oli seda trennipedenduse juttu nüüd vaja?

Tulemus on igatahes käes. Eile käisin ujumas, mõtlesin, et seda võiks hakata ülepäeviti tegema – aga juba täna otsustasin hoopis jooksma minna. Mõtlesin, et 30 minutit on ikka veits vähe, selleks, et südamelihasele ka natukenegi kasu oleks, peaks ju ikka vähemalt 45 olema, eksole. 😀 Noh, joosta ma jõudsin muidugi ainult ca 30 minutit, sest ma pole seda sada aastat teinud, edasi lasin kiirkõndi, aga kuna ühel hetkel oli vaja üks eriti hea lugu mp-kolmekas korduse peale panna, avastasin ma ühel hetkel, et oi, poolteist tundi on juba täis. Tuleb tõdeda, et tunne on hea küll. 😀

Mida teha, kui täis peaga öösel igav hakkab?

Kõige parem mõte on ikka helistada eesti blogijannale, kellega sa oled ühe korra kohtunud, ja rääkida talle järjest hulgim piinlikke, aga see-eest väga naljakaid sündmusi oma elust. Ma pole kohe harjunud sellega, et inimesed, kes mind ei tunne, mind usaldavad – millega ma nüüd selle ära teenisin? 😀

Aga muudest väga põnevatest teemadest – meie esimene prantsuse keele kontrolltöö annab lõpptulemusest 8 protsenti ja mina skoorisin sellest 6,9. Oleks tahtnud ikka 7,6 ära saada (oleks veel Eesti mõistes A olnud, sest 6,9 on kaheksast teatavasti 86 protsenti ja seega isegi mitte väga tugev B, vaid selline nõrgapoolsem), aga noh, mis sa hädaga teed. Eks ma pean endaga elama nüüd sellisena nagu ma olen.

kellele siis pulmalaua ääres prassida ei meeldiks

Lugesin täna kodutöö jaoks eestlaste pulmakommetest 16. sajandil. Münsteri sõnul valis isa pojale pruudi välja, võttis mõned sõbrad kaasa ja läks varitsema. Sobiva võimaluse tekkides pruut rööviti, aga kui sellega pruudi perele vahele jäädi, järgnes verine taplus ning võimaluse korral viis pere ikka tüdruku tagasi. Kui võitis poisi pere, läks tüdruk sinna kaasa. Nii, siiani meigib senssi, eksole?

Ja edasi kirjutab Münster, et tüdruk ja poiss pandi ööseks ühte kambrisse, kus nad pidid oma „asjad kokku leppima“ ja kui nad hommikul veel teineteisele meeldisid, tehti pulmad. Vat see osa tekitab minus segadust. Kui tõesti tüdruk ja poiss seal kambris lihtsalt öö otsa (või vastastikkuse sobivuse korral muidugi tunduvalt vähem) jutustavad, siis milleks üldse röövimine? Ja kas tüdrukul oli siis tõesti reaalne õigus „ei“ öelda või tähendas see pigem seda, et julgema iseloomuga poisi puhul pandi tüdrukule ära nagunii (või tõenäoliselt seda isegi oodati poisilt ja isa oleks talle vastu hambaid andnud, kui hommikul oleks selgunud, et kogu isa vaeva peale pole poiss isegi keppi saanud), lihtsalt hommikul oli tal õigus oma siniseks pekstud näoga öelda, et ta tahaks nüüd ikka koju minna? Kas teda oleks peale sellist asja üldse enam koju tahetud? Kas teda oleks ka TEGELIKULT koju lastud? Enamustes kultuurides peetakse naist vägistamises süüdlaseks ju isegi siis, kui ta päise päeva ajal tänavalt röövitakse, läbi pekstakse, kinni seotakse, voorusevöö küljest ära keevitatakse jne, sest mees ometi ei ole vastutusvõimeline ja naine on ise süüdi, kui ta füüsiliselt alla jääb. Või oli enamasti siiski juba mingil moel kokku lepitud, millal, kus ja kuidas „röövimine“ aset leiab – no oleks maru niru ju, kui see näiteks kehva aja peale langeks, aga naisterahva puhul on selle tõenäosus ju suisa veerandik, maru pläss kah öelda, et ma saan aru küll, et röövisite ja puha, aga mul on tglt päevad. Või jõuab uhke isa poja uue naisega koju, aga poiss on hoopis naabritüdruku juurde ehale läinud. Ei, see ei kõlba mitte. Pealegi, kes see ikka tahab riskida sellega, et ta naisevõtu käigus maha lüüakse, arvata on, et vähemalt lahedamate meeste jaoks oli see „röövimine“ pigem formaalsus ja naised oleksid võimaluse korral ise kas või jooksuga tulnud. Või vähemalt see, kui palju pere „vastu võitles“ sõltus ka sellest, kui hea väimehekandidaat teisel pool oli.

Aga kombed on maru imelikud asjad, mõned võivad tõsimeeli mitu põlvkonda järjest naist võttes maha löömisega riskida, ilma et nad hetkekski mõtleks, et läheks õige lihtsalt Paulile viinaga külla ja küsiks, mis ta arvab, kas ta tütar meite Mardile sobiks – no traditsioone tuleb hoida ju, see oleks kohatu. Minu Peruust pärit klassiõde rääkis eelmisel nädalal, et neil on nii sügav katoliku kultuur, et esimesel tütrel ei lasta siiani abielluda, sest ta peab täiskasvanuna oma vanemate eest hoolt kandma. Ma küsisin, et kes siis tema eest hoolt kannab, kui tema vanaks jääb ja kas ta siis abiellus olles ei hoolitseks oma vanemate eest. Tüdruk kehitas ainult õlgu ja ütles, et nii on kombeks ja muu pole oluline. Nii et mõned kombed on ikka veel visad kaduma.

Pildil on üks hoopis teistsugune pulm.