Krt, käisime täna IT-mehega baaris. Ma ei saanud ometi sellist võlga üles jätta, kuigi Charlie alt ära hüppas. Mallu õnneks ikka tuli tasuta alkoholi peale kohale. Burksi saime isegi, sest ega me ju õlut nii palju juua ei jõua. Burks tähendab siin metsikult pirakat burgerit, mille kõrval on PALJU friikaid. I was pleased. IT-mees oli kahjuks selline nagu alati, mul oli tast kahju kohe, sest ega see ju tema süü ei ole, et me nii erinevad oleme, et ta meile tüütu tundub. Naljakas oli muidugi kah, kui ta mingit metalbändi kiitis ja Mallu õnneliku näoga ütles:”Ma seda bändi ei tea, aga mulle meeldib Kate Nash!” Tüüp vaatas teda ikka NII segaduses näoga, et karju appi. 😀
Igatahes arvata on, et kaua vastu ei pidanud, peale ca viiendat ringi ditchisime ta mingi enamvähem viisaka vabandusega ja läksime ühe teise seltskonnaga teise baari. Ma ei tea, kas nad olid tõesti mõistlikumad inimesed või olid nad lihtsalt vaiksemad, aga päris tore oli. Samuti ma ei tea, kas see on märk sellest, et ma olen romantik või sellest, et ma olen lihtsalt eriti pirtsakas, aga viimasel ajal on nii, et ma vaatan kõiki neid tüüpe, kellega me suhtlema satume, ja mõtlen, et kurat, mul on ikka vedanud, mu oma mees on neist sada korda normaalsem. Ja mul on hea meel, et see vaheaeg läbi saab, ei jõua mina kogu aeg pidutseda, tahaks ometi taas nohiku moodi elada.
Ahjaa, koosolek ei olevat sugugi põnev olnud. Tädi ise ei tulnud, ta on ju titega kodus, tuli Steve. Steve on selline suur tätoveeritud kapp, kes on alati sõbralik (Maike teda muidugi ei salli, sest “tätoveeritud tüüp, raudselt mõrtsukas” – ma ikka armastan “normaalseid inimesi”). Ütles, et teda väga ei huvita, aga kui veel sellist jama on ja ülikool teada saab (seekord sai ju ülikool teada, sest Nadia ema pani kitse), visatakse nad välja – ja et ega see ka teda väga ei huvita. Nii et arvata on, et nüüd hakkavad siin pistelised kontrollid olema, kuigi ma võin kihla vedada, et ega nad öösiti kontrollimas ei viitsi käia – ja päeval on ju külalised lubatud, nii et tõestagu kuidagi, et see inimene ka öösel siin oli, kui keegi minuga koos hommikusöögilaua taga istub. Tegelt olen mina muidugi ainuke, keda see üldse puudutaks, sest teised ärkavad kell üheksa hommikul üles, mina magan kolmeni, aga õnneks mul öiseid külalisi ei käi. Ja arvata on, et tglt tehtaks teise korra peale lihtsalt veidi kurjemat häält, mitte ei visataks kedagi kohe välja, nii et kardetavasti mul uusi põnevaid naabreid loota ei ole.
Pärdikute päevaraamat 