faith

Rents nostalgitseb (hipinärakad, mõelge kaasa)

See postitus on eelkõige mõeldud inimestele, kes minuga koos ca kümne aasta taguses Tartus aega veetsid, aga teised võivad muidugi ka lugeda, ega ma kätt ette ei pane. Viimastel päevadel on mulle nimelt korduvalt Müllershaus meelde tulnud. Mitte niivõrd selle seltskonna pärast, aga selle õhkkonna pärast. Võib olla, isegi tõenäoliselt, mäletan ma valesti, sest terve see ajastu tundub kuidagi eriti helge, aga minu mällu on see erilisena jäänud just selle pärast, et kedagi ei mõistetud kunagi PÄRISELT hukka. S.t. noriti küll, aga üldine olustik tundus kuidagi selline, et “kusid kolmandat korda diivanile, paneme lihtsalt kile alla; sittusid püksi, no viska siis püksid minema, särgiväel saab ju ka juua; oled patoloogiline valetaja ja valetad meile pidevalt näkku, doublecheckime lihtsalt kõike olulist, mis su suust tuleb”. Ja ometi jäi see värk nii lühikeseks ja lagunes laiali sellest suurest kõigemõistvusest hoolimata.

Enda kohta mäletan ma küll, olgu muu jamaga, kuidas oli, aga põhiteemaks oli see, et ma ei mõistnud, kuidas inimesed jaksavad lihtsalt juua niimoodi. Ja kuna ma ise eriti juua ei tahtnud (jah, nii uskumatu, kui see ka ei ole, mõnele 15 aastasele ei meeldi isegi “traditsiooniline” – ehk siis lauaviin/puskar ja kraanivesi), aga kaine peaga tundus see seltskond kuidagi kurvastavalt dekadentlik. Ega tänasel päeval ka ei viitsiks enam nendega igapäevaselt hängida, aga tollal oli meeldiv. Kusjuures seda, miks see üritus laiali lagunes, ma ei teagi. Suur osa neist ei ole joomist siiani märgataval määral vähendanud, nii et seda ei saa väga põhjuseks tuua. Rojuke vähemalt loeb mu blogi ja vahel ja Agnes kah. Okei, Agnese puhul ma saan aru, milles värk oli, tal olid isiklikud huvid mängus. Rojuke ise kasvas vist suureks ja kasvatas põhimõtteid? Aga mis teistest sai? Sest mulle tundus küll, et asi lagunes laiali juba enne seda, kui kõik välismaale minema hakkasid. Krt, ma ei mäleta päris nii palju, kui tahaks mäletada, fookus oli ikka rohkem oma Isiklikel Olulistel Asjadel. Kõike ei tea kah, 438 näiteks on selline asi, millest ma olen ainult pärani silmi legende kuulanud.

Pilt on vist kõige (kuri)kuulsam ülesvõte sellest perioodist. Lõpetamisel sai käidud ja kuna iga hea üritus vajab lisaks alkoholile ka seksi, sai Seksi-Kristi kaasa võetud. Kaarli üleskääritud püksisäär on muidugi üle prahi ja üldse näitab seltskonna riietus nii mõndagi kollektiivi üldise varieeruvuse kohta. “Leia pildilt Rents” ei ole kah raske ülesanne, vähemalt suurendatud pildil, silmavaade mul ei muutu, nagu üks noormees täna teatas.

17 kommentaari “Rents nostalgitseb (hipinärakad, mõelge kaasa)

  1. Issand, Rents, ega ometi sinagi hakka vanaks ja nostalgiliseks jääma? See peaks ikka vanemate inimeste privileeg olema. Ma siiamaani vahel imestan, et a) kuidas Marja tänava puskar võis hea mõte olla ja b) mismoodi Müllerhausist otse eksamile minek reaalselt võimalik oli. Müstika.

    Kusjuures näiteks härra “mis sa pusserdad, ma varastan su jala ära” olla praeguseks alko maha jätnu, tee järele või maksa kinni 😛

    Muide, 438ga oli mul omaette seos, nimelt tehnilistel põhjustel leidsin end olukorrast, kus mul tuli lahkumispeo järgse täisjoonistatud seinte taastamise eest vastutada; kuna meie punapäine sõber K (mitte sinu K, eksole) seinte puhastamiseks mõeldud piiritusega midagi muud ette võttis, tuli mul lahendus (poest sobiv uus värv) leida, mis tagantjäreletarkusena osutus kasulikuks (feministlikuks) õppetunniks. Tempel mällu igaveseks, jajaa.

    1. Vahest nostalgitseme me kõik. Mina nostalgitsen selle pärast, et õnnestus siin kaugel mandril kohata kedagi, kellel olid selle skenega* õhkõrnad suhted. Tuletas kohe KÕIK meelde.
      Praegu, kui tõsisemalt mõtlen, siis tulevad muidugi lõpust igasugu negatiivsed asjad ka meelde. Mõne inimese laiaulatuslikud ja kärarikkad suhtedraamad, mõne inimese politseijamad, mõnede inimeste noaga vehkimised jne. Aga üle kümne aasta vaadates tundub ikka, nagu keegi oleks paradiisi ussitanud õuntega loopinud. 😀

      * PÄRISELT kasutasingi sellist sõna praegu

  2. No aga olidki lahedad ajad tegelikult ju. Alguses oli see kamp noori inimesi, kes võtsid isekeskis igasugu hulle asju ette, aga aastatega hakkas asi alla käima. Nüüd ongi nii, et osad on ennast ikka totaalselt põhja joonud ja narkariteks hakanud, teised jälle on korralikud väikekodanlased, kellel lihtsalt hingesopis mälestus neist aegadest. Jaa, mul on ka nostalgia. Pirol oli siis muru rohelisem ja mehed olid kah ilusamad! Muideks, ma vahel olen Laurat trehvanud korraks – ta näeb TÄPSELT samasugune välja kui 10 aastat tagasi. Vampiir sihuke 🙂 Ja tal läheb üsna kenasti, nagu ma olen aru saanud.

    No ja mis joomisse puutub, siis no mõnda aega jah jaksad rahulikult nii möllata, et kell 8 hommikul alustad tekiilaga, siis lähed Müllershaussi edasi ja no teame kõik, mis seal sai… aga mingil hetkel tuleb ikka kopp ette küll. Ja mõnes mõttes oli see ikka päris hea elukool, nii inimeste tundmaõppimise kui muude kohtade pealt. On, mida lapselastele… ee… igaks juhuks rääkimata jätta 😀 Oehh. Ajasid nüüd mulle kah jälle igasugused imelikud mõtted pähe 🙂 Aga fakt on, et kui ma kuulen “Müllerimaja”, siis esimese asjana meenuvad mulle hetked, mis on täis päikest ja positiivseid emotsioone. Tee või tina 🙂

    P.S. Jaani üks maal, mis ta mulle kunagi kinkis, on mul siiani seina peal, muide 🙂

    1. Olidki lahedad ajad. Ka praegu tehakse ju lahedaid asju ja ka praegu on läbupleisse, aga see on kuidagi teisiti, sellist mastaapset ühtekuuluvustunnet nagu ei ole. Eriti imelik on see, et ma üldse vahepeal selle järele igatsen, sest ma tean, et ega ma tegelikult sellesse panustada ka ei viitsiks. Elukool oli see muidugi kah, aga samas olid paljud asjad seal just lihtsamad kui päris maailmas. Ma olen pärast mitu korda näiteks Martat näinud, kes alati kasutab võimalust, et mulle mainida, et ma olen vastik väikekodanlane, sest ei taha tänaval elada ja narkootikume tarbida, aga tema pole vist kunagi see kõikse tolerantsem olnud.

      Ja ei ole sugugi kõik sealt ennast põhja joonud, päris mitmed on kas joomise maha jätnud või seda tegevust lihtsalt mingi piirini tagasi tõmmanud. Härra “keeran sind nabast” ei ole sugugi ainus. Lihtsalt mulle tundus, et asi lõppes kuidagi ära juba siis, kui need põhjaronijad (keda tegelikult on vähe, mõtle ise, isegi Kõri ja Korsten on nüüd korralikud inimesed, üks teisest muidugi märgatavalt korralikum) alles esimesel trepiastmel olid. Kuidagi maru imelikult kusjuures, sest mulle tundus, et kõik saavad aru, et asjad lagunevad laiali, enamusel oli veidi kahju kah, aga keegi ei pingutanud eriti, et seda ära hoida, sest see tundus loomulik olevat.

      P.S. Ma tean, et Laura tegelt loeb mu blogi, aga kulla poiss, ära siit edasi loe, sest nüüd räägitakse sind taga.

      Minu meelest näeb ta veel parem välja, ma ei mäleta, et ta tollal NII lihases oleks olnud.

      1. Elukooli all mõtlesin ma pigem eelkõige tõdemust, et Issanda loomaaed on ikka kirju küll 🙂 Ja seda, et ka siis, kui finantse kohe üldse pole, on võimalik igati häppi olla (ja ma ei pea siin silmas teistelt stuffi rottimist ja poevargusi, hoopis teises mõttes) – ma lihtsalt eelistan mugavusi, kuigi ma tean, et saan vabalt ka nendeta hakkama.

        Aga paraku nii on, et iga aastaga tuleb juurde järjest rohkem kohustusi ja prioriteedid on ka tasapisi hoopis teistesse kohtadesse nihkunud. Võimalik, et see nostalgia tulebki sellest, et sel ajal olime me lihtsalt kõige.. vabamad tegemaks, mida hing ihkab? Mina vähemalt olin.

        Kurat, tule juba tagasi sealt. Laivis on seda teemat palju lahedam lahata 🙂

        1. Haha, ja siis joome kahekesi kakaod, sest meie vanuses ikka alkoholi enam ei v6ta, eksole ja heietame m2lestusi. Aga selles m6ttes oli t6esti paras elukool, et teadmine on olemas, et hakkamasaamiseks ei ole tegelikult sittagi vaja, peale 6ige suhtumise. Kui wildikat uskuda, t2name varsti selle eest taevast. 😀

  3. Hmm… jah, mul tuli ka nüüd selline korralik nostalgiahoog peale kohe, mõeldes joomakroonikale, igapäevasele marsruudile keeltemaja-Zavood- Müllermaja, Marja tn puskarile (mitte et ma seda nüüd väga suurtes kogustes joonud oleks :D), kummituskassile jne. Kuigi, kui nüüd tõele au anda, siis mõned süüdistasid ju lausa mind Müllerimaja lagunemises. Kes siis ei mäleta hüüdlauset “Agnes ahju!”.
    Mina avastasin Müllerimaja tegelikult tänu Rojukesele – sattusin tema ja D.-ga piros kokku ja nemad muust ei rääkinudki kui Müllerimajast ja eks ma siis muutusin uudishimulikuks ja tahtsin seda asja oma silmaga näha… Libarotiga tutvusin muide paar nädalat hiljem ja seda hoopis väljaspool Müllerimaja.
    See huvitav aeg langes kokku ka mu esimese ülikooliaastaga, seega ei saa kurta, et mu tudengipõlve algus helge ja mitmekülgne ei olnud. Hirmus põnev ja meelelahutuslik oli kogu aeg ja tundus, et just selline see õige tudengielu peabki olema. Tagantjärgi tekitab see aeg lisaks nostalgiale üsna vastakaid tundeid… Vahel spekuleerin, et ei tea, kuidas see tudengielu (ja ka muu elu) oleks olnud, kui poleks Mülerimajja sattunud… aga noh Tartu on nii väike, ei oleks sellest vist nii või teisiti pääsenud 😀

    1. Jaa-jaa, Agnes oli kõiges süüdi 😀 Äh, ehk on sündmused mälus mingis ajanihkes, aga tagantjärele on mulje, et seltskonnas toimus laialdasem paardumine ja et see mängis ka kaasa. Ei tea, kas Rentsi “kärarikkad suhtedraamad” ka minu pihta käis, aga ses suhtes sai kah nalja, ei saa salata. Kõike pole viitsinud meeles pidada, aga maade… ptüi, Zavoodi-jagamine (et mul keelati uue mehega Z-i nägu näidata) on unustamiseks liiga koomiline, irw.

      Pärast Müllerimaja oli näiteks veel Marta Prügimägi Tähe tn-l, mida mul oli au naabrina pealt näha – see oli aga, jah, luigelaul ja ette hukule määratud, Kuri Ämm ja needsinatsed teised takistused.

      Ühest asjast on kahju – et Müllershausi arvutimäng kunagi valmis ei saanud (vist). See oli… eepiline, lisaks joomakroonikale.

  4. mida te mõtlete müllerimaja all?
    Kas seda lagunevat halli puust üürimaja, mis asub kroonuaia tänaval ja kus elas, töötas ja õppis aleksander müller?
    Ma olin seal üksvahe üürnik, teisel korrusel, aga ma olin väga igav üürnik, minu juures eriti ei toimunud pidusid ega saanud ka salaviina osta, ehkki mõni aegajalt tahtis. (salaviina sai osta sama maja teisest otsas tegelikult)
    Kas see on sama maja või on “müllerimaja” mingi kujundlik väljend?

    1. Nii seda kui teist. Maja on jah sama, aga nimetus “müllerimaja” käib ka selle seltskonna kohta, kellest osad seal elasid, teised aga lihtsalt seal ringi hängisid.

    2. seda ma kahtlustasingi. Kahjuks läks too diskursus minust mööda, hoolimata mu toonasest elukohast.

  5. Btw, märkasin alles praegu, et miskipärast hoiab Jaan rõõmsalt naeratades nuga käes. Ei mäleta teps mitte, mis teema SELLEGA oli…

  6. Müllershouse lagunes koost kui alkohol sai tähtsamaks kui seltskond kellega seda tarbida.
    Neil, kellel oli mingi elu ka peale joomise, ei viitsinud seda paska taluda. Algul valitses boheemlaslik kohati isegi intelligentne õhkkond. Hiljem oli tegemist täiesti tavalise joomapunkriga, kus põhiteema hommikust õhtuni oli uue napsu hankimine. Lisks hakkas ilmuma igasugu põhjakäinud saasta, nagu näiteks härra Maniakk või Psühh või kuidas iganes teda kutsuti. No igatahes seesama härra, kes mind ükpäev rõõmsalt pussitas. Tegelikult on see päris lõbus lugu ja väärib pikemat kirjatükki.

    Ühel kenal päeval sai Helgriga (just just seesama Helger, kes naiste sukapüksid jalga pani ja porgandi urruauku toppis) napsu võetud, kui saabus isand Maniakk. Istus nurgas ja kurtis oma raske saatuse üle, väites et mina tema selja taga Rentsiga mehkeldavat. Sellise halamise peale me talle muidugi napsu ei andnud, küll aga mitmeid soovitusi iseseisvaks eluks. Mingil hetkel see vennike küsis, et ega meil siin majapidamises nuga ei juhtu olema. Ma lahke inimesena muidugi andsin talle noa. A kus siis tema, kukkus mind sellesama noaga kohe pussitama. Hädavaevalt sain käe ette panna muidu oleks ribide vahele mulgu löönd. Ilusa kampsuni rikkus ära! Katsu sa selliste inimestega seltsielu elada.

    Kui Iff veel tige bläkkar oli, siis jooksis ka nuga käes mööda õue ringi, aga see oli rohkem selline lõbus näitemäng. Iff tõesti enam napsu ei võta, on rohkem narkoteema peale üle läinud.
    Kõri lõpetas nii bakalaureuse kui ka magistri cum laude. Paari nädala pärast peaks doktoritööd kaitsma.
    Püta on Tähtveres koduväiks.
    Tarvi leidis Hiiumaalt naise koos lapsega, kutsub külla.
    Teistest ei tea nagu midagist.

    1. Oi, ma ei olnudki pussitamisloo detailidega nii põhjalikult kursis, iga päev toob ikka midagi uut ja saan mina kah jupi haaval targemaks. Aga eks ta tõsi ole, et joomise osa läks iga päevaga hullemaks ja mitmekesisemaks, igasugu narkomaanideni välja, kes sinna vahel sisse astusid.

      Ja ma ei saa vandumata jätta, et mul oleks kah magistri cum laude käega katsuda olnud, aga kuradi Clotilde ajas mulle nii hirmu nahka, et hakkasin prantsuse keele eksamil nii hirmsasti kokutama, et sain lõpuks D. Aga sellega ju enam sinna ei sihi. Raisk.

      Mehkeldaja

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.