Eitusfaas

Ma olen juba jõudnud nii kaugele, et ei taha hommikuti postkasti juurde minna, sest kardan seda “nagunii ei ole mu juhe ikka veel kohale jõudnud” emotsiooni. Vahepeal nägin unes, et see ei tulnudki siia, vaid läks hoopis mu Eesti aadressile – mis sellest, et panin tellides Sydney aadressi (mis oli ka kinnitavas meilis) ja muutsin paypalis ka aadressi ära. Ja jah, ma tean, et ma olen juba nädal aega ainult sellest kuradima juhtmest rääkinud, aga vannun, et kui olukord seda nõudma peaks, teen seda nädal aega veel. Ja kui see peaks tõesti päev peale Mallu lahkumist saabuma, on see raudselt märk. Ma küll ei tea, mida see tähendada võiks, aga kuna mul on kooliaegne sõbranna, kes vaatab alati kas või teetassis olevat mulli ja ütleb hauataguse häälega:”See PEAB midagi tähendama!”, olen ma üsna kindel, et SEE juba oleks üks piisavalt tõsiseltvõetav märk.

Nii et nagu arvata oli, istun ma praegu arvutiklassis ja huian internetis valmistun tõsiselt essee kirjutama hakkamiseks. Tähtajani on ju ometigi veel tervelt 25 tundi aega, milleks kiirustada. Nii et räägin hoopis lühidalt india pereplaneerimisest – sest pikalt ei viitsi kirjutada, aga kui üldse ei kirjuta, läheb meelest ära. Nimelt otsustati seal 60ndatel, et rahvastiku pidev suurenemine on oluline probleem, millega tuleb tegeleda. Suures osas oli see probleem selle pärast, et vaesed paljunesid rohkem ja vaesuse vähendamine vaeste arvu vähendamise teel tundus kellelegi ilmselgelt loogiline lahendus olevat. Nii et algas programm, mille käigus vabatahtlikke steriliseeriti. Et korralikult plaani täita, tähendas see näiteks seda, et sõjaväelased sõitsid külla sisse, kõik mehed peksti läbi, võeti kaasa ja ca kolmandik neist steriliseeriti. Seejärel viidi nad koju tagasi ja mindi järgmisesse külla. See nali ei kestnud muidugi kaua, sest teatavasti peetakse meeste kotte siin ilmas miskipärast pühamaks kui jeesuslast ennast, nii et tähelepanu keskmesse sattusid naised.

Nende steriliseerimisopp kestis (ja kestab seal riigis siiani, nüüd lihtsalt ei ole kampaania nii vägivaldne) ca minuti ja videos näidati doktorit, kes operatsiooni ajal kurtis, et see on ebaaus, et ta päevas ainult sada oppi võib teha, ta jaksaks ikka tunduvalt rohkem. Et arstid kummardama ei peaks (selg hakkab ju muidu valutama), pannakse naised pea alaspidi ebamugavasse asendisse, paljud neist on alles 16 ja see on nende esimene günekoloogikülastus. Teoreetiliselt on steriliseerimiseks muidugi mehe nõusolekut vaja, aga kuna tegu on väga vaeste inimestega, siis lubatakse neile selle allkirja eest igasugu asju. S.t. on olemas erinevad organisatsioonid, kes peavad inimesi operatsioonile meelitama ja kui nad piisava arvu “vabatahtlikke” kokku saavad, saavad nemad selle eest mingi summa raha. Seetõttu lubavad küla- või linnaosavanemad näiteks paremaid elamistingimusi (uut kaevu vms) või isegi maja. Tõsi küll, steriliseeritud naistest, kellega intervjuid tehti, polnud ükski neist päriselt maja saanud (sest lepinguid ju ei tehta), aga väiksemad asjad saadi isegi kätte.

Huvitav oli see, et samas filmis rääkisid india naised väga avameelselt seksist, laste saamisest ja sellega seonduvast – kuigi ma teadsin ka varem, et india naised on tunduvalt avameelsemad, kui mehi seltskonnas ei ole. Lihtsalt neid kestast välja tulemas näha on vahva.

Ahjaa, seda tahtsin ka rääkida, et mind hakkab vaikselt ärritama see, et Austraalia on nii usakeskne. S.t. USA on norm, Aasia on eksootika ja Euroopat pole olemas. Kui paned teleka käima, näed Euroopat ainult kultuurikanalil, mujalt tulevad ainult usa sarjad. Nad ei tea, kes on Hercule Poirot, Guy Richie kohta küsivad “Kas ta oli Madonnaga abielus ve?”, “Fight clubist” pole kuulnudki ja Smack The Pony või Absolutely Fabulous on nende meelest lastesaated. Ulme. Samas on minu meelest muidugi ulmeline ka see, et ameeriklased, keda ma siin kohtan, on kuulnud ainult meinstriim ameerika filmidest ja ei tea näiteks, mis on “Donnie Darko”, “Mulholland Drive” vms asi, mille nägemist Eestis igalt inimeselt per se eeldatakse. Selle asemel vaatavad nad “Avatari”, “2012”, “Twilight’i” ja kiruvad, et ei tehta häid filme.

Meil Ukrainas…

Et pikka juttu lühemaks tõmmata, alustagem sellest, et Mallu otsustas üleeile, et tahab pidu crashida. Ega ma vaidlema ei hakanud, mis sellest, et ma olin arvanud, et meil tuleb vaikne õhtu ja seetõttu olid mul seljas minu traditsioonilised kaltsakariided. Nii et Mallu lõi end üles, crashimine jäi lühikeseks ja otsustasime, et läheme hoopis baari/klubisse. Mina jätkuvalt riides nagu kaltsakas, Mallu nagu mu litsakas naine ja kaasas kahepeale 10 doltsi. Ahjaa, mingil kummalisel põhjusel olime me otsustanud ka valetada, et mina olen Oksana Ukrainast, vist selle pärast, et Mallu mu vene aktsenti mõnitas. Läks nagu alati – ma ei tea, kuidas Mallu seda teeb, sellest võiks vabalt lõputöö kirjutada, aga turvamehed sulavad teda nähes. Järjekord oli meeletu, pilet oli 59 dollarit ja turvamees nägi Mallut ja viipas meile, et me niisama sisse läheksime. Ja Mallu suudab seda kuidagi faking iga kord teha, ma ei mäleta, kas ma olen rääkinud juhusest, kus ta oli nii purjus, et kukkus trepi peal kõhuli. Turvamees ignoreeris teda, kuni ta end püsti ajas, teatas tema taga seisvale mitte sugugi nii purjus tibile, et too ei saa sisse ja ulatas siis Mallule abikäe, et teda leti äärde talutada.

Igatahes. Hoolimata sellest, et ma olin ainus inimene kogu klubis, kes oli obviously underdressed, läks nii, et mulle tuli ligi ajama ca 25 aastane itaallane, kes muidu oli täiega nunnu, aga way too eager. Seda, mida tema nimetas tantsimiseks, nimetatakse meil Ukrainas eelmänguks – ja ma ei ütle seda ainult selle pärast, et see on minu üldine arvamus kogu klubimuusika kohta. Ta tõsiselt tegi minu vastas nikkumisliigutusi. Selle kohta, mida ta HILJEM tantsimiseks nimetas, öeldakse meil Ukrainas viisakalt fingering – s.t. see oleks olnud fingering, kui ma nii pirtsakas ei oleks, sest tüüp hakkas lõpuks mulle lihtsalt keset põrandat käsi püksi ajama ja üritas mind vetsu lohistada. See viimane oleks muidugi olnud eriti koomiline, sest seal oli unisex peldik ja tüüp, kes seal töötas, oli Mallule öelnud, et üks tema kohustustest on uksele koputamine, kui inimesed mitmekesi kabiini ronivad.

Samal ajal Mallu, kes kandis miniseelikut ja dekolteed, nagu ikka, oli koos kahe 30 aastase härrasmehega (selle tüübi sõpradega), kes vaidlesid selle pärast, kumb neist Mallule jooke saab osta ja vabandasid oma sõbra pärast, kes tavaliselt üldse ei joovat ja ei oskavat seetõttu piiri pidada. Mallu rääkis samal ajal vastu, kuidas ta ikka ei tea, kas tasub, ja kuidas ta tavaliselt üldse ei joo (ise samal ajal viinashotte kummutades ja mind kirudes, kui ma ei tahtnud rohkem rummikokteili juua, sest minu itaallane oli seisukohal, et minu vastumeelsuse ainsaks põhjuseks on liigvähene alkoholitarbimine – eriti armsaks tegi selle asjaolu, et me olime just astunud peldikus üle tüdruku, kelle jook ilmselgelt spaigitud oli olnud ja kellele turvamehed ei lubanud kiirabi kutsuda*) ja kuidas ta ei ole selline tüdruk, kes meestega kuskil baaris suudlema hakkab. Seda viimast ütles ta tegelikult ainult ühele neist, teisele ei saanud ta seda  öelda, sest amelemisega oli liiga palju tegemist. Kahjuks ei osutunud valituks sugugi mitte sünnipäevalaps, aga selline see elu juba kord on.

Kuna me aga tahtsime sealt enamvähem viisakalt tuld tõmmata, lahendasime asja traditsiooniliselt – valetasime, et ma käin Malluga ja ta on väga armukade. Enamasti on inimesed selles osas veidigi skeptilised, aga see tüüp ilmselgelt sinna kategooriasse ei kuulunud, sest ta karjus Mallule NELI korda järjest näkku, et Mallu on armukade cockblock, kes suudleb teise tüübiga AINULT selleks, et mind armukadedaks ajada, nii et ma PEAN talle tagasi tegema. Ma üritasin küll olukorda naljakamaks ajada  ja rääkisin tüübile, et kui tal õnnestuks Mallu ära sebida, saaks ta raudselt kolmekat, nii et ta peaks oma tähelepanu hoopis sinna suunama, aga selle jaoks oli ta kahjuks liiga kaine ja vastas õnnetult:”Aga mu sõber annaks mulle siis ju rusikaga näkku…” Lõpuks rabas mu käe, surus selle endale vastu riista (õnneks läbi pükste) ja ütles sügava filmihäälega:”Vali nüüd – kas mina või tema!”

Hilarious. Ma ei saa aru, kuidas mõni mees saab nii loll olla, et ta kas või padujoobes võiks uskuda, et tema munn on midagi NII maagilist, et see isegi lesbid kohe oma orientatsioonis kahtlema paneb.

* Neil siin riigis on nimelt baaride kohta listid vastavalt sellele, kui palju sinna politseid/kiirabi kutsutud on. Vastavalt kohale listis võidakse seaduslikult mõjutada baari lahtiolekuaega ja seda, mis kellani ning kui kanget alkoholi seal müüa tohib. Nii et ilmselgelt, kui ka keegi maha lüüakse, on turvameeste ja baari juhtkonna huvides laip vaikselt prügikasti visata, et jamasid vältida. Sellele tibile kutsusid ta sõbrad siiski keelamisest hoolimata kiirabi, sest tüdruk oli ilmselgelt väga sitas seisus ja isegi Mallu ekspertjoodikupilk (sest mina isiklikult suutsin selle pildi oma kireva seltsielu kõrvalt hoopis maha magada) ütles, et see ei ole ülejoomisest.