Tahtsin teile näidata, et ma tegelt ei lase päris niisama teiste seljas liugu ja ei esita lolle küsimusi, vaid mul ongi palju tööd. See pilt, mida te mu jutu kohal näete ja mis katsumise peale suuremaks kasvab, on minu koolikava. Päris elus on see endale koha leidnud minu voodi kohal, Maarja pildist ainult natukene madalamal. Nädalad ei ole nummerdatud mitte Tartu ega Macquarie, vaid minu isikliku süsteemi järgi, mis mu siinse eluga kokku sobib. Nagu te ehk juba taipasite, on värvilised asjad tehtud ja värvitud asjad veel tegemata. Praegu on nädal kümme – ent ärge ehmuge, see, et selle nädala kodutöö tegemata on, ei ole halb asi, see lükati nimelt järgmisesse nädalasse ja sealt on mul ju üks asi juba tehtud. Ainuke jama on see, et nagu näha, on mul homse päeva ja järgmise nädala jooksul veel neli kodutööd vaja valmis saada. Karju või appi. Õnneks on arenguantropoloogia eeltöö teie abiga juba ära tehtud, nüüd on vaja ainult jutt inglišis paberile visata. Ja peale seda tuleb põhimõtteliselt kaks nädalat puhkust, sest toda testi ma JUBA oskan, andekas nagu ma olen. Puhkus siis as “ainult ca kuus teadusartiklit nädalas läbi lugeda”. Tublimad inimesed teeksid nende kahe nädala jooksul muidugi teisi kodutöid juba ette ära, aga näha oli, kui edukalt see mul vaheajal õnnestus. Ehk seekord läheb paremini ja saan tüüpilist mailõpu hüsteeritsemist vältida.
Selline elu siis.
FYI – EST ei tähenda mitte natslikku rühmitust, mille tarbeks ma keevaverelisi kihutuskõnesid pean kirjutama, nagu ehk arvata võiks, vaid tegu on ainega, mida ma koduülikoolist interneti vahendusel õpin.
Pärdikute päevaraamat 