Eitusfaas

Ma olen juba jõudnud nii kaugele, et ei taha hommikuti postkasti juurde minna, sest kardan seda “nagunii ei ole mu juhe ikka veel kohale jõudnud” emotsiooni. Vahepeal nägin unes, et see ei tulnudki siia, vaid läks hoopis mu Eesti aadressile – mis sellest, et panin tellides Sydney aadressi (mis oli ka kinnitavas meilis) ja muutsin paypalis ka aadressi ära. Ja jah, ma tean, et ma olen juba nädal aega ainult sellest kuradima juhtmest rääkinud, aga vannun, et kui olukord seda nõudma peaks, teen seda nädal aega veel. Ja kui see peaks tõesti päev peale Mallu lahkumist saabuma, on see raudselt märk. Ma küll ei tea, mida see tähendada võiks, aga kuna mul on kooliaegne sõbranna, kes vaatab alati kas või teetassis olevat mulli ja ütleb hauataguse häälega:”See PEAB midagi tähendama!”, olen ma üsna kindel, et SEE juba oleks üks piisavalt tõsiseltvõetav märk.

Nii et nagu arvata oli, istun ma praegu arvutiklassis ja huian internetis valmistun tõsiselt essee kirjutama hakkamiseks. Tähtajani on ju ometigi veel tervelt 25 tundi aega, milleks kiirustada. Nii et räägin hoopis lühidalt india pereplaneerimisest – sest pikalt ei viitsi kirjutada, aga kui üldse ei kirjuta, läheb meelest ära. Nimelt otsustati seal 60ndatel, et rahvastiku pidev suurenemine on oluline probleem, millega tuleb tegeleda. Suures osas oli see probleem selle pärast, et vaesed paljunesid rohkem ja vaesuse vähendamine vaeste arvu vähendamise teel tundus kellelegi ilmselgelt loogiline lahendus olevat. Nii et algas programm, mille käigus vabatahtlikke steriliseeriti. Et korralikult plaani täita, tähendas see näiteks seda, et sõjaväelased sõitsid külla sisse, kõik mehed peksti läbi, võeti kaasa ja ca kolmandik neist steriliseeriti. Seejärel viidi nad koju tagasi ja mindi järgmisesse külla. See nali ei kestnud muidugi kaua, sest teatavasti peetakse meeste kotte siin ilmas miskipärast pühamaks kui jeesuslast ennast, nii et tähelepanu keskmesse sattusid naised.

Nende steriliseerimisopp kestis (ja kestab seal riigis siiani, nüüd lihtsalt ei ole kampaania nii vägivaldne) ca minuti ja videos näidati doktorit, kes operatsiooni ajal kurtis, et see on ebaaus, et ta päevas ainult sada oppi võib teha, ta jaksaks ikka tunduvalt rohkem. Et arstid kummardama ei peaks (selg hakkab ju muidu valutama), pannakse naised pea alaspidi ebamugavasse asendisse, paljud neist on alles 16 ja see on nende esimene günekoloogikülastus. Teoreetiliselt on steriliseerimiseks muidugi mehe nõusolekut vaja, aga kuna tegu on väga vaeste inimestega, siis lubatakse neile selle allkirja eest igasugu asju. S.t. on olemas erinevad organisatsioonid, kes peavad inimesi operatsioonile meelitama ja kui nad piisava arvu “vabatahtlikke” kokku saavad, saavad nemad selle eest mingi summa raha. Seetõttu lubavad küla- või linnaosavanemad näiteks paremaid elamistingimusi (uut kaevu vms) või isegi maja. Tõsi küll, steriliseeritud naistest, kellega intervjuid tehti, polnud ükski neist päriselt maja saanud (sest lepinguid ju ei tehta), aga väiksemad asjad saadi isegi kätte.

Huvitav oli see, et samas filmis rääkisid india naised väga avameelselt seksist, laste saamisest ja sellega seonduvast – kuigi ma teadsin ka varem, et india naised on tunduvalt avameelsemad, kui mehi seltskonnas ei ole. Lihtsalt neid kestast välja tulemas näha on vahva.

Ahjaa, seda tahtsin ka rääkida, et mind hakkab vaikselt ärritama see, et Austraalia on nii usakeskne. S.t. USA on norm, Aasia on eksootika ja Euroopat pole olemas. Kui paned teleka käima, näed Euroopat ainult kultuurikanalil, mujalt tulevad ainult usa sarjad. Nad ei tea, kes on Hercule Poirot, Guy Richie kohta küsivad “Kas ta oli Madonnaga abielus ve?”, “Fight clubist” pole kuulnudki ja Smack The Pony või Absolutely Fabulous on nende meelest lastesaated. Ulme. Samas on minu meelest muidugi ulmeline ka see, et ameeriklased, keda ma siin kohtan, on kuulnud ainult meinstriim ameerika filmidest ja ei tea näiteks, mis on “Donnie Darko”, “Mulholland Drive” vms asi, mille nägemist Eestis igalt inimeselt per se eeldatakse. Selle asemel vaatavad nad “Avatari”, “2012”, “Twilight’i” ja kiruvad, et ei tehta häid filme.

Meil Ukrainas…

Et pikka juttu lühemaks tõmmata, alustagem sellest, et Mallu otsustas üleeile, et tahab pidu crashida. Ega ma vaidlema ei hakanud, mis sellest, et ma olin arvanud, et meil tuleb vaikne õhtu ja seetõttu olid mul seljas minu traditsioonilised kaltsakariided. Nii et Mallu lõi end üles, crashimine jäi lühikeseks ja otsustasime, et läheme hoopis baari/klubisse. Mina jätkuvalt riides nagu kaltsakas, Mallu nagu mu litsakas naine ja kaasas kahepeale 10 doltsi. Ahjaa, mingil kummalisel põhjusel olime me otsustanud ka valetada, et mina olen Oksana Ukrainast, vist selle pärast, et Mallu mu vene aktsenti mõnitas. Läks nagu alati – ma ei tea, kuidas Mallu seda teeb, sellest võiks vabalt lõputöö kirjutada, aga turvamehed sulavad teda nähes. Järjekord oli meeletu, pilet oli 59 dollarit ja turvamees nägi Mallut ja viipas meile, et me niisama sisse läheksime. Ja Mallu suudab seda kuidagi faking iga kord teha, ma ei mäleta, kas ma olen rääkinud juhusest, kus ta oli nii purjus, et kukkus trepi peal kõhuli. Turvamees ignoreeris teda, kuni ta end püsti ajas, teatas tema taga seisvale mitte sugugi nii purjus tibile, et too ei saa sisse ja ulatas siis Mallule abikäe, et teda leti äärde talutada.

Igatahes. Hoolimata sellest, et ma olin ainus inimene kogu klubis, kes oli obviously underdressed, läks nii, et mulle tuli ligi ajama ca 25 aastane itaallane, kes muidu oli täiega nunnu, aga way too eager. Seda, mida tema nimetas tantsimiseks, nimetatakse meil Ukrainas eelmänguks – ja ma ei ütle seda ainult selle pärast, et see on minu üldine arvamus kogu klubimuusika kohta. Ta tõsiselt tegi minu vastas nikkumisliigutusi. Selle kohta, mida ta HILJEM tantsimiseks nimetas, öeldakse meil Ukrainas viisakalt fingering – s.t. see oleks olnud fingering, kui ma nii pirtsakas ei oleks, sest tüüp hakkas lõpuks mulle lihtsalt keset põrandat käsi püksi ajama ja üritas mind vetsu lohistada. See viimane oleks muidugi olnud eriti koomiline, sest seal oli unisex peldik ja tüüp, kes seal töötas, oli Mallule öelnud, et üks tema kohustustest on uksele koputamine, kui inimesed mitmekesi kabiini ronivad.

Samal ajal Mallu, kes kandis miniseelikut ja dekolteed, nagu ikka, oli koos kahe 30 aastase härrasmehega (selle tüübi sõpradega), kes vaidlesid selle pärast, kumb neist Mallule jooke saab osta ja vabandasid oma sõbra pärast, kes tavaliselt üldse ei joovat ja ei oskavat seetõttu piiri pidada. Mallu rääkis samal ajal vastu, kuidas ta ikka ei tea, kas tasub, ja kuidas ta tavaliselt üldse ei joo (ise samal ajal viinashotte kummutades ja mind kirudes, kui ma ei tahtnud rohkem rummikokteili juua, sest minu itaallane oli seisukohal, et minu vastumeelsuse ainsaks põhjuseks on liigvähene alkoholitarbimine – eriti armsaks tegi selle asjaolu, et me olime just astunud peldikus üle tüdruku, kelle jook ilmselgelt spaigitud oli olnud ja kellele turvamehed ei lubanud kiirabi kutsuda*) ja kuidas ta ei ole selline tüdruk, kes meestega kuskil baaris suudlema hakkab. Seda viimast ütles ta tegelikult ainult ühele neist, teisele ei saanud ta seda  öelda, sest amelemisega oli liiga palju tegemist. Kahjuks ei osutunud valituks sugugi mitte sünnipäevalaps, aga selline see elu juba kord on.

Kuna me aga tahtsime sealt enamvähem viisakalt tuld tõmmata, lahendasime asja traditsiooniliselt – valetasime, et ma käin Malluga ja ta on väga armukade. Enamasti on inimesed selles osas veidigi skeptilised, aga see tüüp ilmselgelt sinna kategooriasse ei kuulunud, sest ta karjus Mallule NELI korda järjest näkku, et Mallu on armukade cockblock, kes suudleb teise tüübiga AINULT selleks, et mind armukadedaks ajada, nii et ma PEAN talle tagasi tegema. Ma üritasin küll olukorda naljakamaks ajada  ja rääkisin tüübile, et kui tal õnnestuks Mallu ära sebida, saaks ta raudselt kolmekat, nii et ta peaks oma tähelepanu hoopis sinna suunama, aga selle jaoks oli ta kahjuks liiga kaine ja vastas õnnetult:”Aga mu sõber annaks mulle siis ju rusikaga näkku…” Lõpuks rabas mu käe, surus selle endale vastu riista (õnneks läbi pükste) ja ütles sügava filmihäälega:”Vali nüüd – kas mina või tema!”

Hilarious. Ma ei saa aru, kuidas mõni mees saab nii loll olla, et ta kas või padujoobes võiks uskuda, et tema munn on midagi NII maagilist, et see isegi lesbid kohe oma orientatsioonis kahtlema paneb.

* Neil siin riigis on nimelt baaride kohta listid vastavalt sellele, kui palju sinna politseid/kiirabi kutsutud on. Vastavalt kohale listis võidakse seaduslikult mõjutada baari lahtiolekuaega ja seda, mis kellani ning kui kanget alkoholi seal müüa tohib. Nii et ilmselgelt, kui ka keegi maha lüüakse, on turvameeste ja baari juhtkonna huvides laip vaikselt prügikasti visata, et jamasid vältida. Sellele tibile kutsusid ta sõbrad siiski keelamisest hoolimata kiirabi, sest tüdruk oli ilmselgelt väga sitas seisus ja isegi Mallu ekspertjoodikupilk (sest mina isiklikult suutsin selle pildi oma kireva seltsielu kõrvalt hoopis maha magada) ütles, et see ei ole ülejoomisest.

yay

Näete, nagu ikka, kui ma positiivse postituse kirjutan, inimesed lihtsalt ignovad seda ja ootavad, et ma jälle vigisema hakkaksin, et saaks postitustes omakorda negatiivsuse üle vigiseda. Mitte et mul midagi selle vastu oleks, we have to keep that circle alive. Nii et võin täna vinguda küll, sest sain viimases prantsuse keele asjas ainult 6.6 punkti 15st – teadsin ette, et sitasti läheb, sest dictée‘d on minu jaoks alati raskeimad asjad, sest need kuradima erinevad ajavormid häälduvad ju täpselt ühtemoodi ja saa siis aru, millist seal parajasti silmas peetakse. Kuulamisharjutus oli seal kah, mis mul enda meelest üsna normaalselt läks, aga tont* seda teab.

Lisaks ajas Arina sõbranna mind eile leili, sest ta on filme vaadates veel hullem kui mina ja Maarja (kuigi K seda ilmselt ei usu). Eile vaatasid nad koos “Green street hooligans’e”, mis on teatavasti sitaks hea film ja mida mu toanaaber oli varem näinud. Esiteks hakkas see piff esitama küsimusi nagu:”Aga enne näitas ju inglasi, miks nüüd ameeriklasi näitab?” ja “Oh my GOOOOD, ega see laps surma ei saa?” Juba selle peale oleks tahtnud teda millegagi visata. Lõpuks teatas ta, et tema jaoks oli see film liiga vägivaldne. LIIGA VÄGIVALDNE. Ma ei saanud ironiseerimata jätta, et minu meelest oli Titanic ikka liiga vägivaldne, relvaga ähvardamised ja käerauad ja löömine jms – selle peale luges ta tõsimeeli ette oma lemmikfilmid, mis olid kõik stiilis “500 days of Summer” (see oli 1 neist). Nii et ta on tõesti lihtsalt väga heasüdamlik ja armas inimene. Harjumatu.

Aga minu rõõmsat tuju ei tee täna miski kurvaks, sest mul on täna jõulud ja sünnipäev korraga, sest üks sõber tegi mulle maailma parima kingituse. Ja see pole isegi materiaalne asi. Lausa uskumatu, kui palju rõõmu võib olla väikesest informatsioonikillust. Ja jah, olengi üks neist nõmedikest, kes räägib selle osa ära, aga edasi ei ütle – aga isegi minu ekshibitsionismil on kuskil piirid.

Öösel olin muide Mallu juures, nii et see on ka tore. Sõprus on ikka üks ilus asi ju. Makes you wanna dance.

Ahjaa, kuna elu on näidanud, et kõvaketas ei ole alati usaldusväärne asi ja blogi on mul olemas, hakkan olulisemaid kooliasju lihtsalt oma blogisse üles panema, et nad mulle igalt poolt kättesaadavad oleksid. Need asjad lähevad pealkirja alla “Sotsiaalantropoloogia” ja seda parooli ei ole mult mõtet küsida, sest te tõesti ei taha (ega saa) mu fragmentaarseid konspekte lugeda. Kui midagi huvitavamat on ja viitsin seda jutuks viimistleda (näiteks juba mitu päeva tahan kirjutada India “pereplaneerimisest”), kirjutan nagunii avalikult.

 Edit: pean ikka ära mainima, et selle pildil olefa pifi scarring näeb väga äge välja.

* panin neli korda koledama variandi ja kustutasin iga kord maha, sest “mu vanaema loeb seda blogi!”. Enesetsensuur on jube asi.

ainult austraalias

Ainult siin juhtub, et seisad vihmaga valgusfoori taga, tigetsed endamisi, vaatad vaenulikult lähenevat pursuid, kellel suisa vihmavarigi olemas on – ja see neiu naeratab lahkelt ja ütleb:”Tahad ka äkki mu vihmavarju alla tulla?” Mis te arvate, mis nägu eestlased teeksid, kui te neile vihmase ilmaga sama ettepaneku teeksite? Mina näiteks üritasin ükskord suvaliste tartlastega koos räästa alla varjudes seltskondlikku vestlust alustada, igno oli nii suur, et oleks võinud noaga lõigata.

Täna aga tegin endale suisa kaaslasi. Meikisin frendse noh. Nimelt nägin koolis kahte suvalist India poissi, aga ühe noormehe jalge vahelt paistis selline asi, et viskusin pea pikali, ja lubasin, et olen viimsete elupäevadeni BFF, kui ta seda mul natukenegi katsuda laseb. Ta kade poiss ei olnud, kiskus oma Inspironi tagant juhtme ära, ma käisin käppelt kodus enda omal järel ja sain oma kullatükikest suisa poolteist tundi järjest laadida. Nüüd saan sealt vähemalt vajadusel faile Arina arvutisse ümber kantida vms.

Ja kolmas positiivne asi. Mul on järgmisel nädalal kaks esseetähtaega ja sellega seoses suured enesevigastamise plaanid, et arstlike dokumentidega lisaaega saada – aga nüüd selgus, et ei peagi trepist alla viskuma, sest üks professor teatas täna omal initsiatiivil, et otsustas tähtaega nädalakese jagu edasi lükata. Olgu Allah talle armuline!

Noh, kes ütleb, et Rents ainult vigiseb? Saite nüüd, raisad, elu on lill.

juhuks kui keegi minust veel hoolib

Siis kahju küll, but I don’t think that I’m going to make it alive. Saatsin nimelt täna kirja, et teada saada, kuhu kuradi kohta mu adapter toppama on jäänud – ja sain juba poole tunni jooksul julgustava meili, et alles täiesti bra, ärge üldse pablage, juhe juba postis ja tavaliselt saabub juba 1-15 päevaga. VIIETEIST. Eile pandi alles posti, mitte esmaspäeval. Esimese essee tähtaeg on järgmine teisipäev, teise oma neljapäev. Nii et nüüd hakkan arutama, kas lähen köit ostma v kolin lihtsalt magamiskotiga raamatukokku.

Ahjaa, tundub, et prantsuse keele test läks üsna kenasti, tänan küsimast.

Kaitstud: Isiklik elu ei ole avalik

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

ajud on vahel ikka abiks kah

Mul kerkisid täna peast järsku esile täpitähed. Õige küll, meie esimesel arvutil ei olnud sees eesti keelt, nii et neid tähti tuli alati koodidega teha, aga siiski üllatav, et need mul ikka veel peas on – see oli vähemalt 15 aastat tagasi. Samas mäletan ma ikka veel ka koode, millega samal ajal Doomis surematust ja igikestvat relvadevalikut manada sai. Jah, räpane väike cheater olingi juba siis.

Muidu sai liiga vara uhkeldatud, unereziim (mul ei ole seda tähte) on jätkuvalt perses. Läksin küll eile normaalsel ajal magama, aga ärkasin ikka kell pool viis. Stressist ilmselt. Ei taha ärkvel olla, kui tean, et ei saa hommikul esimese asjana oma arvutit kaenlasse haarata. Noh ja muud teemad kah.

Ahjaa, sedapuhku on teine parool, kes tahab, küsige ja teile antakse, kui te normaalsed inimesed olete. Sest ega seal tegelikult midagi RÄMEDALT isiklikku ei ole. Ongi toredam, kui teised ka kaasa arutavad.

Pilt on A beautiful revolution’st. Sellest samast, mille link paremal on. Ja siin on see lihtsalt selle pärast, et see on nunnu. 🙂

  • Rubriigid