Loomadest

Ma söögist ei viitsi praegu kirjutada (sooviraadio on see teie meelest või?), aga kuna Roju blogis oli armas sisaliku pilt, siis kirjutan sellest, mida kõike meil siin fauna osas kohata võib, excluding imelikud naabrimehed ja keskendudes asjadele, mille peale võib (loomulikult mu naabritüdrukuid vaimus kandes) “ohsaissand kui nummi!” karjuda. Meil siin nimelt imelikke loomi ei olegi, kui mõned opossumipeletised välja arvata, kelle välimus mulle isiklikult väga ei sümpatiseeri.

Muidu on siin nagu lasteraamatus, kõik kohad on armsaid elukaid täis. Ülikooli juures tee ääres on näiteks silt, mille mõtteks on “Ettevaatust, pardid teel!” Pildil on kollasel taustal must pardiema/-isa pisikese pätakaga. Tee ääres on õhtuti pidevalt jänesed – ma ei ole siiani neist pilti teinud, sest olen lootnud, et taban nad ükspäev nahistamast, aga ei midagi. Olen ju armas ja süütu tütarlaps, oleks nüüd veidi õnne kah.

Jooksmas käies tuleb aga oma jalge ette vaadata, eriti päeval, sest teeraja peale päikeselaiku ronivad sisalikud päevitama ja kohe suure kambaga. Krabina ja müdina peale jooksevad muidugi laiali, aga ma ikka kardan iga kord, et hüppan mõnele kogemata otsa. Päris minu kandis on koeri vähe, sest üürnikest üliõpilastel on keelatud lemmikloomi pidada, aga juba 15 minutit joosta ja näeb neid päris palju. Majad lähevad ka armsamaks, tulevad sellised nukumaja stiilis ehitised. See visuaalne pool on nii mõjuv, et ilmselt saaks isegi minusugusest malbe naisterahvas, kui ma seal elaksin. Või noh, võiks ju saada. Pilte näitaksin kah hea meelega, kui viitsiksin neid teha – jooksma minnes ei viitsi ju fotokat kaasa tassida. Nii et panin siia praegu täiesti suvalise sisalikupildi, sest umbes sellised nad on, pruunid ja ühte tooni, ainult et veel nii pisikesed, et mul kui prillikandjal on kõrgelt ja kiiruga raske aru saada, kas ja kui palju seda mustrit on.

Ida-Euroopa tomativaras

See seltskond siin on nii mõnus, et isegi jooma ei aja, õigemini ajab küll, aga ei ole mingit tahtmist alla külmkapi juurde minna, kui need hoorad seal passivad. Nimelt on nad siin juba mitu päeva järjest joonud, sest tundub, et Arina boyfriendile meeldib kõik, olenemata sellest, kas seda tuleb juua, sisse hingata või mõnel muul moel manustada ja teised lähevad tema armsa peomeeleoluga kaasa – mis mind sugugi ei häiriks, kui nad ei oleks purjus olles veel lollimad kui tavaliselt ja lisaks veel ülbed kah. Täna jõudsid nad nii kaugele, et kui ma kööki läksin, ei küsinud Maike minu käest mitte viisakalt, kas ma olen ehk kogemata tema tomateid võtnud, vaid ütles midagi stiilis:”Hey, if you have been eating my tomatoes, it would be nice to stop.” Ma ütlesin vastu, et ma olen täiesti kindel, et ma ei ole terve Austraalias veedetud aja jooksul mitte ühtki tomatit söönud, mille peale mind ei vaadatud isegi mitte kahtlustava näoga, vaid sellise näoga, nagu nad oleksid täiesti kindlad, et just minul on vaja ilmtingimata nende faking tomateid rottida ja Arina teatas, et temal on ka tomateid kadunud. Siis ma enam ei viitsinud viisakas olla ja käratasin, et hoolimata sellest, et ma Ida-Euroopast olen, ei ole mul kombeks teiste toitu varastada, mille peale nad mõlemad midagi enamvähem viisakat vabanduseks podisesid, mind samal ajal selle lolli süüdistava näoga edasi vahtides. No kurat, kogemused on näidanud, et kui meil midagi “varastatud” on, on Nadia selle lihtsalt kogemata sisse söönud (ja eitab seda vähemalt alguses), samuti ei välistaks ma praegu ka võimalust, et nende boyfriendid nende kraami lihtsalt kogemata täis peaga sisse on ahminud ja seda enam ei mäleta.

Tegelt ma saan muidugi aru, et ma ei suuda nende kampa sulanduda, sest ma olen nendega võrreldes liiga rahulik ja ei tunne vajadust iga väikese asja peale “ÕUMAIGAAD!!!” karjuda. Üleeile näiteks nad panid pahaks, et kui nende liiga lärmakas pidu administraatori poolt laiali peksti ja lubati 15 minuti pärast tagasi kontrollima tulla, ei läinud ma närvi, vaid ütlesin neile rahulikult, et olge normaalsed – isegi kui see oleks püsiv adminn, ta tõenäoliselt ei viitsiks tagasi tulla, see tüüp isegi ei ole kohustatud öösiti üleval istuma, lisaks sünnitas ta naine nädal aega tagasi, ilmselgelt ei ole mingid lõugavad tudengid tema jaoks prioriteedid. Nende jaoks oli aga loogiline mõtlemine hoolimatuse märk, ma ei hooli ju nende “suurtest muredest”. Ega ei hooli jah, tõsi ta on.

Ahjaa, kui lisada siia veel see kah, et mu päris sõbrad emotsevad ilmaasjata, siis tahaks tõesti kellelegi põlvega kubemesse anda ja koju ära tulla. No kaua sa kannatad?

Mõtlesin, et teeks täna midagi, mida paar päeva teinud ei ole

Nii et pesin hambaid. Päris imelik tunne oli. Nüüd mõtlen, et peaks jooksma minema, näeks natukenegi päikest kah – ma olen nimelt täiesti Eesti ajavööndisse vajunud, mis tähendab, et ma lähen siinse aja järgi magama kell seitse hommikul ja ärkan kell kolm õhtul. Riigis, kuhu kõik tahavad just päikesepaiste pärast minna, ei ole vist just kõige parem idee.

Viimane Nadia ema stoori, sest ta on ju juba ammu riigist lahkunud – teil oli täiesti õigus, ta on ise oma tütrest asotsiaali kasvatanud. Täiesti ulme oli nendega koos alumisel korrusel olla. Ülejäänud inimesed (sh Nadia ema) istuvad ümber söögilaua ja ajavad juttu, söövad pitsat ja joovad veini. Nadia istub teistest eemal diivanil, olles kusjuures valinud selleks sellise diivani, et ta on seljaga ülejäänud seltskonna poole. Kõik tõstavad endale pitsat, ema küsib hoolitsevalt Nadiakese käest, millist tükki ta tahab. Nadia vastab ärritunult, et tal on ükskõik, nii et ema tõstab talle ühe tüki taldriku peale, tõuseb püsti ja viib oma tütrekese ette lauale. Siis kallab ta laua ääres istujatele veini, küsib oma tütre käest, millist veini tema tupsununnuke joob, ja viib ka selle talle kätte. Iga normaalne inimene oleks sellises olukorras oma lapsele öelnud:”Söök on laual, kui ka tahad midagi, on aeg jalad perse alt välja võtta.” Arvata on, et kui kedagi niimoodi nunnutatakse, kasvabki tast uimane olevus, kes ise isegi alkoholi järgi ei kõnni. Muuhulgas on ka selgunud, et lõõgastuseks veini joomine on Nadia meelest normaalne, õllejoomine on aga labane tegevus. Jälle see teema, mida ma ükspäev aretasin, et ennast veinist täis lakkuda ja teatri juures ropsida on ikka tunduvalt kultuursem, kui baaris seda sama õllega teha. Ikkagi haritud inimene.

Ahjaa, naljakatest asjadest – aasialane, kes Malluga koos elab, arvab, et Mallu vihkab teda, sest sel õhtul, kui mina ka seal olin, olevat Mallu talle öelnud, et ta on alaarenenud laps. Tegelikkuses mäletan ma väga hästi, et me rääkisime (aasialast ignoorides, sest ta tegi oma asju, nii et vähemalt suuremas osas eesti keeles) igasugustest suvalistest asjadest, sh ütles Mallu ühe joodikeide kohta, et vedas, et ta laps alaarenenud ei ole ja viie jalaga. Ma ei mäleta, mis keeles ta seda ütles, aga igatahes aasialane leiab nüüd, et tema on seda kuulnud ja talle vaadati seda tehes otsa ja ta on kindel, et teda solvati meelega. Asja huumor on see, et kuri dyke jenny on täiesti kindel, et see on minu halb mõju ja mina olen tubli Mallu rassistiks muutnud. Muuhulgas on ta rääkinud ka seda, et ma olen nõme, sest ma olen nohik, ülbe, ebamoraalne* ja annan halba eeskuju – mis on muidugi täiesti õige, kurat seda teab, mis Mallust nii saada võib, äkki läheb lõpuks veel ülikooli ja ei istugi Jennyga koos päev otsa kodus, see oleks ikka nõme variant küll.

* Ebamoraalne olen ma selle pärast, et ma ütlesin, et ma ei oota, et mu mees kodus pool aastat ona paneks, see oleks muidugi armas, aga ma ei kavatse teda selleks sundida. Jenny, kes ise on rääkinud, kuidas ta koolis tüdrukutele peksa andis, kuidas kõik teda tahavad ja et tema sekspartnerite arv on kolmekohaline (sellise kirvenäo puhul lausa uskumatu, kahju hakkab neist õnnetutest), muidugi ei ole ebamoraalne, sest ta on ju igakülgselt täiuslik.