Ärkasin täna veidi enne kahte üles ja mõtlesin, et aitab küll sellest kodusistumisest. Korjasin läbilugemist vajava artikli ja kollase markeri kaenlasse ja ronisin staadioni murule. No et loeme artikli läbi ja seejärel jookseme kah. Ärkasin tunni aja pärast, päris mõnus oli. Targemaks olin ka vahepeal saanud – jõudsin nimelt otsusele, et neli artiklit olen ma ju juba läbi lugenud, las see Eriksen siis jääb oma ilaga. Ja kõige selle lõppu jaksasin isegi joosta, kuigi hiljem selgus, et saan ikkagi tunnise jalutuskäigu sinna otsa, sest pidin kaubanduskeskusesse uue adapteri järele ronima.

Igatahes alustasin ma sel nädalal tõsimeeli selle plaaniga, mida mulle siin soovitati*. Täna oli küll tunne, et ähh, see on isegi liiga lebo, aga proovisin ikka kinni pidada ettenähtud kavast. Hingamist proovisin ka jälgida ja avastasin, et ma olen siiani teinud seda nii, et nii sisse- kui väljahingamine on mõlemad ca 3 sammu. Paneks laulu kah, lihtsalt niisama, et lõbusam oleks (täna ei ole prantsuse muusika ja sellevõrra siis ka mitte romantika):

* krt, blogi on ikka überkasulik asi, mitte ainult ei saa lolli möla ajada ja süüdimatut saasta pritsida, vaid saab ka abi kodutööde kirjutamiseks (p.s. uus prantsuse keele essee tuleb varsti), trenni tegemiseks ja milleks kõigeks veel.

rents ei oska nalja teha, oskab neid ainult teistelt varastada

Aga Telc ütles msnis nii:

…tuntud komöödiafilmi “Samagonniajajad” mäletavad vist vanemast põlvkonnast paljud. Aga kas teate, kuidas see film pidi algselt algama? Hämar öö…plankaed. Ligi hiilib Nikulin oma surematus suusamütsis. Vahib kahtlustavalt ringi. Tühjus. Tirib taskust välja kriidi ja hakkab aia peale maalima. Suured valged tähed. Kõigepealt “X”, siis “у”. Valmistub edasi kirjutama, aga kuuleb lähenevat autot. Aiale jääb “Xу…”, Nikulin kappab põõsastesse. Peale auto möödumist tuleb tagasi, vahib ümberringi ning lõpetab kirjatöö. Plangule ilmub kiri: “художественныи фильм”. Kahjuks olla kunstinõukogu selle välja praakinud.