Jaa, inimesed, mul on ka elu. Eile oli meil Eesti parimate traditsioonide kohaselt üritus, mille keskpunktiks oli munade värvimine. Täitsa tore oli, kuigi vahepeal läks kõht nii tühjaks, et panime pooled munad juba enne värvimist võileiva peale. Munad (jah, KÕIK neli) ja nende värvimine nägi välja selline:
Lisaks otsustas Mallu tõsimeeli, et tema hakkab nüüd elus esimest korda kartuliputru tegema ja sai üpris vähese juhendamise abil („Päriselt ka käib siia piim sisse vä?“) väga normaalselt hakkama. Kartulipuder nägi välja selline:
Ja järgmisel hommikul tegime pannkooke vorsti ja juustuga, mis nägid välja sellised:
Ja otsustasime, et me näeme iga pildi peal välja nagu kaamera vihkaks meid, nii et tegime uued pildid. Need tulid sellised (kas nüüd just paremad, aga…):
Jah, Mallu käskis mul ratta najal mune näidata. Oleks ta käskind pea ahju panna, poleks mul ilmselt enam juukseidki. Igatahes väga kodune üritus, noored naisterahvad jõid veini, tegid süüa ja värvisid munna. Vahel võib ka nii.
Pärdikute päevaraamat 