Ainult siin juhtub, et seisad vihmaga valgusfoori taga, tigetsed endamisi, vaatad vaenulikult lähenevat pursuid, kellel suisa vihmavarigi olemas on – ja see neiu naeratab lahkelt ja ütleb:”Tahad ka äkki mu vihmavarju alla tulla?” Mis te arvate, mis nägu eestlased teeksid, kui te neile vihmase ilmaga sama ettepaneku teeksite? Mina näiteks üritasin ükskord suvaliste tartlastega koos räästa alla varjudes seltskondlikku vestlust alustada, igno oli nii suur, et oleks võinud noaga lõigata.
Täna aga tegin endale suisa kaaslasi. Meikisin frendse noh. Nimelt nägin koolis kahte suvalist India poissi, aga ühe noormehe jalge vahelt paistis selline asi, et viskusin pea pikali, ja lubasin, et olen viimsete elupäevadeni BFF, kui ta seda mul natukenegi katsuda laseb. Ta kade poiss ei olnud, kiskus oma Inspironi tagant juhtme ära, ma käisin käppelt kodus enda omal järel ja sain oma kullatükikest suisa poolteist tundi järjest laadida. Nüüd saan sealt vähemalt vajadusel faile Arina arvutisse ümber kantida vms.
Ja kolmas positiivne asi. Mul on järgmisel nädalal kaks esseetähtaega ja sellega seoses suured enesevigastamise plaanid, et arstlike dokumentidega lisaaega saada – aga nüüd selgus, et ei peagi trepist alla viskuma, sest üks professor teatas täna omal initsiatiivil, et otsustas tähtaega nädalakese jagu edasi lükata. Olgu Allah talle armuline!
Noh, kes ütleb, et Rents ainult vigiseb? Saite nüüd, raisad, elu on lill.
Pärdikute päevaraamat 