Täna on veits emotuju juba hommikust saadik. Alguses oli küll meel nii rõõmus, et jälle kool ja puha, aga mitte sugugi ei jaksa tegelikult inglise keeles mõelda. Mingit suvalist plära võin muidugi ajada, palju vähegi kulub, aga asjalikku esseed kirjutada ei taha mu pisike peakene sugugi. Nüüd on väike koduigatsus kah, ilmselt seetõttu, et isegi Mallu on kaugel ja ma enesedistsiplineerimise mõttes ei kavatse talle enne külla minna, kui olen mingigi osa oma kodutöödest tehtud saanud. Juunis ilmselt vist siis.
Õnneks avastasin oma postkastist kaardi. Tegi kohe tuju paremaks, sest teate küll, kui oled kodust kaugel, on ju hea kaarti saada. Eriti tore on see, et ümbrikus oli lisaks Morgie tite omaenese kätega tehtud kaardile ka kiri ja kiri on alati eriti lahe, ükskõik, kas see on kirjutatud postkaardi või viisaka paberi peale. Ma tean küll, et on inimesi, kellele meeldib puhtaid kaarte saada (jah, Maarjat mõtlen), aga minu jaoks on see kiri pool lõbust, nii et väga viis. Isegi süda oli ümbriku peale kleebitud ja veel igasugust manti lisatud. Ja kui ma ütlen “süda”, ei mõtle ma mitte mingit punast imeliku kujuga jurakat, vaid ikka anatoomiliselt korrektne. Mind loevad siiski haritud inimesed.
Lisaks. Ma olen seda kindlasti juba öelnud, aga ma ei saanud varem kunagi aru, miks Adam eesti jäätise pärast vigiseb – nüüd saan. Siinne jäätis on tõesti sada korda parem. Lisaks on see nii mõnusalt rasvane, et ma tean, et K-l läheks seda süües kohe süda pahaks ja ma saaksin kõik endale. Topeltvõit ju!
Nüüd tahaks ainult teada, mis AbFabist sai. Mäletan, et tal pidi lennureis olema, aga see tuhalärakas jõudis vist ette. Samas ei ole blogisse nagu sõimu pritsitud. Kuigi ta on üldse ulmeline inimene, tundub, et kui tal on lõbus, ei tunne ta vajadust interneti järele. Väga kahtlane ühesõnaga, sellist inimest ei saa usaldada. Igatahes tõin ma tema soovitusel endale raamatukogust raamatu, lootes selle peale, et ta soovitas seda heast südamest, mitte selleks, et mu aega pahnaga täita ja hiljem koos oma poldiga (ma kavatsen järgmised kümme aastat teda nii kutsuda) selle üle irvitada. Ma ei mäleta, mis selle nimi on, aga see on uhked 800 lk paks ja see on kõik meditsiiniline antropoloogia, nii et kui ma ennast sellest läbi närin, olen ma tõenäoliselt nii tark, et ei räägigi enam teiega. Kolin end wildi blogisse üle ja hakkan seal võõrsõnu kasutades intelligentset vestlust arendama. Näiteks normaalne inimene ei ütle sisemine ebakõla, ta ütleb kognitiivne dissonants. Nii et vaadake siis ise, kes teile siin naabreid mõnitama ja opossumeid näitama hakkab.
Oh, ma olen ikka positiivne inimene.
Pärdikute päevaraamat 