faith

Ma hoian end tagasi

Mõtlesin, et teen veel ühe viginapostituse ameeriklaste teemadel. Kirjutan, kui nõme on see, et nad kuradima nõudepesumasinat kasutavad, sest meil on vähe nõusid ja siis on vajalikud kogu aeg masinas ja ma pean ikka neid pesema, kui midagi vaja on ja pole tahtmist poolt tundi masina järel oodata. Aga vat ei vigise. Ega ma kah kogu aeg vinguma ei pea. Ja on küll ehk raske uskuda, aga tegelikult olen ma päris positiivne inimene. Eriti täna, sest täna sai tasuta tsirkust.

Nimelt tuli Maikele ja Arinale külla tüdruk, kelle nime ma ei mäleta, aga kes on Eriline. Eriline on ta selle pärast, et ta on terve elu veetnud tüdrukutekoolis ja oli 16, kui esimest korda endavanuse poisiga suhtles. Seetõttu ei ole tal kunagi ühtki boyfriendi olnud, ta ei oska poistega eriti suhelda ja arvab, et poisid ei taha teda, sest ta on kole ja rumal või vähemalt kehva iseloomuga – tegelikult on ta päris kena ja tundub ka üsna lahe olevat. Intelligentsuse kohta on raske öelda, sest siia satub ta ainult jooma. Igatahes hakkas ta ühel hetkel kurtma, kõik teised siis lohutasid teda. Nii kaua lohutasid, kuni Maike lihtsalt ära vajus. Arina hiilis ka üles magama, aga tibi tuli talle siia järgi, istus voodi äärele – ja siis pani hoojooksuga vetsu oksendama. Arinal muidugi hakkas tast kahju, läks istus temaga seal terve tunni (ja ma ei liialda, ilmselt ta ka oksendas esimest korda, igatahes dramaatiliselt oli vaja asju ajada) ja viis ta siis käekõrval alla tema madratsile. Seejärel (eriti naiselik, eksole) tõi ta talle alumisele korrusele oma näopuhastusvahu ja suuloputusvedeliku ja ütles emalikult:”Et sul hommikul hea ärgata oleks…” Kohe lust vaadata, kuidas noored pidutsevad. 😀

anna kannatust

Eriti nummi

Sain täna Vaskalt postkaardi – kolmanda märtsi kuupäevaga, täiesti ulme. Tavaliselt tulevad kirjad siia ikka nädalaga kohale. Igatahes nunnu, keegigi hoolib veel minust. Muidu on vahel 700 lugejat päevas, aga et keegi teist raiskadest kaartigi saatma vaevuks, seda ei ole.

Muud elu mul vist ei olegi. Käisin täna Kaubanduskeskuses tööd otsimas (midagi poollubavat ehk leidsin kah, sain mõned cv-d ära jagatud ja inimestega jutustatud ja lisaks kodus hulk cv-sid saadetud) ja sain Atule (=ühele oma koerale) kaelarihma. Jah, see on see koht, kus te kõik kooris:”Aww…” ütlete. Loodetavasti on see paras, muidu juhtub jälle nii nagu kolme eelmise rihmaga on juhtunud ja Oskar (=teine koer) saab selle endale, sest Atule on see liiga suur. Paneks kohe pildi kah, aga see oleks juba liig. Igatahes jah, nothing to see here, move along.

Edit: mul on tunne, et ma olen vahel teie vastu liiga leebe.