See postitus on eelkõige mõeldud inimestele, kes minuga koos ca kümne aasta taguses Tartus aega veetsid, aga teised võivad muidugi ka lugeda, ega ma kätt ette ei pane. Viimastel päevadel on mulle nimelt korduvalt Müllershaus meelde tulnud. Mitte niivõrd selle seltskonna pärast, aga selle õhkkonna pärast. Võib olla, isegi tõenäoliselt, mäletan ma valesti, sest terve see ajastu tundub kuidagi eriti helge, aga minu mällu on see erilisena jäänud just selle pärast, et kedagi ei mõistetud kunagi PÄRISELT hukka. S.t. noriti küll, aga üldine olustik tundus kuidagi selline, et “kusid kolmandat korda diivanile, paneme lihtsalt kile alla; sittusid püksi, no viska siis püksid minema, särgiväel saab ju ka juua; oled patoloogiline valetaja ja valetad meile pidevalt näkku, doublecheckime lihtsalt kõike olulist, mis su suust tuleb”. Ja ometi jäi see värk nii lühikeseks ja lagunes laiali sellest suurest kõigemõistvusest hoolimata.
Enda kohta mäletan ma küll, olgu muu jamaga, kuidas oli, aga põhiteemaks oli see, et ma ei mõistnud, kuidas inimesed jaksavad lihtsalt juua niimoodi. Ja kuna ma ise eriti juua ei tahtnud (jah, nii uskumatu, kui see ka ei ole, mõnele 15 aastasele ei meeldi isegi “traditsiooniline” – ehk siis lauaviin/puskar ja kraanivesi), aga kaine peaga tundus see seltskond kuidagi kurvastavalt dekadentlik. Ega tänasel päeval ka ei viitsiks enam nendega igapäevaselt hängida, aga tollal oli meeldiv. Kusjuures seda, miks see üritus laiali lagunes, ma ei teagi. Suur osa neist ei ole joomist siiani märgataval määral vähendanud, nii et seda ei saa väga põhjuseks tuua. Rojuke vähemalt loeb mu blogi ja vahel ja Agnes kah. Okei, Agnese puhul ma saan aru, milles värk oli, tal olid isiklikud huvid mängus. Rojuke ise kasvas vist suureks ja kasvatas põhimõtteid? Aga mis teistest sai? Sest mulle tundus küll, et asi lagunes laiali juba enne seda, kui kõik välismaale minema hakkasid. Krt, ma ei mäleta päris nii palju, kui tahaks mäletada, fookus oli ikka rohkem oma Isiklikel Olulistel Asjadel. Kõike ei tea kah, 438 näiteks on selline asi, millest ma olen ainult pärani silmi legende kuulanud.
Pilt on vist kõige (kuri)kuulsam ülesvõte sellest perioodist. Lõpetamisel sai käidud ja kuna iga hea üritus vajab lisaks alkoholile ka seksi, sai Seksi-Kristi kaasa võetud. Kaarli üleskääritud püksisäär on muidugi üle prahi ja üldse näitab seltskonna riietus nii mõndagi kollektiivi üldise varieeruvuse kohta. “Leia pildilt Rents” ei ole kah raske ülesanne, vähemalt suurendatud pildil, silmavaade mul ei muutu, nagu üks noormees täna teatas.
Pärdikute päevaraamat 