faith

JC and his boys

Tahtsin täna essees Taaveti ja Koljati võrdlust kasutada, aga kahjuks ei olnud mul õrna aimugi, kuidas see inglise keeles olla võib. Aga informatsiooni vähene hulk ei saa internetiajastul iial takistuseks! Nii leidsin ma abi google translate’st ja saan nüüd oma essees julgelt kirjutada, et väikeettevõtja ja suurkorporatsioon on nagu David ja Kolja, ainult selle vahega, et see Kolja pole loll.

P.S. Ma tegelt sain ikka ÕIGE vastuse ka kätte, te täna ei pea minu jaoks googeldama. 😀

me me me

Nohikuelu appdeit

Tahtsin teile näidata, et ma tegelt ei lase päris niisama teiste seljas liugu ja ei esita lolle küsimusi, vaid mul ongi palju tööd. See pilt, mida te mu jutu kohal näete ja mis katsumise peale suuremaks kasvab, on minu koolikava.  Päris elus on see endale koha leidnud minu voodi kohal, Maarja pildist ainult natukene madalamal. Nädalad ei ole nummerdatud mitte Tartu ega Macquarie, vaid minu isikliku süsteemi järgi, mis mu siinse eluga kokku sobib. Nagu te ehk juba taipasite, on värvilised asjad tehtud ja värvitud asjad veel tegemata. Praegu on nädal kümme – ent ärge ehmuge, see, et selle nädala kodutöö tegemata on, ei ole halb asi, see lükati nimelt järgmisesse nädalasse ja sealt on mul ju üks asi juba tehtud. Ainuke jama on see, et nagu näha, on mul homse päeva ja järgmise nädala jooksul veel neli kodutööd vaja valmis saada. Karju või appi. Õnneks on arenguantropoloogia eeltöö teie abiga juba ära tehtud, nüüd on vaja ainult jutt inglišis paberile visata. Ja peale seda tuleb põhimõtteliselt kaks nädalat puhkust, sest toda testi ma JUBA oskan, andekas nagu ma olen. Puhkus siis as “ainult ca kuus teadusartiklit nädalas läbi lugeda”. Tublimad inimesed teeksid nende kahe nädala jooksul muidugi teisi kodutöid juba ette ära, aga näha oli, kui edukalt see mul vaheajal õnnestus. Ehk seekord läheb paremini ja saan tüüpilist mailõpu hüsteeritsemist vältida.

Selline elu siis.

FYI – EST ei tähenda mitte natslikku rühmitust, mille tarbeks ma keevaverelisi kihutuskõnesid pean kirjutama, nagu ehk arvata võiks, vaid tegu on ainega, mida ma koduülikoolist interneti vahendusel õpin.

antropoloogia

Eesti sõpruse eripära

Sain eile Charliega kokku, muuhulgas rääkisime ka Mallust, kellega Charlie on põgusalt kohtunud, ja tema edasiõppimisplaanidest ning ma mainisin, et PR võiks Mallule sobiv eriala olla küll, ta on selline inimene, kes sellega ilmselt hästi hakkama saaks. Charlie vaatas mulle tõsiselt otsa ja küsis:

“Kas sa oled seda talle ka öelnud?”

Rents:”Mis mõttes?”

Charlie:”No kas sa oled talle öelnud, et ta on sinu arvates tegelikult tark ja tore tüdruk ja saaks ülikoolis hästi hakkama?”

Rents (segaduses):”Oot, sa mõtled, et ma peaksin talle midagi ilusat ütlema või…”

Charlie:”Kas sõpruse mõte ei ole siis see, et teisel oleks hea olla? Te ju muudkui norite üksteise kallal.”

Rents (veel rohkem segaduses, sest tema eksistentsi alustalad on kõikuma löödud):”No ma ei tea… See vist ei toimi meil päris nii…”

Ja kusjuures see ei ole esimene kord, kui siin sellistele asjadele tähelepanu juhitakse. Mallu on ka öelnud, et siin ei tohi kurja nalja liiga palju teha, muidu inimesed hakkavad arvama, et sa oled päriselt ka õel. Ja me oleme ise ka irvitanud, et kui me eesti keeles räägime, siis teeme me enamuse ajast igisevat või vihast häält, nii et pole ime, kui inimesed mõtlevad, et me sõimame üksteist (mida me muidugi teemegi, aga ARRRRMASTUSEGA) ja arutlevad mõttes, et miks need kaks küll omavahel suhtlevad, kui nad teineteist üldse ei salli.

me me me

Aidake idiooti

Kõlab nagu loll palve, ma tean, aga mu internett on otsas ja ma lähen guugeldamise peale juba hulluks, sest ma olen saanud tunni ajaga maksimum 10 lk normaalselt ära vaadata. Mul on vaja ühele esseele veidi linke juurde lisada, aga ma ei leia normaalseid – ehk siis inglisekeelseid ja tõsiseltvõetavaid. Näiteks mäletan, et mõnda aega tagasi kirjutati, et Eesti on Euroopa esimene alkoholist tingitud surmajuhtumite osas. Selle kohta ei leidnud ma isegi artiklit, ametlikest andmetest rääkimata. Siis mäletan, et Eesti on teisel kohal alkoholitarbimises – WHO lehelt ma seda infot ei leidnud, aga viide peab ju mainekas olema. Ja kolmandaks oli just hiljuti statistika, et Eesti on enesetappude osas ka jõudsalt üles roninud, aga WHO lehel on statistika ainult aastast 2005, nii et mul pole õrna aimugi, kust need numbrid tulevad, sest siin ei leidnud ma ka ühtki normaalset linki. Googeldage nüüd natuke minu eest, palun. 😦

faith · rant

lihtsad otsused

Meil on majas jälle pea esialgne koosseis, ainult sakslase silmarõõm on veel siin. Mulle täitsa meeldib see, et  rohkem kui ühte keelt kuulda on. Aga rääkida tahtsin ma seekord hoopis venelasest, sest ta suutis mind tõsiselt üllatada. Tema bf oli siin ainult ühe nädala. Kuskil selle nädala teises pooles murdis tüdruk ühe ribi – kukkus täis peaga kuskile vastu vms – ja arsti juurde ei läinud, sest “ta on siin ju ainult nädala, muidu läheb meil ju üks päev raisku, kui ma arstijärjekorras passin, nii et ma kannatan paar päeva”. Okei, kes kannatab, sellel on kaua valus, nii et karm eit, pole midagi öelda. Poisi lahkumise eelõhtul rääkis ta, et peab järgmisel päeval väga vara ärkama, sest lennuk läheb juba kell kümme ja lennujaama on ju vaja mitu tundi varem kohale minna jne – kui küsisin, et kas ta läheb siis ka lennujaama, vastas ta üllatunult, et muidugi, ega ta mingi Nadia ei ole, see on ju normaalne, et sa oma kallima ikka ära saadad. Meigib senssi, eksole.

Ja lennu väljumise õhtul, kui ma küsisin venelanna käest, et kas kõik läks hästi jne, vastas ta mulle, et jätab poisi esimesel võimalusel maha (nüüdseks TEHTUD!). Põhjuseks see, et ta vigisevat liiga palju ja olevat negatiivselt meelestatud ning ta ei suudaks pikemas perspektiivis sellise inimesega koos elada (tõsi ta on, kui nad skaibis vestlesid, hakkas venelane ta peale alati lihtsalt karjuma, kui poiss virises). Lisaks häiris teda see, et poiss tarbis liigselt alkoholi ja erinevaid illegaalseid aineid. Kõik need põhjused on täiesti pädevad, arvata on, et keegi ei tahaks sellist inimest oma ellu, aga kõike seda teadis ta ju ka enne seda, kui poiss talle külla tuli – nad olid küll ainult kuu aega käinud, kuid nad tundsid teineteist juba ca aasta enne seda. Olgem ausad, et mul, kui Ida-Euroopa rotil, on veits kahju ka selle pärast, et poiss pani lennukipileti ja siin olemise alla suure osa oma ülikooli mineku jaoks kõrvalepandud rahast, et päev peale kojunaasmist teada saada, et kle, mulle su vigisemine ikka väga ei meeldi.

Samas teise nurga alt on see äärmiselt kasulik oskus – teha selliseid otsusi ratsionaalselt, ilma mingite emotsioonideta ja ainult oma parimat tulevikku silmas pidades. Aitab ilmselt väga paljusid valusaid kukkumisi ära hoida. Võiks muidugi öelda, et ju tal siis lihtsalt ei olnudki algusest peale selle poisi vastu mingeid tundeid, aga ta tundub tegelikult igas mõttes ja üdini ratsionaalne olevat. Ma Malluga ükspäev naljatasin, et mul on tunded, aga ei ole emotsioone, aga Mallul on tohhuijaa i bolše emotsioone, aga tundeid selle eest eriti ei ole – aga vat Arina tundub tõesti selline olevat. Ja üldse mitte halvas mõttes, sest ta on tegelikult siiski väga heasüdamlik, asjalik ja aitaks kindlasti alati oma sõpru, aga ta ei kannata olukordi, kus inimesed ise ei taha end aidata, eriti situatsioonis, kus see hakkab teda ennast ohustama  – sel juhul ütleb ta rahulikult ja otse, et ta ei kavatse kedagi seljas vedada ja ongi kõik. Vähemalt väliselt ei kaasne sellega mingeid süümepiinu.

Kerge on ilmselt ta elu. S.t. kergem kui teistel, kes end tunnetest kammitseda lasevad. Mõistusega saan ma aru, et see on mitmel tasandil imetlusväärne ja nii kaua, kui ongi ainult nö see case study, s.t. nii kaua, kui jutt käibki ainult temast, arvangi ma, et ta tegi täiesti õige otsuse, kuigi ehk oleks võinud seda teha enne reisile tulemist või vähemalt enne, kui poiss siia jõudis. Aga… Ma ei tea, miks, aga ma oleks ebaleval positsioonil, kui selline inimene mul PÄRIS lähedal oleks, sõprusringkonnas siis. Selles mõttes, et kuidagi ettevaatlikuks teeb pidev väljapoole elatav rõõmsameelsus, ehk olen ma paranoiline, aga see paneb mind sellest fassaadist mõrasid otsima. Ehk olen ma ise lihtsalt liiga möku, sest ei suudaks (või ei tahaks? ilmselt ikka ei tahaks ka eriti) niimoodi elada. Ma ei tea, keeruline. Eksistentsiaalsed küsimused hilja õhtul.

rant

Kas te teate, mis päev täna on?

Ameeriklased ütlevad teatavasti kuupäevast rääkides enne kuu ja seejärel päeva. Täna näiteks on four-twenty. USA politseinikud kasutavad aga kuritegudest rääkides koode, millest üks on samuti neli-kakskümmend. See kood tähendab, et tegu on kanepiga seotud rikkumisega ja seetõttu ongi täna kanepipäev. Ameeriklane (ei, mitte Nadia, Arina ikka) juba valmistub tähistamiseks. Mina ei tähista midagi, sest mul on järgmise nädala jooksul vaja viis suurt kodutööd esitada ja  nende tarbeks lademetes artikleid läbi lugeda ning ma olen alles nüüd lõpuks ometi enamvähem otsa peale saanud – täna näiteks ärkasin juba kell pool üks, kuigi suure vaevaga. Aga teie tähistage muidugi ikka, kuigi isegi siia mandrile jõuavad jutud, et Eesti Politsei on oma tööd nii südamega teinud, et illegaalsete mõnuainete ostmine (mida ma loomulikult kellelegi ei soovita, sest nii nagu eneserahuldamine teeb käed karvaseks, praeb kanep aju pruuniks ja on lisaks meie armsa isamaa seadustega meie endi kaitseks keelatud) pole enam isegi suuremates linnades kerge ülesanne. Ostke näiteks Kaubamajast täiesti legaalset kanepiõlut. Ja kuigi majandussurutis on muidugi ebameeldiv, üritage siiski hoiduda kanepist köie peale mõtlemast, kuigi ka see oleks huvitav tähistusviis (ja kui sõber teid õigel ajal maha lõikaks, võiks proovida sellest isegi iga-aastase traditsiooni teha – kui ei lõika, jääb traditsioon lühikeseks, mis on järjekordne näide selle kohta, et sõpru tuleb hoolikalt valida).

Head kanepipäeva!

faith

hariduse okkaline rada

Nägin praegu tund aega vaeva, et endale blogisse gadgetit panna, mis teeks nii, et siia ilmub iga päev uus prantsusekeelne sõna. Ühel poisil nimelt on selline blogspotis, läksin kadedaks. No ja ei hakkand tööle. Kolme erinevat proovisin, üks oli lihtsalt veits vale asi ja kaks tükki ei hakkand toimima, vigane kood või mida iganes. Ju ei ole ette nähtud.

P.S. Avalikult siis ka, et kuna eriti lahe Haldjas aitas mu kirjandit eelparandada, sain ma selle eest 8.5 punkti kümnest. Nagu jee!

P.P.S. Haha, venelane on maani täis. Vähemalt midagi huvitavat vaadata. 😀

alcohol

päeva komm(id)

Pärineb itaallannast kursaõelt, kes kuulis, et Eesti on joomises Euroopa esirinnas. Mõtles hetke ja siis küsis siiralt:

Aga kuidas nad üldse toidu kõrvale nii palju vedelikku tarbida jõuavad?

Ma ei saanud esimese hooga küsimusest arugi, mõtlesin, et mis MÕTTES, mis TOIT, kust see nüüd tuli – ja siis taipasin. Tüdruk ei tulnud lihtsalt selle peale, et mõni lihtsalt niisama, täis jäämise eesmärgil, viina joob. Ma siis seletasin ettevaatlikult, mille asi on. Vaatas mind hetkeks uskumatu näoga, aga seejärel noogutas ja ütles:

Jaa, ma tegelikult olen kuulnud, et teil on seal nii pime, et peab lihtsalt jooma. Muidu tahad ennast ära tappa.

Ega ma vaidlema ei hakanud, tundub piisavalt pädev teooria ju.

me me me

e-e-e-emo

Täna on veits emotuju juba hommikust saadik. Alguses oli küll meel nii rõõmus, et jälle kool ja puha, aga mitte sugugi ei jaksa tegelikult inglise keeles mõelda. Mingit suvalist plära võin muidugi ajada, palju vähegi kulub, aga asjalikku esseed kirjutada ei taha mu pisike peakene sugugi. Nüüd on väike koduigatsus kah, ilmselt seetõttu, et isegi Mallu on kaugel ja ma enesedistsiplineerimise mõttes ei kavatse talle enne külla minna, kui olen mingigi osa oma kodutöödest tehtud saanud. Juunis ilmselt vist siis.

Õnneks avastasin oma postkastist kaardi. Tegi kohe tuju paremaks, sest teate küll, kui oled kodust kaugel, on ju hea kaarti saada. Eriti tore on see, et ümbrikus oli lisaks Morgie tite omaenese kätega tehtud kaardile ka kiri ja kiri on alati eriti lahe, ükskõik, kas see on kirjutatud postkaardi või viisaka paberi peale. Ma tean küll, et on inimesi, kellele meeldib puhtaid kaarte saada (jah, Maarjat mõtlen), aga minu jaoks on see kiri pool lõbust, nii et väga viis. Isegi süda oli ümbriku peale kleebitud ja veel igasugust manti lisatud. Ja kui ma ütlen “süda”, ei mõtle ma mitte mingit punast imeliku kujuga jurakat, vaid ikka anatoomiliselt korrektne. Mind loevad siiski haritud inimesed.

Lisaks. Ma olen seda kindlasti juba öelnud, aga ma ei saanud varem kunagi aru, miks Adam eesti jäätise pärast vigiseb – nüüd saan. Siinne jäätis on tõesti sada korda parem. Lisaks on see nii mõnusalt rasvane, et ma tean, et K-l läheks seda süües kohe süda pahaks ja ma saaksin kõik endale. Topeltvõit ju!

Nüüd tahaks ainult teada, mis AbFabist sai. Mäletan, et tal pidi lennureis olema, aga see tuhalärakas jõudis vist ette. Samas ei ole blogisse nagu sõimu pritsitud. Kuigi ta on üldse ulmeline inimene, tundub, et kui tal on lõbus, ei tunne ta vajadust interneti järele. Väga kahtlane ühesõnaga, sellist inimest ei saa usaldada. Igatahes tõin ma tema soovitusel endale raamatukogust raamatu, lootes selle peale, et ta soovitas seda heast südamest, mitte selleks, et mu aega pahnaga täita ja hiljem koos oma poldiga (ma kavatsen järgmised kümme aastat teda nii kutsuda) selle üle irvitada. Ma ei mäleta, mis selle nimi on, aga see on uhked 800 lk paks ja see on kõik meditsiiniline antropoloogia, nii et kui ma ennast sellest läbi närin, olen ma tõenäoliselt nii tark, et ei räägigi enam teiega. Kolin end wildi blogisse üle ja hakkan seal võõrsõnu kasutades intelligentset vestlust arendama. Näiteks normaalne inimene ei ütle sisemine ebakõla, ta ütleb kognitiivne dissonants. Nii et vaadake siis ise, kes teile siin naabreid mõnitama ja opossumeid näitama hakkab.

Oh, ma olen ikka positiivne inimene.

movies

UP (animatsioon noh)

Sellise nimega multat vaatasime täna. Peategelasteks on pildil olev vanaonu ja üks pisike poiss. Ikka tõsiselt armas ja naljakas värk. Huvitav, kuigi natuke kurb, ja tänapäeva oludes annab vanematele võimaluse oma lastega hiljem üsna aktuaalsetel teemadel arutleda, näiteks rääkida, mis on vanadekodu ja miks mõned lapsevanemad peale lahutust ka oma lapsed unustavad. Aga see ei ole üldse põhiteema, põhiteemaks on SEIKLUS ja see, et vahel on teel olemine olulisem kui sihtpunkt.

Oleks mul laps, siis ma RAUDSELT näitaks talle seda.

Treiler on sihuke (ei ütle küll suurt midagi, aga siiski):