See jube mõrd, kes Malluga koos elab ja keda me hambakeseks kutsume, muudkui rikub mu grandioosseid diversiooniplaane. Seekord siis hoiatas Mallut, et ma tahan teda ära kasutada. Mallut siis muidugi, kui ma mõtlen hambakese ja sõnapaari “ära kasutama” peale ühes lauses, läheb mul insta* süda pahaks. Mul oli kõik juba välja mõeldud. Esmalt saan temaga kokku, avaldan talle salaja oma suurepärase eeskujuga survet, kuni ka tal tekib soov ülikooli minna, kiidan kaasa ajakirjandusplaanidele ja saan LÕPUKS OMETI Mallu kaudu lähemale ka TALLE. Oma unistuste mehele, Priit Pulleritsule, kes lisaks kustumatu väärtusega üllitiste üllatavale üliüllitamisele ka TÜs ajakirjandustudengeid õpetab. Sest, kui päris ausalt ära rääkida, siis see mees ongi põhjuseks, miks must feminist sai. Läksin viieteistaastasena, süda armumisest leegitsemas, vabal ajal tema loengut kuulama ja hiljem, kui kõik lahkuma hakkasid, astusin naeratades Priidu poole – ent tema pühkis must lihtsalt mööda.
Sel hetkel miski minus murduski. Läksin koju ja murdsin pooleks oma raseerimistarbed, viskasin aknast välja juukseharja ja otsustasin feministiks hakata ja panna kõik maailma mehed kahetsema, et nad üldse sündinud on. Nüüd olen juba kuid plaani haudunud, et sellelt rajalt maha astuda, aga vist ei ole ette nähtud. 😦 Pean ikka oma viimaste ideede juurde jääma ja James’ga Kanaaridele kolima.
* Mariann, kullake, sinu rõõmuks sai see lahe omadussõna siia pandud