faith · hooker

alternatiivne feminism

Eestlased on miskipärast harjunud nö Rootsi tüüpi feminismiga – seeliku kandmine on juba iseenese objektistamine, Tõeline Naine näeb välja nagu mees, räägib nagu mees ja käitub nagu mees, sest tal on selleks õigus. Naisel EI OLE õigust lapsega kodus olla ja küüsi lakkida, sest TEGELIKULT ta ei taha seda, selle väära arvamuse on talle peale surunud SIGA. Siga on kaval, keerab naise ümber sõrme, nii et see ei saa arugi, mis ilmas toimub ja mõtlebki ainult solaariumist ja spa-st ja laste saamisest. Selle pärast tulebki neile sigameestele koht kätte näidata ja ise suur karvane rusikas lauale lüüa. Ei oleks ju sugugi nii efektne, kui see rusikakene oleks ilus pehme ja lakitud küüntega.

Ukrainlannad võtavad asja veits teistmoodi. Näiteks korraldasid nad kampaania (mis oli eesti ajakirjanduses Elu24-s, sest sinna läheb meil kõik, mis päris tavalistesse raamidesse ei mahu) prostitutsiooni vastu võitlemiseks, mille tarbeks feministliku partei liikmed end prostituutideks riietasid, “härrasid” vankritel härgadena ringi vedasid, laulsid* ja tantsisid ning potentsiaalsete seksturistide käest sõbralikult oma plaanile toetust käisid nurumas. Ütleme nii, et inglise poissmehed ei olnud just väga rõõmsate nägudega, kui kuulsid, mille vastu meelt avaldatakse. 😀

Kui välismaa ajakirjanik feministide esindaja käest küsis, kas teda ei häiri oma kampaania raameks sellise väljundi valimine, vastas feminist täiesti rahulikult, et lisaks sellele, et nad on feministid, on nad ka naised ja pealekauba vägagi seksikad naised (mis on kahtlemata tõsi, nagu pildilt näha) ning nad ei leia, et nad peaksid seda häbenema või et naised ja mehed peaksid võrdsuse saavutamiseks miskipärast oma kehad kinni katma. Üldse ajas ta üsna asjalikku juttu, oleks see partei Eestis, siis saaks see piff küll enne mu hääle omale kui näiteks Ansip või Savisaar. Või peaks Eestisse ise kodanikualgatuse korras sellise partei/kodanikuühenduse looma. Oleks päris huvitav vastukaal meie üldlevinud “mehed, kuradima värdjad ei tahagi ise poemüüjana töötada, järelikult nad SURUVAD naised neisse positsioonidesse”. Või nagu Mitteniikole Jaanus  ükspäev ütles (ma nüüd mälu järgi parafraseerin):”Feministid on nagu kommunistid. Kui sa näitad kommunistidele pilti kahest porgandit söövast jänesest, näevad kommunistid seal klassivõitlust. Kui sa näitad sama pilti feministidele, on nad kindlad, et isane jänes üritab emast alla suruda.”

* ma sõnu täpselt ei mäleta, aga mingi osa oli, et “jah, ukrainlannad on tõesti sweet as honey, but you can’t buy us with money“.

P.S. Kas pole armas, kuidas minu feministlik postitus läheb nii suurepäraselt kokku minu tänase ilublogi postitusega meie suurepäraste naiskirjanike teemadel?

P.P.S. Tundub, et ma olen nüüd kah üks neist represseeritutest, kellel pole enam au blog.tr.ee eliidi hulka pääseda, nii et kui te pole veel bookmarkima õppinud, on viimane aeg seda teha.

alcohol · anna kannatust

minu tibu on nii armas

Maarja saatis pildi sellest, kui suureks Oskar on kasvanud. Ta oli küll poolteist kuud tagasi sama suur, aga võrreldes sellega, milline ta oli 6 kuud tagasi, on muutus märgatav. Varem läks tal näiteks sellise värgi hävitamiseks terve päev või rohkemgi, nüüd on kahe tunni töö. Jaa, minu poiss!

Eile. Eile suutsin ma lisaks rohkete kirjavigadega ja meelitusi täis postituse genereerimisele ka kõiki oma sõpru msnis tüüdata. Mõni oli isegi piisavalt viisakas, et vastu rääkida (see oli nüüd vihje, et need, kes ei rääkinud, peaksid end halvasti tundma selle pärast, et nad öösiti magavad ja päeval tööl on, mitte ei passi msnis, et minuga möla ajada). Nimelt tulin ma peolt üsna varakult koju, sest ma tüdinesin ära mulle ligi ajavast tüübist, kes oli muidu küll üsna tore ja hea huumorimeelega paksuke (mis teema viimasel ajal ümaratel meestel minuga on?), aga kelle arusaam ligiajamiseks sobivatest lausetest oli näiteks:”Ma saan nädalavahetusel oma uue arvuti kätte. See on eritellimusel tehtud.” Ja “Ma ei loe kunagi raamatuid, ainult script‘e.” Eh-eh-eh-eh. Selle viimase peale kinnitas ta küll, et see olevat nali. Täna hommikul vaatasin, et ta oli mu feissbukis omale sõbraks lisanud ja muuhulgas oli tal oma lehel üleval nimekiri koomiksitest, mis ta just kätte oli saanud. Kas on võimalik VEEL ROHKEM eluta IT-mees olla? Aga naljakas oli ta sellest hoolimata. Lisaks oli tal sõber, kes oli nagu Bernard Black Books’ist – purupurjus iirlane, kes visati välja, sest ta üritas vägisi tüdrukute rindu katsuda ja kui tal seda teha ei lubatud, hakkas tõsimeeli pahuralt jonnima.

Nii et hiljem ma loomulikult PIDIN msnis inimestele ila ajama, sest ma olin liiga kaine, et magama minna, aga mitte piisavalt kaine, et õppima hakata. Muuhulgas ütlesin oma vennale, et see on nii kena, et meil on ühesugused sinakashallid silmad. Ta ütles vastu, et tema omad on tegelikult rohekad. Nojah, kust ma teadma pidin? Nüüd tuleb kindlasti varsti mu ema ja kirjutab kommentaari:”Aga Reena, sul ei ole ju venda, see on su ÕDE!” Ja mina mõtlen, et peaks ikka hakkama oma pere siseasjadesse rohkem süvenema.

faith · prantsuse keel

prantsuse keelest

Need inimesed, kes mu prantsuse keele teemalisi postitusi võtavad vaevaks kommenteerida, võiksid mind ehk lihtsalt msni lisada? Saaksin teile vahepeal lolle küsimusi esitada.

Aadress on see sama, mis vasakus ääres kirjas.

Edit: ma päriselt ka enne googeldan ja siis kirjutan, nii et väga tüütu ma ei oleks. Enamasti.

Uncategorized

wildikas, kuradi v2rd

ma 1 kord, kuradima 1 kord, ma rõhutan, tulen veidi joogisena netti ja mida ma näen – see tropp tahab, et ma mingi kuradima parooli sisestaksin, et ta blogi lugema pääseda. Kurat, ma ei tea miks, aga mu enda arvuti ei võta wifit välja, mis ma peaksin tõsimeeli siis peast seda parooli teadma vä? Ja kodus on data otsas (ma ei viitsi seletada, sittinternet.com on lühikokkuvõte), nii et mida kuradit ma tegama peaks, kuni laupäevani nüüd solitaire’i mängima vä? litsid

rant

Ma vist ikka olen eestlane

Lugesin Maarja kirja, vaatasin lastesaadet (mõeldes irvitades selle peale, et Eestis saab sellise saate tulemusena Annika Tomilt lapse), sõin pastat ja nautisin üldse kena lõunat, kuni Maike alla tuli ja ütles üllatunult:”Sa oled nii õnnelik.” Seda vist ei juhtu jah väga tihti, et mina naiivselt ja rõõmsameelselt ilma asjata naeratan. 😀 Aga Maarja saatis mulle oma pildi, mille ma rõõmuga seina peale üles panen, et midagi ilusat vaadata oleks. Ei, Mnc, PALUN, ära sina saada midagi, ma ei taha oma korterikaaslasi ära hirmutada.

Aga inimesed ütlevad viimasel ajal selliseid asju, et tahaks kohe kirja panna. Panengi! Nimetult, et keegi mul hiljem silma siniseks ei lööks, kuna tegu on eranditult eestlastega:

* LOOMULIKULT võtan ma rasestumisvastaseid pille hommikuti, õhtuti võib ju täis peaga oksele hakata või nende võtmise lihtsalt ära unustada

* Kohe näha, et teie koerad kuuluvad tõelistele kristlastele, nii armsad ja rahulikud

* Ja siis ta tuli istus minu kõrvale diivanile ja ütles:”Kuule, me peame ühes voodis magama, sest mul ei ole diivanit.” Ma küsisin:”Aga mille peal me siis istume?”

rant

rahvusvahelistest kommetest ja igasugusest muust jurast

Hakkasin täna mõtlema, et huvitaval kombel pole mitte keegi meie rahvusvahelisest seltskonnast isegi tulnud selle peale, et toas välisjalanõudega ringi tatsata, kuigi Eestis on korduvalt kuulda olnud, et “välismaal” (ilmselt siis ikka Lääne-Euroopas, aga ega tea, äkki mõeldakse ka Kuveiti) on see täiesti tavaline. Näiteks olen kuulnud, et ameerika ja saksa keskklassi pered ikka toas kingi jalast ära ei võta,  magamistuba on küll selline ruum, kuhu kingadega ei ronita, aga näiteks elutoas ja köögis lasevad kõik saabastega ringi – Maike on päris kindlasti keskklass, ilmselt suisa selle ülemine pool, Nadia ilmselt kah kuskile sinnakanti (kui me eeldame, et ta sugulased siiski veidi liialdasid, kui nad teda rikkaks nimetasid), aga selliseid kombeid neil küll küljes ei ole. Meil on igal pool vaipkate, nii et siin on päris mõnus paljajalu ringi lasta, ja tundub, et nad jagavad seda arvamust.

Muus osas pole ka kultuurilisi konflikte eriti olnud, me oleme lihtsalt kõik väga erineva elustiiliga inimesed. Näiteks Arina käib pea iga päev jooksmas ja/või ujumas ning on taimetoitlane, hoidudes ka igasugusest rasvasest kraamist (ma sain aru, et ta võttis just hiljuti ca 8 kg alla ja kardab nüüd seda tagasi korjata), Maike räägib ka kogu aeg kaalulangetamisest, aga on valinud selleks huvitava tee, tarbides ainult asju, millel on kiri light. Nii et ta joob iga päev light cocat, sööb light küpsiseid, šokolaadi (ma ei teadnudki varem, et selline asi üldse olemas on) ja jogurtit – ning käib vahel isegi jooksmas. Rents ja füüsiline aktiivsus (rääkimata dieedist) on üksteisest umbes sama kaugel kui lehmad pilvelõhkujatest – ma söön kõike, mida ma parajasti tahan ja mida osta jaksan ja käin vahel harva ujumas, kui viitsin. Kui mõtlema hakata, siis siiani on seda vist ühe korra juhtunud, sest ülejäänud ajal on selle aja peale, kui ma ükskord mõtlen, et nüüd võiks minna, juba väljas jahe. Ja Nadia põhimõtteliselt ainult vegeteerib. Nii et meie energilisust võrdlev tabel läheks küll Arinast alustades ja Nadiaga lõpetades pea nulli välja.

Aga tagasi (minu jaoks) huvitavamate asjade juurde liikudes – ma sain täna Eestist kirja. Nagu PÄRIS kirja. Tõsiselt tegi meele rõõmsaks. Ma olin hommikul suht pahur, sest põssa-Nadia oli suutnud peale söömist kööki väikese sigala jätta ja prantsuse keeles oli kontrolltöö, aga igati on tore koju tulla teadmisega, et test läks ikka päris kenasti ja seejärel avastada, et sulle on kiri. Väga armas. Nii et nüüd hakkan ma seda lugema ja jätan teid edasi magama. 😀

rant

eit

See postitus peaks küll ilublogisse minema, aga kuna ma päris kindlasti EI hakka sellest pilti postitama, saab siia. Nimelt olen ma viimased paar päeva innukalt esseed kirjutanud ehk siis eesti keeli sellest innukalt kõrvale viilinud, tegelenud terve hulga muude asjadega ja selle käigus ka essee valmis saanud. Muuhulgas jäin vetsus suure peegli ees seisma, jõllitasin end natuke ja otsustasin kulme kitkuda. Silmavärdjana, kellel hetkel läätsi ei ole, ei tee ma seda just eriti tihti, tavaliselt abistame Maarjaga teineteist.* Nii et nii kaua kitkusin, kuni avastasin, et nad on nüüd totaalselt** erinevad ja mul pole õrna aimugi, miks see nii on või mida kuradit ma tegema peaksin. Raske on ikka naine olla.***

(Sügav ohe)

* see tähendab, et esmalt abistab ta mind ja seejärel iseennast, mina ei tea neist naiste asjadest midagi

** naiste keeles tähendab see, et ilmselt ei saaks keegi peale vaadates aru, aga see on siiski piisav põhjus umbkaudu järgmised kolm kuud suvalisel hetkel nutta tihkumiseks

*** kes praegu ütleb „oota, kuni sünnitamiseni jõuad,“ saab serbo-horvaadikeelse sõimu osaliseks

anna kannatust · faith

lollid välismaalased

Lugesin täna Postimehest uudist, mis muuhulgas rääkis sellest, et teistes Euroopa riikides maksab firma tihedamini kinni lihttööliste koolitused, järgides põhimõtet, et juhtivtöötajatel on endalgi soovi korral raha, et nende eest maksta. Ilmselge märk sellest, mis juhtub siis, kui McDonalds sellise hooga sisse sõidab, et kõrgkultuurist jäävad ainult riismed järele – no andke andeks, millal seda enne on nähtud, et proletariaat midagi tasuta saab? Tasuta üritused on mõeldud kõrgklassile, sest neid on vaja MOTIVEERIDA. Töölisi ei ole vaja motiveerida, sest neid motiveerib niigi hirm nälga surra. Kuigi tõesti, paljud välismaalased on suisa nii lollid, et maksavad ka lihttöölistele sellist palka, millega on võimalik ära elada, siis on ju paratamatu, et hakkavad veel ei tea mida nõudma.

Nii et pakun välja uue Eesti Nokia – Ansip hakkab teiste riikide majandustegelastele koolitusi müüma, et õiget majandusmudelit propageerida. Mõelge Kaplinski peale, kes ütles, et me oleme nagu suures mesilastarus – ja ärge unustage, et kuningannasid on tarus üks, töömesilasi ei loe keegi. Nii viime me Eesti Euroopa esirinda.

me me me · olemise talumatu kergus · rotid

Andke nõu, mida varastada!

Ma ei tea, kas ma olen juba rääkinud oma suurepärasest internetist, igatahes diil on selline, et kokku võin ühe kuu jooksul liigutada 5 GB datat (jah, see on NII üles kui alla), sellest 1 GB peak-time’i ajal (16-00) ja 4 GB ülejäänud ajal.  Arvata on, et peak-time on mul juba otsas, kuigi õnneks nad netti päris ära ei võta, lihtsalt pean viimane nädal aega 64/64 kiirusega leppima*, aga ülejäänud ajast on mul tervelt 1,5 GB järel. Ja ma ei oleks ometi õnnelik, kui ma oma raha eest viimast ei võtaks – nii et soovitage häid adventure mänge, mida alla tõmmata. See, mille ma viimati sain (Last Half Of Darkness: Tomb Of Zojir), oli väga kõva keskmise hindega, aga ei olnud ikka päris see. Mitte et mul oleks hetkel aega mängida, aga 6 päeva pärast saab see arvestusperiood läbi, nii et oleks vaja midagi varakult ära tirida. Nii et fire away.

* ma kujutan ette, kuidas Eesti hea püsiühendusega hellitatud pursuid praegu suurest naerust silmist pisaraid pühivad

me me me

Toredat kevade algust!

Seoses sellega ka üks illustreeriv pilt, mis täpselt sama hästi Eesti kohta käia võiks. Lisaks panen kirja asjad, mis mul muidu meelest ära kipuvad minema. Näiteks. Avastasin eile, et meil on üks päris lahe kanal. Nimelt on meie telekal kuus kanalit, millest ühte ma ekslikult homokanaliks pidasin. See oli minust tõesti ääretult rumal – järeldada, et kui sa kolm korda suvalisel ajal number viiele klõpsad ja IGA KORD rämedat meestevahelist andmist näed, on ilmselt tegemist geikanaliga. Tegelikult on muidugi tegemist hoopis kultuurikanaliga, mis näitab kunstilisi filme.* Kuna kõike head siin ilmas ei saa, on mõni neist filmidest suisa ilma geideta. Eile näiteks vaatasin väga lahedat prantsuse filmi, mis koosnes rohkem kui kümnest lühifilmist – erinevad režissöörid olid teinud filme erinevatest Pariisi kohtadest ja kuna kindlaks punktiks oli ainult paik, olid stiilid, teemad jms täiesti erinevad. Armastuslood, narkolood, turistiteemad, prantslaste suhtumine seksi, mustanahalised Pariisis jne. Üleeile räägiti esmalt prantsuse stripparitest (lahe saade oli) ja seejärel oli prantsuse film noorest poisist (kes oli nagu Johnny Deppi noor variant, samasugused kõigest läbi tungivad pruunid silmad, ma oleks peaaegu diivanilt maha kukkunud), kelle ema ja ema bf (kui nii võib öelda, kuna ta oli prantslane, siis ta muidugi pani kõiki, kes seal majas viibisid, kaasa arvatud peategelase 16 aastane gf**) olid mõlemad tegevad filmikunstis, kuid tegid meinstriimi, samas kui noor poiss oli TÕELINE kunstnik ja tahtis seetõttu TÕELIST kunsti teha. Ja ei ole midagi ainult prantsuse filmid, rootsi, hollandi jms asju kah, nii et ma olen tõesti õnnelik, et ma selle avastasin.

Lisaks vaatasin paar kuud tagasi romantilist komöödiat Stranger than fiction – vist ainus romantiline komöödia, mis ei ole päris kogu aeg totralt etteaimatav ja mille idee on lahe. Teemaks siis see, et üks mees ärkab hommikul üles ja avastab, et ta kuuleb jutustaja häält, mis räägib talle ilukirjanduslikult nendest asjadest, mida ta teeb. Ühesõnaga mees avastab, et ta on kas hullumeelne või raamatutegelane – ja kumbki variant ei tundu eriti meeldiv, sest need tunduvad omavahel seotud olevat. Päris lahe film oli.

Aga nüüd pean ma JÄLLE õppima hakkama, sest mul on umbes musttuhat asja vaja järgmise nädala jooksul (ja nagu ma juba rõõmuga avastasin, ülejärgmise nädala alguses) tehtud saada. Ei teagi kohe, kumb tundub kergem, kas eriti akadeemilise essee kirjutamine või prantsuse keele kontrolltööks õppimine. Aga teile kena kevadet! Ma internetist vaatasin, et vahepeal kisub nagu juba plussi. 🙂

Edit: Ma ei saa märkimata jätta, et lugesin oma prantsuse keele konspekti – vahel teen ma sinna iseendale näiteid, et ma hiljem aru saaksin, millest täpselt jutt käis. Teemaks oli “historical present” ja näiteks oli Rents sinna kirjutanud:”Istun mina bussis, söön saia ja mis juhtub?” 😀

* Miskipärast on mees, kelle peenis on teise mehe tagumikus, alati kunstiline, samas kui heteroseks läheb pornograafia alla – me elame imelikus maailmas.

** Kunstilise filmi üks pärisosa tundub miskipärast olevat keerulise siseelu väljendamine valimatute vägivaldsete seksuaalsuhete kaudu