Feel no evil. Fear no evil.
Mul oli täna vist sportlik olemise feil. Esmalt tulin koju, tegin süüa. Viis värvi tuli ära muideks ja ükski värv ei tulnud kummikommist, nii et see oli hea. Seejärel ootasin poolteist tundi enne jooksma minekut, õppisin ja olin muidu lahe. Ja jooksmise ajal läks kõht nii tühjaks, et hiljem venitasin jalgu nagu tõeline pekihunnik – s.t. mõlemas käes rosinasaia hoides ja seda vaheldumisi haugates. Mis seal ikka, õigus neil, kes ütlevad, et trenni ei tohi teha, sest see ajab kõhu tühjaks.
Ma ei saa lihtsalt näitamata jätta, et ma ei olegi ainuke idioot, kes räägib sellest, kuidas ta kohe südamelihase põletiku saab. No ja ega ta muusikamaitse ka NII sitt ei ole, kuigi tal vahel mitte ainult poolkõvad, vaid suisa eluvedelad hood peal käivad. Ega ma ei kurda, Clutch on hea bänd oma poolkõvadusest hoolimata.
Nüüd lähen ma jooksma ja muretsen ise selle pärast, et sel nädalal saab neli korda trenni tehtud, kuigi graafik lubab ainult kolm, mis ilmselgelt tähendab seda, et mu südamelihas saab rohkem koormust, kui ette nähtud ja tulemused võivad olla DRASTILISED. Ja see DRASTILISED oli nüüd öeldud sellise hääletooniga nagu müstilistes filmides DAAAARK FOOORCES. Tagasi tulles tahaksin muidugi näha, et see blogi on vahepeal kinni pandud ja mu postkast heitmeilist ummistunud. 😀
P.S. Ma keeldun uskumast, et keegi võiks nii tõsise asja üle, nagu südamelihasepõletik seda kahtlemata on, nalja teha, nii et sellist juttu pole mõtet mulle rääkima hakatagi.
See ei ole väga normaalne, et ma kohaliku aja järgi kell seitse hommikul magama lähen. Samas on see koduse ja südamelähedasema aja järgi alles kesköö, nii et väga kurta vist ei saa. Pidin nimelt oma ainsa Eestist võetava aine jaoks kodutööd tegema. Seda kõige viimast, peale seda on ainult üks pisi-pisike tagasiside vaja anda ja järgmise nädala lõpuks saab seal hinde välja. Nii kiire on, et pole aega blogidagi, söömisest ja kusel käimisest rääkimata. Aga see-eest on hea tunne näha, et asjad hakkavad ükshaaval tehtud saama.
Nimelt esitasin lõpuks ära selle suure essee, mille kohta mitu nädalat tagasi vigisesin, et ei viitsi seda teha. Sellega said ühes aines kohustused täidetud. Nüüd siis kodune aine, mis enamvähem tehtud sai. Nii et alles jäi ainult kolm ainet, millest üks on prantsuse keel (kui haldjas aitab, jääb sinna ainult kaks testi ja üks eksam, aga need on juba nagu nalja teha) ja üks on meditsiiniline antropoloogia, mis on lihtsalt tore. Ainuke asi, mida ma kardan, on arenguantropoloogia suur kodutöö. Seal tuleb nimelt vaba teema valida ja lühike (ca 5 lk) uurimus kirjutada. Peaks laskma Wildil selle ära teha ja talle selle eest viis kana kinkima. Naturaalmajanduse parimate traditsioonide kohaselt. 😀
Meditsiinilises antropoloogias tuleb ka vabal teemal uurimus kirjutada, seal valisin teemaks subincision’i (NB! NWS!*). Eestikeeli öelduna räägin siis nokside lõikumisest. Algselt tegelesid sellega näiteks Austraalia aborigeenid ja see oli üleminekuriituse osa, mis tähistas seda, et poisist oli saanud mees. Nagu sisselõike kujust näha on, taheti kohati just ka naiselikumale poolele lähemale jõuda – tekkinud kuju meenutab naise suguelundeid ning veritsemine sümboliseerib menstruatsiooni. Teisipidi võimaldab naiselikkusele lähenemine ja mehelikkusest kaugenemine kogu soolisusest kõrgemale tõusta**. Lisaks siis see, et ka meeste jaoks tekkis erinevus urineerimise ja ejakuleerimise väljumispaikade vahel, mis võimaldas eraldada püha ja ebapüha tegevuse. Kuigi arvata on, et ma jõuan selle teemaga tänapäeva ja seon selle genitaalse ilukirurgia, armistamise, valu- ja adrenaliinisõltuvuse jt selliste teemadega.
Feministlikust perspektiivist ei saa ütlemata jätta, et naised said selle teemaga jälle ära – kui naiste ümberlõikamise eesmärgiks on see, et naine vahekorda vähem naudiks või see talle suisa valulik oleks, siis meeste puhul on hiljem närvilõpmed tundlikumad ja kogu teema rahuldustpakkuvam. Alati omakasu peal väljas, raisad.
P.S. Loodan, et oskate hinnata seda, kui armsa pildi ma postituse juurde valisin. Oleksin võinud midagi hoopis teistsugust panna…
* Not Work Safe, siin riigis armastatakse USA eeskujul akronüüme rohkem, kui keskmine lits STD-sid on põdenud.
** Jah, nemad olidki varajased metroseksuaalid.
Pärdikute päevaraamat 