lihtsad otsused

Meil on majas jälle pea esialgne koosseis, ainult sakslase silmarõõm on veel siin. Mulle täitsa meeldib see, et  rohkem kui ühte keelt kuulda on. Aga rääkida tahtsin ma seekord hoopis venelasest, sest ta suutis mind tõsiselt üllatada. Tema bf oli siin ainult ühe nädala. Kuskil selle nädala teises pooles murdis tüdruk ühe ribi – kukkus täis peaga kuskile vastu vms – ja arsti juurde ei läinud, sest “ta on siin ju ainult nädala, muidu läheb meil ju üks päev raisku, kui ma arstijärjekorras passin, nii et ma kannatan paar päeva”. Okei, kes kannatab, sellel on kaua valus, nii et karm eit, pole midagi öelda. Poisi lahkumise eelõhtul rääkis ta, et peab järgmisel päeval väga vara ärkama, sest lennuk läheb juba kell kümme ja lennujaama on ju vaja mitu tundi varem kohale minna jne – kui küsisin, et kas ta läheb siis ka lennujaama, vastas ta üllatunult, et muidugi, ega ta mingi Nadia ei ole, see on ju normaalne, et sa oma kallima ikka ära saadad. Meigib senssi, eksole.

Ja lennu väljumise õhtul, kui ma küsisin venelanna käest, et kas kõik läks hästi jne, vastas ta mulle, et jätab poisi esimesel võimalusel maha (nüüdseks TEHTUD!). Põhjuseks see, et ta vigisevat liiga palju ja olevat negatiivselt meelestatud ning ta ei suudaks pikemas perspektiivis sellise inimesega koos elada (tõsi ta on, kui nad skaibis vestlesid, hakkas venelane ta peale alati lihtsalt karjuma, kui poiss virises). Lisaks häiris teda see, et poiss tarbis liigselt alkoholi ja erinevaid illegaalseid aineid. Kõik need põhjused on täiesti pädevad, arvata on, et keegi ei tahaks sellist inimest oma ellu, aga kõike seda teadis ta ju ka enne seda, kui poiss talle külla tuli – nad olid küll ainult kuu aega käinud, kuid nad tundsid teineteist juba ca aasta enne seda. Olgem ausad, et mul, kui Ida-Euroopa rotil, on veits kahju ka selle pärast, et poiss pani lennukipileti ja siin olemise alla suure osa oma ülikooli mineku jaoks kõrvalepandud rahast, et päev peale kojunaasmist teada saada, et kle, mulle su vigisemine ikka väga ei meeldi.

Samas teise nurga alt on see äärmiselt kasulik oskus – teha selliseid otsusi ratsionaalselt, ilma mingite emotsioonideta ja ainult oma parimat tulevikku silmas pidades. Aitab ilmselt väga paljusid valusaid kukkumisi ära hoida. Võiks muidugi öelda, et ju tal siis lihtsalt ei olnudki algusest peale selle poisi vastu mingeid tundeid, aga ta tundub tegelikult igas mõttes ja üdini ratsionaalne olevat. Ma Malluga ükspäev naljatasin, et mul on tunded, aga ei ole emotsioone, aga Mallul on tohhuijaa i bolše emotsioone, aga tundeid selle eest eriti ei ole – aga vat Arina tundub tõesti selline olevat. Ja üldse mitte halvas mõttes, sest ta on tegelikult siiski väga heasüdamlik, asjalik ja aitaks kindlasti alati oma sõpru, aga ta ei kannata olukordi, kus inimesed ise ei taha end aidata, eriti situatsioonis, kus see hakkab teda ennast ohustama  – sel juhul ütleb ta rahulikult ja otse, et ta ei kavatse kedagi seljas vedada ja ongi kõik. Vähemalt väliselt ei kaasne sellega mingeid süümepiinu.

Kerge on ilmselt ta elu. S.t. kergem kui teistel, kes end tunnetest kammitseda lasevad. Mõistusega saan ma aru, et see on mitmel tasandil imetlusväärne ja nii kaua, kui ongi ainult nö see case study, s.t. nii kaua, kui jutt käibki ainult temast, arvangi ma, et ta tegi täiesti õige otsuse, kuigi ehk oleks võinud seda teha enne reisile tulemist või vähemalt enne, kui poiss siia jõudis. Aga… Ma ei tea, miks, aga ma oleks ebaleval positsioonil, kui selline inimene mul PÄRIS lähedal oleks, sõprusringkonnas siis. Selles mõttes, et kuidagi ettevaatlikuks teeb pidev väljapoole elatav rõõmsameelsus, ehk olen ma paranoiline, aga see paneb mind sellest fassaadist mõrasid otsima. Ehk olen ma ise lihtsalt liiga möku, sest ei suudaks (või ei tahaks? ilmselt ikka ei tahaks ka eriti) niimoodi elada. Ma ei tea, keeruline. Eksistentsiaalsed küsimused hilja õhtul.