yay

Näete, nagu ikka, kui ma positiivse postituse kirjutan, inimesed lihtsalt ignovad seda ja ootavad, et ma jälle vigisema hakkaksin, et saaks postitustes omakorda negatiivsuse üle vigiseda. Mitte et mul midagi selle vastu oleks, we have to keep that circle alive. Nii et võin täna vinguda küll, sest sain viimases prantsuse keele asjas ainult 6.6 punkti 15st – teadsin ette, et sitasti läheb, sest dictée’d on minu jaoks alati raskeimad asjad, sest need kuradima erinevad ajavormid häälduvad ju täpselt ühtemoodi ja saa siis aru, millist seal parajasti silmas peetakse. Kuulamisharjutus oli seal kah, mis mul enda meelest üsna normaalselt läks, aga tont* seda teab.

Lisaks ajas Arina sõbranna mind eile leili, sest ta on filme vaadates veel hullem kui mina ja Maarja (kuigi K seda ilmselt ei usu). Eile vaatasid nad koos “Green street hooligans’e”, mis on teatavasti sitaks hea film ja mida mu toanaaber oli varem näinud. Esiteks hakkas see piff esitama küsimusi nagu:”Aga enne näitas ju inglasi, miks nüüd ameeriklasi näitab?” ja “Oh my GOOOOD, ega see laps surma ei saa?” Juba selle peale oleks tahtnud teda millegagi visata. Lõpuks teatas ta, et tema jaoks oli see film liiga vägivaldne. LIIGA VÄGIVALDNE. Ma ei saanud ironiseerimata jätta, et minu meelest oli Titanic ikka liiga vägivaldne, relvaga ähvardamised ja käerauad ja löömine jms – selle peale luges ta tõsimeeli ette oma lemmikfilmid, mis olid kõik stiilis “500 days of Summer” (see oli 1 neist). Nii et ta on tõesti lihtsalt väga heasüdamlik ja armas inimene. Harjumatu.

Aga minu rõõmsat tuju ei tee täna miski kurvaks, sest mul on täna jõulud ja sünnipäev korraga, sest üks sõber tegi mulle maailma parima kingituse. Ja see pole isegi materiaalne asi. Lausa uskumatu, kui palju rõõmu võib olla väikesest informatsioonikillust. Ja jah, olengi üks neist nõmedikest, kes räägib selle osa ära, aga edasi ei ütle – aga isegi minu ekshibitsionismil on kuskil piirid.

Öösel olin muide Mallu juures, nii et see on ka tore. Sõprus on ikka üks ilus asi ju. Makes you wanna dance.

Ahjaa, kuna elu on näidanud, et kõvaketas ei ole alati usaldusväärne asi ja blogi on mul olemas, hakkan olulisemaid kooliasju lihtsalt oma blogisse üles panema, et nad mulle igalt poolt kättesaadavad oleksid. Need asjad lähevad pealkirja alla “Sotsiaalantropoloogia” ja seda parooli ei ole mult mõtet küsida, sest te tõesti ei taha (ega saa) mu fragmentaarseid konspekte lugeda. Kui midagi huvitavamat on ja viitsin seda jutuks viimistleda (näiteks juba mitu päeva tahan kirjutada India “pereplaneerimisest”), kirjutan nagunii avalikult.

 Edit: pean ikka ära mainima, et selle pildil olefa pifi scarring näeb väga äge välja.

* panin neli korda koledama variandi ja kustutasin iga kord maha, sest “mu vanaema loeb seda blogi!”. Enesetsensuur on jube asi.