alcohol

Ma ei saa Kiisudest ikka üle ega ümber

Avastasin orkutist usinate kirjasaatjate abiga (nad on mul teatavasti ikka veel üle kogu maa) kirjutise, mis vähemalt osaliselt on mulle suunatud (arvata on, et kirjaviis muutmata):

Pm,äitäh “Rentsile”,kes mu elu oskas enda blogisse uskumatult labaselt ja pilkavalt kirja panna.Mainiksin ära et veini ei ole mulle kunagi rohkem sisse läinud kui klaas,või kaks,niiet päris loll tunne oli lugeda kuidas mind alkohoolikuks tembeldati.Kirjutasin enda blogis sõpradega koos peol käimisest,kuid minu jaoks tähendas see enamasti rohkem sõpradega lõbutsemist,kui joomist.Esimest korda jõin midagi natuke kangemat Vanaaasta õhtul,kus sai kõige väiksem pudel shokolaadilikööri sõpradega mitme peale ära lahendatud.”Mäluagus” otseselt ei olegi olnud au olla,ölgu need kõige targemad bloggeri kasutajad mis nad ütlevad..kuid Ei rasedana,ega ka muidu.Jah, minu armastatu on noorem kui mina.Ja ma ei tunne mitte vähematgi häbi selle pärast. Me mõlemad hoolime Freddyst väga.Enamus aja veedan oma pisikesega.Ta on minu jaoks kõige olulisem.Suurema osa oma ajast veedangi temaga.Ja kui ma isegi olen teinud valesi otsuseid ning mõtlematuid tegusi,siis tean et see laps on õigeim asi minu elus.Ja ma ei teeks temale iial halba.
Antsin mainitud blogi lingi ka oma sõpradele,kellega ma oma vabaaja lühikesi hetki veedan ja ka nemad ei suutnud uskuda,kuidas oli võimalik mu blogist selliseid asju välja lugeda,sest enamus mis seal kirjas oli,oli tõsiselt suurustatud ja tihtipeale oli kinni hakatud mõnest minu kirjutatud lausest ja puhutud see hoopis milleksgi muuks.Aga nagu öeldakse Eestlase lemmik toit on teine Eestlane,siis see oli ka parim näide sellest.Tänan.

Nii et nii mina kui ka kõik teised lugejad oleme absoluutselt kõigest valesti aru saanud – kuigi tahaksin siiski mainida, et too postitus tegelikult ei rääkinud kellegi elust, vaid ainult ühest blogist, ega meie ei tea, kui palju seal ilukirjanduslikke liialdusi on. Oleksime pidanud ometi kohe taipama, et kui ta kirjutas sellest, kuidas ta rasedana veini jõi, kuskilt alla kukkus, nii et ta haiglasse viidi, oli hirmul, et kaotab lapse, ja peale haiglast lahkumist kohe uue veini ostis ja vahepeal rummikokteilid kambas olid, tähendas see tegelikult seda, et ta jõi “klaasi või paar”. Ja kui ta vähem kui kuu vanuse lapse kellegi teisega koju jätab ja ise peole läheb, ei tähenda see ju sugugi, et ta pühendunud ema ei oleks, ega ise ka paarinädalase tite pärast ometigi pidu ära ei jätaks. Nii et minu siirad vabandused.

P.S. Huvilistele mainin, et

  1. eelmainitud blogist on teatavasti tehtud koopia enne kui sealt postitusi eemaldama ja muutma hakati
  2. google’i puhvrist on viimast varianti teatavasti võimalik kõigil soovijatel lugeda

P.P.S. Veel suurematele huvilistele olgu lisatud ka MNC seisukoht asjast:

(*)MNC says:
*ma saaan tydrukust aru, et tahtis huvitavalt kirjutada , kuna karske ja sportlik eluviis ei ole teab kui huvitavad eksole…aga me ju selle blogi üle ainult naersimegi, mitte tema elu üle…muidugi kas seda saab üldse naermiseks nimetada..kerge lõõp pigem
*nu kommentaatorid on üldse kurjad
*mina neile tänaval tere ei ütle
*neid ei saa kahjuks kontrollida ka ning sa ei jõua ju tuhandet posti korraga jälgida, et kuhu keegi oma varesejalad kribanud on

*enamus sa said muidugi maha kustutatud, aga mõned lipsasid RAISK! läbi

*ohjahhh….mul on tunne, et sind on alatult “valestimüistetud” ja labaselt süüdistatud
*kiisu ja tema sõprade gäng on muidu täiesti head ja toredad inimesed, aga lihtsalt kommentaatorid on nad üles ässitanud
*kohutav, kohutav…oh millal see lõppeb

19 kommentaari “Ma ei saa Kiisudest ikka üle ega ümber

  1. “Mäluagus” otseselt ei olegi olnud au olla,ölgu need kõige targemad bloggeri kasutajad mis nad ütlevad..kuid Ei rasedana,ega ka muidu.”

    Ja tsitaat blogist, kus selgub, et: “Hakkasime joomismängu joomiskaartidega mängima.See oli hullult fun.Vahepeal pidi meeletult kaua jooma järjest, ja minu tassis oli see 60ne kraadine rumm ja kui seda nii 10 min järjest kaanida,siis võib ette kujutada kuidas ma seal lõpetasin.”

    [—]

    “Okei, selle päeva lõppu ma tõesti ei mäleta.Olin esimest korda elus mäluaugus ja rohkem ei taha.Midagi ma mäletan,aga mitte kõike.”

    Ei tea, kas neljakuuse lapse ema võib ikka nii uljalt rummi lürpida, mis sest, et enam rinnapiima ei anna. 😀

  2. Ma arvan, et võib ikka, kui enam rinda ei anna. Eelduseks on lihtsalt see, et keegi teine vaatab lapse järele, ülejäänu on omavastutus, kuigi 4 kuud pärast lapse saamist piisas mulle küll poolest topsist siidrist, et “purjakile” jääda. Neiu on kõva eeltrenni teinud järelikult. 😀

    Mõnedest kommenteerijatest jääb mulle aga mulje, et nende jaoks on emadus midagi sellist, et saad lapse ja siis istud tema kõrval 24/7, isegi süüa toob poest isa või vanaema vms, sest muidu oleks tegu rämeda rongaemadusega. Ok, ma saan aru, et konkreetse isiku seebiooper on kõrgemast klassist, st et kuskil blogis lapsehoidja otsimine alla kuusele ja siis valehäbi kätte suremine, kui ülejäänud maailm ka raseduse ajal toimepandud joomaseiklustest kuuleb, aga see nagu ei paista reaalselt rolli mängivat teatud moraaliteemades.

    Aga olles seda blogi hoolika googeldajana lugenud, siis teeks tähelepaneku, et kui sõbrad blogi lugesid ja end ümmarguseks imestasid, et KUIDAS KÜLL, siis ma soovitaks ruttu uued ja julgemad sõbrad otsida, kes ei karda tõde näkku öelda.

    1. Tere, Reena! Mul on kurb meel näha, et blogi, mida Sina oma blogis pikalt mõnitasid, on tegevuse lõpetanud. Sellega seoses tahaksin Su tähelepanu juhtida paarile aspektile, millele Sa ilmselt pole mõelnud. Reena, kas sa mõnitaksid tänaval avalikult kodutut? Või mistahes olendit, keda sa endast sotsiaalselt, intelligentselt alamal asuvaks pead? Ma saan aru, et “kiisublogi” mõjus sulle vapustavalt. Mulle ka. Lugesin seda õõvaga. Ma ei mõista ainult, miks pidid Sa teda oma avalikus blogis ja niimoodi, et mõnituse objekt oli avastatav, kritiseerima. Sa ei muutnud sellega midagi paremaks – ei selle väikse lapse elu ega tema ema kombeid. Sel emal on siiski tunded, ükskõik kui alamaks olendiks Sa teda pead. Sinust oli ebaeetiline teda niimoodi oma blogis häbistada. Seda esiteks. Teiseks , külmemast ja kalgimast vaatepunktist võetuna- antropoloogina peaks Sa teadma, et vaatlusobjekti tegevusse ei sekkuta. Ometi Sa sekkusid. Kas Sa oled läbi mõelnud, miks?

      1. Tere, anonüümik, tore et sul ikka süda sees on, kuigi oma nime all moraali lugeda ei taha. Esiteks mainin ma, et otseseid nimesid ma ei nimetanud ja kustutasin maha kõik kommentaarid, mis kellegi nimesid sisaldasid. Seega on inimeste hulk, kes tema blogi on lugenud, ikkagi väga väike – mis sa ise arvad, kui paljud mu blogi lugejatest reaalselt guugeldada viitsisid? 25 prossa ehk, rohkem kindlasti mitte.
        Kodutu kohta võin ka avalikult öelda, et ta on ise oma olukorras süüdi, sõltuvalt kodutust. Mõne puhul on kurbade olude tulemus, mõni on pm ise selle saatuse valinud. Ja see ei tähenda sugugi, et ma automaatselt kõiki kodutuid endast intelligentselt alamaks peaksin. On ilmselge, et oma ema karjumisest ei õpi see tüdruk midagi. Kui ta nüüd luges nii postitust, kui ka kõiki kommentaare, siis ehk paneb see ta mõtlema. Ehk ei pane. Kui EI pane, siis paremaks ei tee see tema jaoks midagi, aga nende jaoks, kellest ta oma blogis enam ei kirjuta (näiteks grupiseksiga seotud tüdrukud), küll. Kui paneb, siis võin isegi mina naiivselt loota, et ehk on sel ka tema enda jaoks positiivsed tulemused. Hakkab ehk isegi mõtlema, kas tasub nimetada “fantastiliseks” poissi, kes tema otsas lihtsalt pubekalikult trambib, tema tagant varastab jne. Hakkab ehk mõtlema, kas see on tema lapsele ikka parim isaeeskuju. Tema elu ja tema otsused muidugi, aga maailm ongi juba kord selline, et mõnda asja kritiseeritakse avalikult. Raseduse ajal joomine (kasulik on muideks veinijoomine siis, kui seda tunda ei ole, kui tund aega hiljem ka veel pea rämedalt ringi käib, siis ei ole kasulik) peaks minu meelest kahtlemata üks neist olema. Kui inimene ei ole valmis sellest loobuma, siis ei peaks lapsi planeerima.
        Uurimisobjektina ei ole ma teda kunagi võtnud. Jah, mul on kuri komme inimesi objektistada, aga üritan seda soovi siiski alla suruda. Käitusin lihtsalt inimesena. Ehk veidi küündimatu ja kurja huumorimeelega inimesena, aga siiski.
        Ja jah, mul on hea meel, et ta blogi kinni on, sest nüüd ei kirjutata enam nimeliselt kolmandata inimeste kohta materjali, mis ei tohiks ilma konkreetsete isikute loata avaldamisele kuuluda.

  3. dumbuser tahaks teada: mäsasi on google puhver ja kuda ma sealt sellele materjalile ligi pääsen?

    mul muidu hakkas küll blogi autorist kahju. ta on ju alles laps. ega lapsed oskagi veel majandada ja tahavad pidutseda. see, et laps on vahepeal paljuneda suutnud, ei tee teda vähem lapseks (vähemalt alati mitte). kõige õõvastavam oli ikkagi see joomine ja narkovärk – ma, vana inimene, sain aru, et ei tea tänapäeva noorte elust ikka midagi. kui ma olin 14-18, siis alkot prooviti, aga enamasti ei olnud see igapäevases menüüs. kui vaatasin nn kiisude joomist, siis pidin tõdema, et isegi mu tuttavad vanad joodikud annaks nende koguste peale otsad. seega – mind üllatas see, et 14aastane võib olla padujoodik, et joomine on midagi nii igapäevast, ja last but not least, mind üllatas, et narko kättesaamine pole nagu ÜLDSE mingi probleem. ju olen ma tõesti kapsalehe all elanud, aga ma arvasin naiivselt, et enam ei ole 90ndate algus, kus narkot müüdi nagu kommi. aga ennäe.

    lähedaste suhete tõttu mõnede (eel)teismelistega tekitas see blogi mus kohe päris hirmu. ei tahaks mitte leida nende nimesid sellest jooma-narko-kepijutust.

    järjekindlus mõnede õigekirjavigade tegemisel on ometi hurmav ning üks antud teksti võludest.

    keegi ilmselt ei usu, aga mul on SIIRALT kahju, et autor oma blogi kinni pani. ma arvan, et ta võiks sellest materjalist raamatu kokku panna ja välja anda. las siis kõik lapsevanemad loevad, teavad karta ning muretseda, samas saavad ehk ka tunda, et isiklikud lapsed on ikkagi päris head – et no kui ongi sissevajunud kanarinnaga arvutinohik, siis vähemalt istub kodus, ei joo ja ei hakka 14aastaselt abielluma…

    nii palju mõtteid, nii palju mõtteid. mis veel kord tõestab, et kiisu blogi on midagi erilist.

  4. Puhver tähendab seda et trükid Google otsingusse sisse näiteks “kiisu impossible” ja siis silmitsed hoolega otsingutulemusi. Soovitud lehekülje all peaks olema kirjake “Puhverdatud”, mis tähendab, et lehekülg on salvestatud virtuaalavaruste vahemällu, kuigi seda enam otsesel kujul vaadata ei võimaldata. Sellel nupul klõpsates saada vaadata vahemälus olevat versiooni.

    Vabandage väga, aga kui 18-aastane on endiselt laps selles mõistes, et ta ei suuda eristada kahjulikku kasulikust ja seada teise vajadusi mõneks ajaks enda omadest ettepoole, siis … on midagi ju valesti. Inimese otsustus- ja vastutusvõime hakkab minu teada arenema juba tunduvalt varem ning sellest hoolimata, et enda 18. eluaastaks ei ole me veel küpsed, suudab valdav osa sellevanustest teha ratsionaalseid endast kaugemale vaatavaid otsuseid.

    1. Kui 18aastane, kel endal juba laps, on ise veel laps, siis on ühiskondlik paratamatus, et teda vahepeal ka “küla kasvatab”. Rentsi kommentaarid ja interpretatsioonid on lahterdatavad kui “altruistlik karistamine”, st teguviis, millest tegutseja ise vahetut kasu ei saa. Iseasi, kuidas ta seda ise näeb.
      Ka mulle tundub, et kui tütarlaps teeb leitud vastukajast mingidki järeldused, ei saa asi sellest lõppkokkuvõttes halvemaks muutuda, ehkki muutumise protsess ise võib teile ju inetu ja ebaesteetiline tunduda.

  5. imho on jah, iga inimene eeskuju. tema on eriti hea eeskuju, võiks ju näidata, et vaata ära nii küll tee 😉

  6. Noored kiisud said teada, et internetis loeb sinu loodud tekst (või pilt või video), mitte see, milline sa tahad olla?

    Kasulik õppetund. Ja üldse mitte liialt valus. Panid blogi kinni, edaspidi hoiavad suud veidi koomal. 15 aasta pärast oleks huvitav teada, mis lapsest on saanud 🙂

    1. Heatahtlikud õpetussõnad
      valed autorid – ei usu, et seda INSTA lugeda tasub.
      Noorsooromaanide puhul tuleb just esmajärjekorras lähtuda autoritest, mitte kaanepildist ega pealkirjast.

      1. Mul on see raamat kodus olemas. Tahad lugeda – tule laena! (Sa elad Eestis, mitte kusagil piiri taga, eks?)

        1. Jätan meelde, hetkel üritan massohistliku eskperimendi raames ennast Videvikust läbi närida.
          Kui mul peale seda on veel säilinud minginegi huvi noortekirjanduse või üldse kirjanduse vastu, siis ….

  7. Ma ei arva, et kurjategija saaks ennast õigustada väitega, et tal oli raske lapsepõlv ja puust mänguasjad, aga ma mõistan, et kui lapsepõlv on persses, avaldab see mõju ikka. Ilmselt sellepärast, et mul endal ei olnud see aeg eriti ilus. Siiski ma ei arva, et see annaks mulle õiguse sigadusi teha – kuskil teeb ikka inimene mingid oma valikud. Aga ma MÕISTAN, et kui tüdrukuga pole normaalselt räägitudki ja ema teda peksab, siis see võib mõju avaldada KÜLL.

    Ja vanema ning targema (khm) inimesena ütlen ma täie veendumuse ja südamerahuga, et 18aastane on ikka laps mis laps. Ma ütleks, et mingi mõistus hakkab üldse tekkima nii 28-29aastaselt. 30aastaselt saab ehk esimest korda midagigi asjadest sotti. Aga suur osa inimesi ei jõuagi sellele arenguastmele.

    Vbl olen ma imelik, vbl räägib siin kaasa mu oma raske lapsepõlv, aga mus tekitas “Kiisu” lausa teatud sorti hellust. Mu meelest on tal süda sees, tahaks teda natuke raputada, et kle tüdruk, võta mõistus pähe. Aga samas – kes olen mina, et seda öelda? Tõenäoliselt on ta kokkuvõttes õnnelikum kui mina.

    Lapsehoidja võtmises ei näe ma iseenesest erilist traagikat, küll aga ei jätaks ma oma last kuskilt linna pealt leitud tuttava tuttava emalehmalellepoja tuttava tädi sõbra onupoja hoolde. Aga kui oleksin 18, siis äkki ei oleks nii kriitiline ka lapsehoidja valikul 🙂

    Ma AbFabi blogis juba ütlesin, aga olgu siin ka see üle korratud, et kui keegi võtaks selle blogi välja printida, siis ma oleks valmis lausa maksma selle eest, et llõpuni ugeda saaks 🙂 Näedsa, loll laps võiks ise oma blogi rahaks teha, selmet mingitel õelatel kommentaatoritel lasta teenida 🙂 Annaksin kõigile tuttavatele lapsevanematele ka lugeda. Teaksid karta ja kahetseda.

    PS: Mis mulle kustumatu mulje jättis, oli see, et isegi kõige pöörasemate psühhodraamade keerises (ja noh neid keeriseid paistis Kiisul, I-l & Col olevat ülepäeviti) ei unusta noored inimesed Kõige Tähtsamat Asja – juuste sirgendamist!!!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.