Insomnia

Nonii, õpitoas käidud nagu niuhti, parim asi unetuse raviks, no vägisi jäin tukkuma pingi peale. Räägiti nagu ikka, et selleks, et avaldada, tuleb enne kirjutada (olles unikaalne, aga mitte liiga palju, s.t. unikaalsus peab jääma samadesse piiridesse, mida kõik teised juba teevad), õigete inimestega koos juua ja ei tasu oma blogisse mõtlematult igasugust saasta panna, sest internet on teadagi igavene.

Sellega seoses tervitan taas kõiki, kes mind tunnevad, lehvitan järele oma lahkuvale karjäärirongile ja tunnen rõõmu, et ma kirjutan keeles, mida mõistavad vähesed. Loodetavasti ei ole tulevased tööandjad sellised ahistajad, kes viitsiksid seda guugl transleidiga lugeda.

Täna lähen varakult magama, sest homme hommikul on ilgelt vara (tõesti, isegi normaalsete standardite järgi, seitsmest poole kümneni kestab vist see asi) rahvusvahelistele õpilastele tasuta hommikusöök, kus saab vahvleid ja mahla ja muud sihukest. Hommikust tervisenapsi küll ei pakuta, aga asi seegi, pealegi Chiara lubas minuga kaasa tulla, nii et plaanin juba poole üheksaks sinna marssida.

P.S. Elu on perses, sest mitme auguga pikendusjuhe, mis tegelikult isegi mulle ei kuulu, lõpetas täna töötamise. See tähendab, et korraga saan ma kontakti lülitada kas ruuteri VÕI läpaka toitejuhtme VÕI soojapuhuri. Elu on täis raskeid valikuid, aga miski ütleb mulle, et karastamine on tervisele kasulik.

Lubatud pildid

Aitäh, kallid sõbrad, selle tormilise tagasiside eest, mida te mu koju naasmist puudutava postituse juurde jätnud olite. Ma teadsin, et see teid rõõmustab, aga et NII väga, tuli mulle üllatusena. Ise ka ei tea, miks ma oma aega sellise tõprakarja peale raiskan, aga sai ju lubatud,  et näitan pilte sellest, mida ma siin riigis näinud olen. Isegi nii väga hoolin teist, et seekord poolitasin oma jutu ära, et kehvema internetiga inimestel see pildilaviin arvutit kokku ei jooksutaks. Ehk siis neile, kes pole suutnud interneti arenguga kaasas käia ja ilmselt siit blogist kiisu apdeite otsivad (ta muide kandideerib parajasti Reporterisse ilmatüdrukuks, nii et tõenäoliselt on talle varsti lapsehoidjat vaja, võite end pakkuda) selgituseks: kui tahate pilte näha, siis vajutage postituse pealkirjale ja näete rohkem.

Ühikaseep

Vahepeal on möödunud umbes kümme episoodi, ilma, et midagi oluliselt põnevat juhtunud oleks. Minul on juba sisseharjunud rutiin: ärkan, tõusen püsti, kõnnin vetsu, keeran kinni Nadia poolt tilkuma jäetud duši ja alles seejärel hakkab muu päev. Ilma igasugu emotsioonideta, mis sa ikka vihastad, kui inimene pole 13 nädalaga õppinud kraani kinni keerama. Teised lihtsalt ignovad teda, mina ikka vahel viisakusest paar sõna ütlen, kuigi teda vilksamisi näeb ainult.

Õige küll, tglt Arina ka vestles temaga hiljuti – Arina oli nii purjus, et ajas kogemata toauksed sassi ja astus keset ööd Nadia tuppa. Ma ei tea, kas tüdruk mõtles, et keegi on ekstra tema vägistamiseks sisse murdnud vms, igatahes karjuma ta hakkas. Kell oli nii palju, et isegi mina magasin juba (s.t. vähemalt viis-kuus) ja sain toimuvast aru alles siis, kui irvitav Arina meie tuppa marssis. Aga see ei ole ju huvitav, sest kedagi ei löödud ja sõnasõjaks ei läinud.

Iseenesest võib muidugi loota, et keegi jääb rasedaks, sest Arinal on siin kaks boyfriendi korraga ja mulle on jäänud mulje, et Maikel käib ka mingi austaja. See viimane ilmselt küll niisama “austamise” mõttes, sest sakslane tundub oma kodus ootavale tüübile üsna pühendunud olevat. Nii et mina paneks oma panused mu toakaaslase peale, ehk joppab, seda enam, et ta pool öödest ühe tüübi juures veedab.

Muust elust nii palju, et meil on siin research week ehk teadustöö nädal. See tähendab, et kõik antropoloogiaalased loengud jäävad ära (= minu ainsad ametlikud tunnid on sel nädalal prantsuse keele omad) ja selle asemel peavad doktorandid kolm päeva järjest erinevaid ettekandeid oma uurimisteemadest ja õhtuti on workshhopid*. Kuidagi on jopanud nii, et kõik mind huvitavad ettekanded on sattunud tänasesse päeva, nii et kui homne prantsuse keel välja arvata (mida võib vabalt teha, sest esiteks on prantsuse keel puhas lõbu ja teiseks on neljapäevane tund rohkem juba õpitud teadmiste kinnistamiseks), on mul sel nädalal ainult üks PÄRIS koolipäev. See muidugi ei tähenda, et mul vähe teha oleks, kui ma normaalne inimene oleksin, siis ma juba vehiksin igasugu asju kirjutada, nii et higi otsaees.

Sinna õhtusele üritusele peaks ka kindlasti minema, sest tänaseks teemaks on antropoloogiline karjäär – kuidas suurendada tõenäosust, et su artikleid avaldatakse, et sind võetakse tööle, et sind võetakse vastu kooli, kus sa end täiendada tahaksid jne. Nii et ma arvan, et sinna lähen ma hoolimata sellest, et seal teoreetiliselt oma artikli(te) mustand(id) kaasas peaksid olema – tundub liiga kasulik selleks, et vahele jätta.

* Selle sõnavärdja asemel oleks tahtnud küll mingit normaalset sõna kasutada, aga tõesti ei tulnud ühtki pähe