Eestlaslikud standardid?

Unustasin oma eriti unise eilse peaga mainida, et põhjustasin meditsiinilise antropoloogia loengus hämmastunud diskussiooni. Nimelt oli teemaks näooperatsioon, mida tehti naisele, kes oli üritanud enesetappu teha – ta feilis, oli pikka aega kodus koomas ja ta koer näris tal pool nägu ära. Mina muidugi ei saanud kommenteerimata jätta, et on ikka hoolimatu inimene, sest meil siin peetakse ju normaalseks, et kui elada ei taha, siis otsid ikka enne oma kuldkaladele uue omaniku või tõmbad oma käega neile vetsupotis vee peale, paned kile alla, et vanaema pärandatud mööblit või vaipa ära ei rikuks ja alles SEEJÄREL kukud kõmmutama. KÕIK vaatasid mind, nagu ma teeksin mingit eriti imelikku musta huumorit. Mina vaatasin siis üllatunud pilguga vastu, sest mis siin, kurat, naljakat on, kui ma leian, et inimesel võiks veidikenegi vastutustunnet olla. Nagunii tahab ju ennast ära tappa, asi tal siis nüüd see paar hetke kulutada.

Uurimissuunad: fenomenoloogia (tglt see on huvitav, seks ja puha)

Kuna Toomas tõi ühte teemat kommenteerides sisse empiirilise uurimustöö olulisuse, tutvustan teile täna lähenemist, mille nimi on fenomenoloogia. See on lähenemine, mis rõhutab subjektiivse kogemuse olulisust uuritava materjali mõistmisel. Selle põhimõtteks on, et kogemusi ei ole võimalik vaadeldes tõeliselt mõista ning selleks, et nende tõeliseks mõistmiseks ja võimalikult tõelähedaseks kirjeldamiseks on vaja neid vähemalt osaliselt läbi elada.

Selle seisukoha abil võib uurida igasugu asju, meie õppejõud näiteks uuris kunagi kõhutantsu ja kasutas muuhulgas ka fenomenoloogilist lähenemist. Case study‘ks tutvustati meile aga Sean Leneghani, kes on juba 9 aastat kirjutanud doktoritööd ning peaks kohe-kohe saama kätte doktorikraadi. Esimesed viis aastat tegeles ta teoreetilise materjali otsimisega ja peale seda on igal nädalavahetusel läbi viinud empiirilisi katseid. Uurimus kannab nime Experiencing Ecstasy: An Ethnography from Sydney (Ecstasy’t avastades: Etnograafia Sydneyst) ja koolis öeldi, et põhirõhk olevat narkouimas loodavatel seksuaalsuhetel. Tüüp ise kommenteerib muidugi ka seda, et algselt oli küll ainult Ecstasyl põhirõhk, aga ta otsustas ikka uurimuse huvides narkootikumide ringi veidi laiendada. 😀

Ja tõlkida ma enam ei jaksa, aga panen siia üles selle, kuidas ta ise oma tööd tutvustab:

My research into drug use in Sydney seeks to explore through the methodologies of existential-phenomenology and psychoanalytic anthropology the varieties of altered states of consciousness and ‘recreational’ drug use. Initially my interest was primarily focused on the family of substances known in common parlance as Ecstasy – although I subsequently broadened my interest to include polymorphous drug use (LSD, DMT, Speed, Marijuana, Vics, 5-HTP etc.).

Although my major aim is to describe and interpret the Life worlds of drug users in the Sydney Mega-politan milieu, other areas of interest include: negotiating multiple states of reality, a critique of mechanistic Cosmo-ontologies of drug use, narcissistic hedonism and a case for an organismic understanding (based on philosophical and phenomenological anthropology) of altered states.

Lühikokkuvõttena võiks öelda, et tahab uurida muutunud meeleseisundeid. Lisaks Ecstasyle võttis kampa LSD, DMT, spiidi, marihuaana jne. Lisaks tahab rääkida erinevatest reaalsustest, nartsissistlikust hedonismist, organismilisest mõistmisest. Mida see kosmo-teema tähendab, pole mul õrna aimugi.

Aga jah, tore, et inimesed on valmis teaduse nimel end ohverdama.

Edit: Sellest teemast rääkides võiks ehk mainida ka Benny Shanon’it, kes on uurinud Ayahuasca’t ja arvab, et Mooses võis olla sarnase aine mõju all, kui ta põlevat põõsast nägi.