Mul on endal ka juba veidi kahju neist inimestest, kes käivad mu blogist meelelahutust otsimas ja keda prantsuse keel üldse ei koti või, veel enam, suisa närvi ajab (vähemalt ühte sellist tean küll, loodan, et tal ühel saatuslikul hetkel kaant pealt ei viska ning ta ei hakka mulle sisukat hatemail’i saatma, mis alguses on lihtsalt sisutihe ja lõpuks sisaldab anthraxit), aga MULLE ju meeldib, nii et andke andeks, võtke heaks või pange pahaks, aga saate te seda siit ikkagi.
Nüüd tuleb üllatavat ja uudset informatsiooni kandev hariv osa. Kuigi te leibeli “prantsuse muusika” alt ehk midagi muud ootasite, on Olivia Ruiz laulja. Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, aga prantsuse oma. Hispaania juurtega. Näeb üsna pandav välja (eriti muidugi tuunitud piltide peal – ühes videos oli pilt temast blondina, keha katmas ainult sukad ja suur lehvik, mis nägi überlahe välja, aga kahjuks ei leidnud ma seda mujalt, nii et peate siinse variandiga rahulduma) ja laulab ilusasti. “Laulab ilusasti” on tema kohta muidugi sama, mis öelda, et “mõte kastreerimisest on meeste jaoks enamasti veidi ebameeldiv” – sest see kohati kare hääl on vähemalt minu jaoks ÄÄRMISELT köitev, eriti kui ta hispaania keeles laulab, see kõlab nii lahedalt. Sellest ma videot ei pane, sest see ei ole mu blogi teemaks, aga lingin sinna ikka – näiteks Quédate on väga lahe laul. Videosid panen prantsuskeelsetest lauludest.
Näiteks see, tüdrukust, kes kardab pimedat (minu lemmik, kui see hispaaniakeelne välja arvata):
Ilu, mille nimel surra (ka ERITI armas lugu; tegelikult tähendab crever pimestama, aga ma ei tea, miks seda nii oli tõlgitud):
Või toidulaul (jah, ka toidust saab hästi laulda, mulle meeldib isegi Waterboy “Laul emale” – teate küll, see “Ema pane piimapakk ära külma, ma ei taha sooja piima juua, tahan külma” – pealegi ei õpeta see laul tegelikult, kuidas siis seda crépe’i tehakse vms kasulikku, lihtsalt meelitatakse sellega poissi koju):
Jaanika paanika:
Pärdikute päevaraamat 