noormees avastab Ameerikat

Lugesin täna blogipuust, et üks poiss on teinud suure avastuse – teada saanud, et mõned tüdrukud, kes näevad välja ja käituvad, nagu oleksid nad ainult seksi jaoks siia ilma loodud, leiavadki tihtipeale just selles valdkonnas kasutust ning lilli neile ei viida. Seejuures jääb postituse toonist (s.t. kõhlevast seisukohast, et tegu on olukorra “ärakasutamisega”) mulje, et ta siiralt usub, et kõik need tüdrukud otsivad tegelikult aktiivselt kindlat kaaslast, kellega elu lõpuni koos elada ja kurvastavad, kui ta tulevikus ei helista. Ehk olen mina naiivne, aga mitte ei tahaks uskuda, et inimesed, ka sellised, nüüd NII lollid on…

Riietus on ju reklaam. Sellest, mida me reklaamime, on tavaliselt näha, millist osa inimene enda juures esile tõsta tahab – seksikust, klassikuuluvust, massi sulamist, intelligentsust, subkultuuri, kellelegi vastandumist vms. Lisaks väga väike osa inimesi, kes tõesti üldse ei vaata, mida nad kapist endale selga tõmbavad ja neid siiralt ei huvita, kas sattus kokku rebaseboa ja adidase dressid või mitte, peaasi, et soe oleks – aga ka see välimus on teatav märk. See ei näita ainult midagi inimese enda kohta, vaid ka selle kohta, mida ta oma kaaslaselt ootab. Übertuunitud tibile ei ole ilmselt just põllult tulles mullaste kummikutega mõtet ligi ajama minna, kui just autovõtmed sõrme vahel ei näita, et ka sina oled võimeline ta tuuningut kinni maksma. Prillidega maani seelikuga pifilt ei ole ilmselt mõtet jutu alustamiseks küsida, kas ta eilset jalgpallimängu nägi.

Ja tegelikult ei tähenda selline välimus muidugi sugugi, et tegu oleks automaatselt lolli inimesega, nii mehed kui naised oskavad vajadusel lolli mängida ja ei ole just raske aru saada, et teatud kontingent mehi eelistab lolle ilusaid naisi. Seega pole ime, et naised, kes selle seltskonna hulgast kaaslast tahavad, on võimelised nende kuuldes tund aega järjest oma küüntest rääkima, kuni mees neil pead patsutab ja solaariumiraha annab. Samas ma eeldaksin küll, et lolle/pinnapealseid on sellise seltskonna seas hulga rohkem, sest pidevalt teeselda oleks esiteks tüütu. Teiseks on targematel inimestel kas a) veidi suurem saavutusvajadus ja nad ei taha end ainult läbi teiste inimeste teostada; või b) kuna tal on ajud, on tal piisavalt lihtne enda toitmise/katmisega ise hakkama saada. Grupp c, kes leiab, et väike lollimängimine on iga kell etem kui reaalne töö, on ilmselges vähemuses.

hibernation hiilib peale

Ise ka ei uskunud, aga tõepoolest sain täna kella kaheksa ajal üles. Ma nimelt vihkan vara ärkamist, aga armastan toitu, nii et see oli minu jaoks suur dilemma. Tasus minna küll, toit oli hea. Vahvleid küll ei olnud, aga selle asemel olid pannkoogid, mida võeti suurest pakist ja soojendati rösteris. Minu käest küsiti kolm korda, kas ma olen sakslane. Aktsent olevat sarnane ja heledad juuksed/silmad aitavad kaasa. Üks küsija küsis Eesti nime kuuldes tõsimeeli, kas see asub Etioopiast väga kaugel. PÄRAST seda, kui ta oli juba teada saanud, et Eesti Ida-Euroopas asub. Kui koju läksin, tuli vastu tüüp, kes päikesepaistes tõsimeeli omaette aisakellade laulu ümises. Nii et täiesti ulmeline hommik.

Aga õigus on neil, kes ütlevad, et tugev hommikusöök on väga oluline ja annab energiat terveks päevaks. Mulle andis suisa nii palju, et läksin kohe peale seda koju ja keerasin end uuesti magama. Oleksin pidanud magama tund aega ja üheteistkümneks prantsuse keelde minema, aga magasin sisse ja jäin kolmveerand tundi hiljaks. Aga sellest pole lugu. Vähemalt sain tunnis käidud ning peale seda ka kaks ettekannet kuulatud, nii et minu koolinädal on selleks korraks jälle läbi. Saan mõnuga ennast koduste tööde hunnikusse murda. S.t. kohe, kui olen veel ühe väikese lõunauinaku teinud. 😀

Ja ilmast rääkides – siin tõesti on metsikult külmaks läinud. Mõni päev on küll soe (täpselt selline, et pikkade käistega on palav, lühikestega jahe), aga vahepeal ainult kümme kraadi. Ja hommikud ning õhtud on eriti jahedad, aga mina käin ju just öösiti jooksmas. Nii et ei meeldi mulle see uus elukorraldus. Protesteerin.