselt ei eksisteeri ja millega ta nii obsessed on.

Kuidas me seda teame? Sest ükskõik, millest me temaga räägime (okei, me räägime temaga ALATI filmidest, sest see on ainus teema, milles ta üldse kaasa rääkima hakkab),  kuuleme me umbes korra minutis tsitaati mõnest filmiblogist.

Ehk olen ma negatiivne (häälekoor saalist:”NO way!”), aga mulle tundub, et ma meeldin talle tunduvalt vähem, kui teised meie majaelanikud, ilmselt selle pärast, et ma ei karju tema peale pidevalt. Ei saa ju suhtuda normaalselt inimestesse, kes sinu peale pidevalt ei karju. Ühe raske rusikaga mehe teeb ta ilmselt ühel päeval väga õnnelikuks. Mul on isiklikult juba nii suured pohlad, et ma isegi ei ürita temaga suhelda – ja tema õpiku CD-sid küsisin eriti täiskasvanulikult just tema käest ümber tõmbamiseks, et sõbralikult naeratada, kui ta need eriti virila näoga mulle ulatab, sest ta lihtsalt ei suuda “ei” öelda. Näost on näha, et ta ei tahaks, aga ikkagi annab ja ütleb mingeid viisakusi sinna juurde. Ilmselt käituks ta sama moodi ka siis, kui mõni purjus jorss tuleks pargis küsima, kas keppi saab. Ma vist ei mäletagi, et ma oleks sellist masohhistlikku selgrootust peale põhikooli näinud, seal oli ka üks selline.

Igatahes. Ta liigub VÄGA aeglasel sammul. Ükskõik, kas ta kõnnib üle toa, trepist üles või trepist alla, ta sammud on nii uimased, et ma saan kohe aru, et see on tema. Tegelikult saan ma muidugi sellest aru juba selle pärast, et tal läheb ikka veel välisukse avamiseks mitu minutit ja seejärel lükkab ta selle ERITI aeglaselt lahti – aga ka sammude järgi on teda võimalik ära tunda. Ja hoolimata oma aeglusest suudab ta ikka koperdada, asju ümber ajada ja maha pillata (hmm, kas kellelegi tuleb veel Bella the faking Swan meelde?). Täna hommikul näiteks pillas ta oma roosa Powerade’i Arina valgete botaste peale, sest tema meelest oli miskipärast lausa suurepärane idee, transportida kahte pudelit seda roosat vedelikku lahtise korgiga (nagu wtf?) paberkotis, hoides kinni ainult ühest kotisangast. Ime, et ta sellega nii kaugelegi jõudis. Selle peale palus Arina tal muidugi põranda mopiga puhtaks teha ja hakkas ise oma jalavarje küürima – et avastada, et Nadia ei oska moppi kasutada. Nii et ta pidi teda selle keerulise tegevuse juures juhendama, et põrand ka päriselt puhtaks saaks. Koristamise ajaks tõstis ta kõigi teiste jalanõud keset vaipa. Praeguseks (=ca 12 tundi hiljem ja täna on ta tavapäratult palju kodus olnud, kuigi loomulikult oma tuppa varjununa) ei ole ta neid sinna tagasi pannud.

Ükspäev tuli jutuks alkohol/narkootikumid/nikotiin ja ta ütles oma tuima rahuga, et tema meelest saab normaalne inimene oma kõrgustunde (=high) kätte toredast raamatust ja heast seltskonnast. Sel hetkel lõi isegi mul Eesti veri välja ja ma mõtlesin, et kuigi enamus eestlasi joovad liiga palju, joob tema ilmselgelt liiga vähe. Andke andeks, mul on tema  lihtsalt saavutatava kõrgustunde pärast küll väga hea meel (kuigi ainus kord, kui ma teda rõõmsana näinud olen, oli siis, kui “Avatar” Oscarit ei saanud), aga minul isiklikult on tunne, et ma suudaksin temaga normaalselt suhelda ainult siis, kui ta amfetamiinilaksu all oleks, sest siis oleks ta ehk enam-vähem normaalne. Tahaks mingitki elujõudu näha ju inimestes. Samas, arvata on, kes siis naerab, kui tuleb välja, et ta oma aeglaste eluviisidega 300 aastaseks elab.

Mina, MINA olen varsti see mees pildil ja võite ise arvata, kes kurat see karu on!

Happy? Elate ühe nädala jälle üle ilma temast kuulmata?

P.S. Ma olen täiesti teadlik sellest, et ma ise mõnes inimeses täpselt sama moodi ainult negatiivseid emotsioone tekitan – mis siis? Ma ei lähe talle mitte kunagi midagi halvasti ütlema, aga nii kaua, kui ta mitte millegi suhtes (peale filmide) oma arvamust ei ilmuta, ei kavatse ma temaga ka mitte millestki (peale filmide) rääkida.

ei saa mina neist trennipededest aru

Lugesin eile artiklit, mis ütles, et trenn ei aita ainult pekki trimmi saada, vaid mõjub hästi ka ajutegevusele – mitte selles teada-tuntud endorfiinide mõttes, vaid selles mõttes, et tänu sellele toimub teatud aju osades neurogenees. Lisaks aitab trenn ajul rohkem hapnikku saada, mis on igati kasulik. Ei, mina ka ei tea, mis see esimene täpselt tähendab, aga kokkuvõttes on (väidetavalt) tulemuseks head asjad ja Rents, kes suudab päriselt kah millelegi keskenduda ja tunnis tähele panna. Piisab ainult kolmekümnest minutist trennist, et juba 48 minuti jooksul ajutegevus oluliselt efektiivsemaks muutuks. Geniaalne, kas pole. Nii et kuna ma olen nagunii juba viimasel ajal alzhaimer, otsustasin tihedamini basseinis käima hakata. Ujumine nimelt mõjub hästi kõigile lihasgruppidele (jaa, teoorias olen ma tugev), täpselt nagu koera omaminegi* ja bassein on siin ometigi tasuta.

Pealegi olen ma end viimasel ajal veidi lodevalt tundnud, sest Eestis pidin ma iga natukese aja tagant jalgsi kuskile ronima (tööle, kooli, koertega jalutama, sõpradega kohtuma), aga siin on mul ainult viis loengut nädalas ja tuttavatega kohtun eriti harva. Kuigi kann on vist ilusamaks läinud, paradoksaalselt just tänu alzhaimerile – kui ma otsustan elutoas õppima hakata, pean ma enne teisel korrusel asuvast magamistoast tooma pastaka, siis tuleb meelde, et kuskile tuleb sellega ju ka kirjutada, seejärel oleks raamatut vaja ja hiljemalt selle aja peale meenub mulle, et oluline kraam on nagunii arvutis ja targem oleks üles tagasi ronida. Aga noh, siinsed kogemused näitavad, et peenikesed jalad ei ole meeste jaoks sugugi kõige olulisemad.**

Nii et vedasin oma keskpärase kanni basseini (meeles netist loetud hõise, et “trennist on kasu juba KÕIGEST nelja pooletunnise trenni puhul nädalas” – milline kuradima idioot saab öelda “kõigest” millegi kohta, mida tuleb teha tihedamini kui ülepäeviti?), panin taimeri poole tunni peale ja hakkasin hagu andma. Ühel hetkel tundsin, et kaua ma aerutan, käed on ju surnud juba, jalad ka väsinud, ma vist ei kuulnud telefoni, sest kõrvad olid vett täis – aga oh rõõmu, selgus, et ma olen JUBA kaheksa minutit ujunud! Tubli, nagu ma olen, ujusin siiski hambad ristis oma pool tundi ikka lõpuni, ca 20 minuti peal tuli juba meelde, et ei peaks ikka kogu aeg ümber ühe külje keerama, muidu on viie aasta pärast üks rind teisest kolm numbrit väiksem ja meetrijagu kõrgemal, sest rindu ümbritsev lihaskude on ebaühtlane.

Nii et artiklis oli viga, esimene selginemine tuli juba kaheksa minuti peal, kui taipasin, et mängin lolli, ja kõigest 20 minutit peale alustamist võis märgata esimesi ajutegevuse tundemärke. Lihaseid venitada ma peale seda muidugi unustasin, ei tulnud kohe esimese korraga meelde, kuigi nad alguses veidi kanged olid. Päris hea tunne oli tegelikult (ja hiljem oli tõesti kergem õppida), tuli kohe meelde, kuidas mina Omal Ajal (jaa, see on nagu Al Bundy gümnaasiumiagne ameerika jalgpall) poolteist tundi järjest trenni tegin ja lisaks veel jooksmas käisin. Noh et anaeroobne treening ja aeroobne treening jne. Jaa. Olid ajad, olid majad. Tegelt jooksmas käimise peale olen ma mõelnud siin mitu korda, sest väga mõnus park on kohe maja juures ja pargi taga on staadion, aga ei teagi kohe. Ei ole need tennised ka nii mugavad ja… Kärss on nagunii kärnas. Ma mõned korrad aastas ikka proovin jälle aktiivseks hakata, aga tavaliselt raugeb see ind ca kuuga. Aga võiks ju iseenesest proovida küll, kuidas ajutegevusele ja keskendumisvõimele mõjub, kui kolm-neli korda nädalas jooksmas või ujumas käin. Joosta JA ujuda on vist veel natuke vara…

Ma ise ka ei tea, kuidas seekord nii läks, et ma alustasin sellega, et mina neid trennipedesid ei mõista, ja juba tuleb selline ila, et anna olla. Aga ma ei saa kauem mõelda kah selle põletava probleemi peale, sest ma pean minema treeningplaani koostama.

* Kõik kes selle väitega ei nõustu, omavad liiga väikest koera ja on esiteks oma koera liiga hästi kasvatanud ning teiseks ei viitsi temaga piisavalt tegeleda. Kui koer on kasvatamatu, on teil SUUREPÄRANE võimalus treenida igal jalutuskäigul pea KÕIKI lihasgruppe – jalalihaseid (esmalt kõndides, seejärel, kui olete olnud piisavalt lollid, et koer rihma otsast lahti lasta, ka joostes), käelihaseid (sel ajal, kui te pole veel koera rihma otsast vabastanud – köievedu on äärmiselt kasulik), seljalihaseid (kui see tõbras teid hooga pikali tõmbab, peate end ju jälle püsti ajama) ja emotsionaalsemad inimesed ka rinna ja näolihaseid (koledate sõnade karjumine ja kätega ähvardavate liigutuste tegemine – esimene muideks peaks kortse ka ära hoidma). Aga kui te olete lihtsalt armastav koeraomanik, püherdate te nagunii koeraga palli taga ajades põrandal, jooksete käterätikuga eest ära, jooksete (nüüdseks katkine) käterätik üle pea tõmmatud koera poole ja karjute “koll-koll-koll”, sikutate suuri oksi ja nööri otsas olevat palli, viskate suuri oksi ja nööri otsas olevat palli, hüppate tooli peale ja maha ainult selleks, et koera närvi ajada, roomate läbi torude, et meelitada teda endale järgnema jne. Ei, ma ei ole koerapede, miks te küsite?

** Katsed kahe blondi majakaaslase ja testgrupiga, kelle koondnimetuseks on SJ (Suvalised Joodikud), on tõestanud, et kui panna purjus meestele ette üks sõbralik väga heas vormis blondiin ja teine veidi pirtsakam ja paksem blondiin, kellel tänu suuremale rasvaprotsendile on ka suuremad tissid, vahivad kõik suu ammuli just seda paksemat ja noogutavad innukalt iga asja peale, mida ta öelda suvatseb.