nohik Rents tegutseb jälle

Ma saan aru, et see ei ole teie jaoks põnev, aga proovime ikka välja kannatada, ma olen selline ometigi avalikult ainult vaheperioodide lõpus. Täna, kui üles ärkasin, vaatasin lõpuks selle internetipõhise asja ka üle. Selgus, et olin oma punkti kaotanud konksuga küsimusele, mida ma tegelikult ometigi teadma peaksin. Nojah, ehk järgmine kord läheb paremini.

Aga see-eest rääkisime me täna koolis huvitavatest asjadest (pane tähele, Mnc, see et ma neist artiklitest nüüd räägin, ei tähenda, et ma kõigega automaatselt nõustuksin, ma lihtsalt VAHENDAN). Me olime tunniks pidanud lugema kolme artiklit. Ühes rääkis arst oma kogemustele tuginedes sellest, kuidas inimesed ei saa kunagi uskuda, et nad saavad parimat ravi, sest kellegi peal peavad ju residendid ka harjutama, aga keegi ei taha inimesi närvi ajada öeldes “Okei, ma pole tglt seda kunagi teinud, aga ärge pablage,” mistõttu enamasti antakse näiteks residendile esimest korda skalpell kätte mõne operatsiooni käigus, kus patsient üldnarkoosis on. Samas ühtki teist lahendust ta ei näinud, kuigi tunnistas, et antud hetkel saavad parimat ravi ainult erakliinikute patsiendid ja arstide sõbrad/sugulased, sest sel juhul hoolitsevad arstid ise selle eest, et residendid nende patsientidega ei tegeleks. Samuti kirjeldas ta uudsete operatsioonide kasutuselevõtmist, kus alguses on surmajuhtumite protsent tunduvalt kõrgem, kuni arstid õpivad neid operatsioone tegema ning kasutegur, mis selle alguse kehva tulemuse üles kaalub, ilmneb alles mõne aja pärast. Eestlase jaoks ei ole siin vist just väga palju uut, meile õpetati küll juba koolis bioloogia tunnis, et kui tuleb mõni uus ravimeetod, siis tasub võimaluse korral ikka vähemalt aasta või paar oodata, enne kui seda oma nahal testida.

Lisaks lugesime Emily Martin’i artikleid sellest, et ühiskond peab rasedust haiguseks ja sellest, kui alatu see ikka on, et naisi diskrimineeritakse isegi läbi munarakkude. No et spermatosoide kui meeste esindajaid seostatakse kiire liikumisega, samas kui munarakk on passiivne, selle kohta ei öelda, et see liigub mööda munajuha, vaid et “see saadetakse” mööda munajuha kuskile. Mis on muidugi tõsi, sel lihtsal põhjusel, et nii see tõesti toimubki – õigemini, ma tahtsin öelda, meesbioloogid on oma naistevastases vandenõus meid seda uskuma pannud. Samuti on tema meelest ääretult solvav, et naiste igakuist menstruatsiooni seostatakse (kes seostab? mina näiteks ei seosta) alateadlikult raiskamisega, aga meeste seemnepurske puhul ei räägita kunagi sellest, et miljonid seemnerakud läksid lihtsalt raisku.

Kui nüüd veidi mõtlema hakata, siis ma täitsa näen loogikat. No selles mõttes, et kui ma sikutan Eestis kaevust suure ämbritäie vett ja kulutan terve selle ämbritäie lillede kastmiseks, ei ole hullu midagi, aga kui mul on toas ainult üks ämbritäis vett ja mul ei ole õrna aimugi, kui kaua ma sellega läbi aetud saan, siis tundub ka ühe klaasitäie pojengipõõsasse valamine laristamisena. Mitte et ma oleks kunagi päris elus kokku puutunud sellega, et keegi  tavainimestest menstruatsiooni munarakkude raiskuminekuna käsitleks. Spermatosoidide kohta mäletan küll, et arukas blondiin ütles telekas, et meeste eneserahuldamist võiks vaadelda kuritegeliku hülgamisena ja oma järglaste kaitsetusse seisukorda jätmisena.

Igatahes, tunnis me enam artiklitest otseselt ei rääkinud, aga selle materjali kinnistamiseks vaatasime mõningaid videosid sünnitusest. Esimese panen ma siia kah, sest see on Monty Phyton ja kellele ometigi SEE ei meeldiks.

Teised, mida ma siia ei pane, sest need on liiga verised ja üksikasjalikud, näitasid ühte haiglasünnitust ja ühte kodusünnitust. Esimeses oli naine, kellel oli enne rasedaks jäämist olnud südamerabandus ja kes seetõttu rääkis sellest, et ta peab arstide hoole all olema. Seejuures oli kohe näha, et meesarst oli see, kes ütles, mis toimub – üldse oli seal väga palju ühist selle ülemise videoga. Last tõesti näidati ainult hetkeks ja kogu üldmulje oli ka selline, et sünnitaja ise pole piisavalt kvalifitseeritud, et midagi teha. Enamasti võib see muidugi tõsi olla, aga teatud tingimustes võib viia selliste asjadeni nagu hiljuti Eestis – noor sünnitaja tunneb, et midagi on viltu, aga tema jutust ei tehta välja, sest kogenud arst on kindel, et tema teab rohkem. Kuna arst on jõupositsioonil (ja nagu ma Perekoolist aru olen saanud, siis on täiesti tavaline, et naised juba sünnituse alguses mingeid valuvaigisteid saavad, mis olemise uduseks teevad), ei julge naine väga vaielda ega oma keha usaldada, kuni on suur jama. Kusjuures iseenesest ju võiks, sest mu tutvusringkonnas on mitu naist, kes on teatanud juba enne ultrahelisse minekut, et nad teavad niigi, et neil sünnib tüdruk (või teise näite puhul poiss) – ja neil on õigus olnud. Ehk on tõesti neil kõigil jopanud (eksimise tõenäosus on ju ainult 50 prossa), aga tundub küll, et naised siiski natuke oma keha tunnevad ja arstid võiksid selle võrra ju nende jutule ka rohkem tähelepanu pöörata.

Teine video näitas kodusünnitust. See toimus vannis, nii et kogu tegevus polekski nii kole olnud, pigem isegi veidi naljakas (eriti hetkel, kui ema paneb täiest kõrist röökiva lapse oma rinnale ja isa küsib täiesti siiralt:”Kas ta hingab juba iseseisvalt?”), kui naine poleks pidanud vajalikuks oma platsentat välja tõsta, et seda oma abikaasale näidata (“Vaata, kallis, kui pirakas”). No ma ei tea, ma tahaks ilmselt kah, et mees mu kätt hoiaks, aga päris kõike ta ka nägema ei pea, ma tahaks temaga ikka tulevikus ka veel seksida. Rääkimata sellest, et ma ei tea, mis toimub inimese peas, kes paneb sellise video youtube’i üles pealkirja all “Minu esimene kodusünnitus” (kuigi, kuna ma seda videot ise ei otsinud, siis see võib olla vabalt ka mõne naljahamba poolt kuskilt mujalt võetud ja sinna pandud).

Aga huvitav fakt, mis sellest välja tuli, oli see, et kuigi kodusünnitus on tunduvalt odavam (ja USAs on vähemalt üle kümne miljoni ravikindlustuseta inimese, aga need on masueelsed andmed, nii et võimalik, et lausa kordades rohkem), on see siiski haritud ja rikaste naiste lõbu. Esimest selle pärast, et neil on piisavalt informatsiooni ja teist selle pärast, et vaestel naistel ei ole piisavalt raha, et ENNE sünnitust pidevalt kontrollis käia, et saada kinnitust, et ta tervislik seisund on kodusünnituseks piisavalt hea. Nii et lõpuks jõuavad nad haiglasse ja saavad endale metsiku arve, mida nad kunagi maksta ei jõua. Aga nii sünnituseelne, -aegne kui -järgne meditsiiniline abi on ropult kalliks tehtud ja küsitakse iga asja eest.

Meie õppejõud näiteks rääkis, kuidas üks haigla loobus temaga tegelemast, sest ta jättis teadlikult kahe rasedusaegse visiidi vaheks rohkem kui ühe kuu – haigla teatas, et nemad ei kavatse osaleda tema sündimata lapse tervise ohtu panekus. Naine, kellel on kaksikud, rääkis (kahjuks mainimata, kas see toimus Austraalias või tema päritolumaal), kuidas ta ultraheli tegema läks – maksis, tehti ultraheli, saadi teada, et ta ootab kaksikuid, kõik oli kena. Ja siis nõuti tema käest veel kord sama summa, sest lapsi on ju ometigi kaks! Kui rahaküsimiseks läheb, on kõik ühtviisi osavad. 😀

Jah, terve pikk postitus tittedest ja tuttidest. Aga põnev on ju! 😀

P.S. Mu öine ülevalpassimine tasus ära, vähemalt SELLE ülesande eest sain maksimumpunktid.

rents on tsombi

Ikka täiega. Õppisin oma aja järgi kella seitsmeni hommikul, et ühe internetipõhise aine asju tehtud saada. Esmalt netipõhine kontrolltöö ja seejärel üks suurem harjutus otsa. Seekord isegi pingutasin hullult selle kontrolltööga – ja ikka ei saanud maksimumpunkte. Ma tean küll, et on nohik vigiseda, kui A asemel B saad, aga ma olengi ju nohik. Ja see teine ülesanne oleks muidugi tunduvalt kergem olnud, kui õppejõud oleks vaevunud mainima, et töökäsus olevad leheküljenumbrid ei vasta tegelikult materjalile, mida me reaalselt kasutama peame, vaid ca 30 lk sellest on niisama meie oma rõõmuks ja lisainfoks ning me ei pea selle kallal pead vaevama ja mõtlema, milline osa sellest infost oluline on. Eriti mage on see, et hiljem selgus, et üks õpilane oli talle selle kohta meili saatnud ja ka vastuse saanud – seega oli ju selge, et üliõpilased on segaduses ja oleks võinud kogu klassile selgitava kirja saata, seda enam, et TÜ õppejõududel on võimalik teha lihtsalt linnuke kasti “saada kiri kogu kursusele”. Aga noh, ehk saingi nüüd targemaks, kuigi viimased paar tundi olid küll ausalt öeldes sellised, et kohe mitte midagi ei mäletanud ja aju ei liikunud ja isegi MNC peale sain kurjaks, sest ta suutis väljendada eeldust, et kõik, mis minu blogis kirjas on, kajastab otseselt seda, mis mu peas toimub.* Igatahes sai see kodutöö väga pikk ja põhjalik, nii et ehk hinnatakse ka seda.

Kui juba TÜ kritiseerimiseks läks, siis mind häirib veel üks asi. Nimelt tagasiside andmine. Me peame kõik kursuse lõpus kursustele tagasisidet andma, see on eksamile pääsemise eelduseks – aga minu jaoks on eksam väga oluline kursuse osa, sest alles peale seda, saan ma öelda, kas eksam hõlmas seda, mida tunnis oli seletatud või hoopis midagi muud, kas õppejõud tõesti kohtles üliõpilasi erapooletult (näiteks suulise eksami puhul paistab see eriti silma, aga on olnud ka kirjalikke eksameid, kus mõni tüdruk, kes on terve kursuse jooksul igas loengus sõbrannadega jutustamise eest märkuse saanud, küsib eksami ajal kolm korda vetsu [mis tegelikult muidugi on keelatud, kui on põiepõletik, võtad arstitõendi ja tuled järeleksamile] ja kui ta ukse poole kõnnib, on tagataskutest ta spikrihunnikud näha) jms. Ma saan aru, et ehk nad kardavad, et kehva hinde saanud üliõpilane paneb halva hinde vastu, aga kui see tõenäosus nii suur on, siis võib pakkuda ju kas või võimaluse peale eksamit täiendavat tagasisidet anda vms. Teine, tunduvalt olulisem probleem selle tagasisidega on, et selle andmist hakkab süsteem nõudma peale teatud arvu loenguid. Kuna internetipõhistes ainetes aga loenguid teatavasti ei ole (või on üks), hakkab süsteem nõudma tagasisidet ENNE kui midagi päriselt toimunud on. Mis tähendab, et me laome õppejõule ja ainele punkte lihtsalt selle alusel, mis mulje õppejõud meile siiani jätnud on ja kuidas õppekava tundub – või nagu mina, paneme igale küsimusele vastuseks “raske öelda”.

Enivei, rents oli suisa nii tubli, et suutis peale kolmetunnist und end uuesti üles ajada ja prantsuse keelde minna. Miks Rentsil oli vaja hädasti tundi minna, võite te küsida, kuigi te, raisad, nagunii ei küsi, sest teid ju ei huvita. Aga selle pärast, et mul oli vaja essee esitada. Miks seda meiliga saata ei võinud, võib mõni luksusliku internetiga harjunud inimene küsida – aga selle pärast, et meil on siin selline süsteem, et selleks, et esseed esitada, pean ma sellele lisama ka ametliku allkirjastatud vormi, millega ma kinnitan, et ma tean, mis asi on plagieerimine ja ei määriks iialgi oma käsi sellise rüvedusega. Noh, et bürokraatiat liiga väheks ei jääks või nii.

Samas on mul vedanud, sest ma pean ainult selle paberi lisama (ja ka seda ainult prantsuse keeles) – Maike peab kõik kodutööd laskma läbi iTurnitin’i, mis on põhimõtteliselt suuuuuuuur sait, kus on üle miljoni ingliskeelse teksti, ja mis salvestab automaatselt tema teksti ning kontrollib samal ajal ega selle osad ei kattu jutumärkideta mõne teise kirjutise omaga. Kui ei kattu, siis saad selle kohta tõendi, mille sa pead välja printima ja oma töödele lisama. Teoorias tähendab see seda, et mitte keegi ei saa plagieerida avalikus inforuumis olevaid artikleid ja esitatud kodutöid. Praktikas tähendab see aga muidugi seda, et vaesed umbkeelsed pannakse veel sitemasse seisu ja neil on veel vähem aega mõnda teist keelt õppida – siin on ju pooled inimesed aasia päritolu ja enamus neist oskab lisaks inglise keelele ka oma päritolumaa keelt või vähemalt mõnda muud keelt (need, kes on siin juba kolmandat või neljandat põlve, ei oska alati oma vanaemade keelt, aga enamasti väärtustatakse nende peres väga keeleoskust, vähemalt minu piiratud tutvusringkonnas) ja kui sa räägid hiina või jaapani keelt, võid sa kas või iga päev omale vähemtuntud autorite artiklitest esseid kombineerida. Kuigi mul on siiski raske uskuda, et inimesed, kes õppimise eest nii metsikult plekivad (sest ka siin kogutakse seda raha pikka aega), üldse tahaksid massiliselt end läbi nihverdada ja mõne sellise pärast niisugusi meetmeid rakendada, on ilmselge overkill.

P.S. Õpetaja oli mu prantsuse keele töös ühe asja valesti märkinud, nii et mu skoor pole 6.9, vaid 7 protsenti kaheksast. Nii et kõik, kes mulle kaasa elasid, võivad minuga koos 0.1 protsenti üle rõõmustada. 😀 Aga nüüd lähen ma magama tagasi, sest sain enne ainult kolm tundi sliipi panna ja olen tõesti pea seest tsombi.

* Nii et selgitan siis – vahepeal kirjutan ma asju lihtsalt selle pärast, et need äratavad mu tähelepanu, on naljakad või vastuolulised ja tahaks selliseid asju koos mõningate mõttesuundadega teistegagi jagada. Kui ma kirjutan näiteks, et Ansip võiks hakata teistes Euroopa Liidu riikides majandusalaseid koolitusi läbi viima, ei mõtle ma seda tõsiselt.