literature

kellele siis pulmalaua ääres prassida ei meeldiks

Lugesin täna kodutöö jaoks eestlaste pulmakommetest 16. sajandil. Münsteri sõnul valis isa pojale pruudi välja, võttis mõned sõbrad kaasa ja läks varitsema. Sobiva võimaluse tekkides pruut rööviti, aga kui sellega pruudi perele vahele jäädi, järgnes verine taplus ning võimaluse korral viis pere ikka tüdruku tagasi. Kui võitis poisi pere, läks tüdruk sinna kaasa. Nii, siiani meigib senssi, eksole?

Ja edasi kirjutab Münster, et tüdruk ja poiss pandi ööseks ühte kambrisse, kus nad pidid oma „asjad kokku leppima“ ja kui nad hommikul veel teineteisele meeldisid, tehti pulmad. Vat see osa tekitab minus segadust. Kui tõesti tüdruk ja poiss seal kambris lihtsalt öö otsa (või vastastikkuse sobivuse korral muidugi tunduvalt vähem) jutustavad, siis milleks üldse röövimine? Ja kas tüdrukul oli siis tõesti reaalne õigus „ei“ öelda või tähendas see pigem seda, et julgema iseloomuga poisi puhul pandi tüdrukule ära nagunii (või tõenäoliselt seda isegi oodati poisilt ja isa oleks talle vastu hambaid andnud, kui hommikul oleks selgunud, et kogu isa vaeva peale pole poiss isegi keppi saanud), lihtsalt hommikul oli tal õigus oma siniseks pekstud näoga öelda, et ta tahaks nüüd ikka koju minna? Kas teda oleks peale sellist asja üldse enam koju tahetud? Kas teda oleks ka TEGELIKULT koju lastud? Enamustes kultuurides peetakse naist vägistamises süüdlaseks ju isegi siis, kui ta päise päeva ajal tänavalt röövitakse, läbi pekstakse, kinni seotakse, voorusevöö küljest ära keevitatakse jne, sest mees ometi ei ole vastutusvõimeline ja naine on ise süüdi, kui ta füüsiliselt alla jääb. Või oli enamasti siiski juba mingil moel kokku lepitud, millal, kus ja kuidas „röövimine“ aset leiab – no oleks maru niru ju, kui see näiteks kehva aja peale langeks, aga naisterahva puhul on selle tõenäosus ju suisa veerandik, maru pläss kah öelda, et ma saan aru küll, et röövisite ja puha, aga mul on tglt päevad. Või jõuab uhke isa poja uue naisega koju, aga poiss on hoopis naabritüdruku juurde ehale läinud. Ei, see ei kõlba mitte. Pealegi, kes see ikka tahab riskida sellega, et ta naisevõtu käigus maha lüüakse, arvata on, et vähemalt lahedamate meeste jaoks oli see „röövimine“ pigem formaalsus ja naised oleksid võimaluse korral ise kas või jooksuga tulnud. Või vähemalt see, kui palju pere „vastu võitles“ sõltus ka sellest, kui hea väimehekandidaat teisel pool oli.

Aga kombed on maru imelikud asjad, mõned võivad tõsimeeli mitu põlvkonda järjest naist võttes maha löömisega riskida, ilma et nad hetkekski mõtleks, et läheks õige lihtsalt Paulile viinaga külla ja küsiks, mis ta arvab, kas ta tütar meite Mardile sobiks – no traditsioone tuleb hoida ju, see oleks kohatu. Minu Peruust pärit klassiõde rääkis eelmisel nädalal, et neil on nii sügav katoliku kultuur, et esimesel tütrel ei lasta siiani abielluda, sest ta peab täiskasvanuna oma vanemate eest hoolt kandma. Ma küsisin, et kes siis tema eest hoolt kannab, kui tema vanaks jääb ja kas ta siis abiellus olles ei hoolitseks oma vanemate eest. Tüdruk kehitas ainult õlgu ja ütles, et nii on kombeks ja muu pole oluline. Nii et mõned kombed on ikka veel visad kaduma.

Pildil on üks hoopis teistsugune pulm.

6 kommentaari “kellele siis pulmalaua ääres prassida ei meeldiks

  1. Ei viitsi täpsemalt uurida, aga tundub paras bollocks olevat.
    Millega nad veriselt taplesid kui 15 saj. polnud talurahvale enam vibu ja nelja nooltki lubatud ?? Pealegi oli naiseröövimine juba ennem ära keelatud.
    Varasema aja kohta isegi klapib, ainult mainimata on see, et pruudiröövijaid jälitati või üritati , jõudude olemasolu korral tütart enne lõpliku “abielu kinnitamist” tagasi saada – konkurents oli tihe ja mida rikkam isa, seda suurem hulk “tütrekese käe palujaid”.

    Ps. Enne kristlikku perioodi ei olnud see neitsinahk nii kõrgelt hinnatud kui hiljem.
    Isegi alistatud vaenlaste naised võeti endale ju ja hekki nemad olid 99 % liignaised, siis nendega saadud lapsed läksid juba eliitsektorisse – sinna läksid kõik lapsed selle järgi, et mida rohkem nad sündides ja sellele järgevatel päevadel isaga sarnanesid.

    – prof. MNC Broz Tito

    1. No seda ma tean, et süütus kui selline ei olnud nii väga hinnas, aga minu meelest on vägistamine olnud alati väga oluline kultuuriline märk alandusest, pigem seda mõtlesin ma.
      Aga tegelikult autor ütles kah, et “talupojad, kes linnade ligiduses elavad ja jumalasõna õpetust saanud, [on sellistest kommetest] täiesti loobunud ja lahti ütelnud”. See iseenesest nagu jätab mulje, et kaugemate külade omad ikka ei ole lahti ütelnud. Aga iseenesest on see kirjutatud 1588. aastal, nii et suisa 16. sajandil, nagu ma just välja mõtlesin, ja sama kirjatüki ebausust rääkivas osas on ajamääratluseks “200 aastat tagasi”, nii et kui ta ka siin sellisele ajale viitaks, poleks hullu, aga jääbki just mulje, et see on üks paganlikest kommetest, mida kohati ikka veel rakendatakse.

      Ja liignaiste kohta on juba Liivi Hendrik öelnud, et kui eestlased ristivee maha pesid, võtsid nad kohe ka oma liignaised tagasi, nii et heal mehel mitu naist. 😀

      1. Minu arust ei käinud gebens nagu selle esimese ehk röövimisjärgse öö, kohustusliku tegevuse hulka – naine pandi maija kinni ja ahelad ning tulised rauad jäeti asjast välja.
        “asjade sirgeks rääkimine” – ei tähenda kohe hooramist või vägistamist nagu ta tänapäeval grupiviisilist näopeksu kipub tähendama.
        Põhjuseks kasvõi see, et issi võis tagasi tulla, aga mitte ainult oma vaid koos mõne vägevama vanema meestega.
        Vägistamine oli kuritegu ka sel ajal nii, et mina isiklikult ei usu, et keegi oma “võimalikule tulevasele naisele” vastu tema tahtmist ära keeras.

        Ida pool ja tegelikult ka “vaga ja kristliku” lääne pool olid nn. orinaised ehk nö. trofeed – nendega vist tehti mis taheti.

        PS.Kristlikud ajaloolased räägivad üldse väga palju vägistamistest ja värgist ning enamasti (99%) juhtudest on tegemist kahe erineva usupoole vaheliste erinevuste mitte mõistmise või sihiliku laimamisega.

  2. mää, ei ytleks, et naine nyyd väga haledas olukrras oleks ond. regilaulud räägivad yhtteist. naine oli maarahva yhiskonnas vaba ja kandis nuga. mees kandis môôka. laul “suisa suud” pômst kôneleb, kuidas mingi kalevipoeg neiut ahistama tuleb ja seepeale nuga saab loodetud musi asemel. “mehetapja maie” kyll nyyd otseselt ei soosi mehetapmist, kuid siiski kui midagi ei meeldinud, ju siis teinekord äärmuslikul viisil lahendati…

    esimese öö ôigust rakendasid kindlasti môisnikud ohtralt ja rôômuga, kus said (ei tea, mis rahvas sest arvas, aga vist mitte head). pruudirööv on mu meelest olnd ikka rituaalne rohkem. eks siis poiss sai kambris nuga, kui vale piiga vôttis? enne oli ka ju märke, mille alusel kokku lepitud, et nyyd meie vahel läheb röövimiseks.

    ja igasugu kristlastest kirjapulgad on eestlasi läbi aegade rôômsalt hoorarahvaks tembeldanud, see ei tohiks antropoloogiateaduses ju midagiuut olla, et oma kultuuri ja usu pealesurumiseks kôlbas igasugune abinôu ja parim viis seda ôigustada on nimetada kogu aktsioon vaeste lollide pôrgust päästmiseks.

    tanutamine, pulmakomme, tanutati ka lapseootel naine lapse kaitsmiseks. kirikus on naisel tanu peast rebitud ja sel trambitud, set see pole “synnis viis” abiellumiseks ja kiriku seaduste järgi naine vallaline; seega hoor. ja muud siukst värki. ehalkäimine (mis vôis seisneda täiesti syytus vestlemises) sildistati ka avalikult häbituks hooramiseks.

    ja ära usu läti henrikut väga palju. vôimalik, et pere teenijaid peeti ka liignaisteks vms. usaldusvaarsed allikad meie ajaloo uurimiseks on ikka folkloor ja tavad-kombed, mis rohkem me eneste poolt ja keele kaudu kirjeldatud.

    1. No ma olen muidugi kursis selle osaga, eesti folkloori olen ma läbi ja lõhki tuupinud igat pidi, lihtsalt see konkreetne jutuke oli nii vastukäiv ja imelik, et tahtsin teistega jagada.

  3. Kokkuleppelised röövimised tulid kristlike kommete levimisel/sisseimbumisega.
    Oli kokkuleppeline lahendus poja või tütre kaela pealt ärasaamise osas, aga kui oli veel kolmas osapool või ei suudetud kokkuleppe teel tulemuseni jõuda, siis oli lahenduseks mitte just väga kokkuleppeline röövimine.

    Muuseas, tütre tagasisaamine võis olla üsna oluline, kuna abieluliidud olid nii majanduslikud, kui ka sõjalised liidud, ükskõik kas röövimise või mitteröövimise teel.
    Keegi ei tahtnud endale liiga palju kohustusi kaela, eriti veel kellegi teise kaelalt.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.