Proovisin täna. Tahtsime nimelt Charliega muuseumisse minna, aga jõudsime sinna liiga hilja ja läksime hoopis Mallule külla. Ma mitte ainult ei kutsunud aasialast meie seltsi välja istuma (mitte seda “retarded baby’t”, vaid seda teist), vaid enne lahkumist hüppasin Jennyle kaela ja muuhulgas kinnitasin talle joviaalselt, et ma enam MITTE KUNAGI ei jäta enda tagant koristamata. Ja mis sellest kasu oli? Oli sellest ÜLDSE kasu?
Sittagi. Kui ma ära läksin, olevat Jenny Mariannile öelnud, et Reena on ikka nõme eit küll, ilmselgelt mõnitas mind selle kallistamisega. No tere-tore, mine ise ka perse siis.
Ahjaa, muudest uudistest. Meil on homme koosolek koos administraatoriga, tahetakse rääkida pidutsemisest ja öistest külalistest. Mina eeldasin, et pidutsemistest teatakse selle pärast, et peod olid lärmakad, ja öistest külalistest selle pärast, et madrats oli põrandal, kui Nadia akent avamas käidi. Mitte sugugi. Selgus, et TEGELIKULT teati üritusest selle pärast, et kurjad keeled rääkisid. Otse loomulikult tahate te nüüd teada, kellele need kurjad keeled kuulusid? Absoluutselt. Tegelikult oli neid ainult üks ja see kuulus – tadataDAA! – Nadia emale. Ta nimelt läks Austraaliast ära ja saatis kaebekirja selle kohta, et poisid jäid ööseks ja et lärmakas oli, kuulamata Nadia kaebeid selle kohta, et tegelt ei oleks emme ise ka tohtinud ööseks jääda ja et Nadia satub ju ka pahandusse. Nunnu suisa, mul on kohe kahju, et ilmselt ma ei viitsi siin passida sel ajal, kui see kohtumine toimuma hakkab.
Pärdikute päevaraamat 