me me me

me me me

Ma pean ju ometi näitama, milline ma oma uue kuklaga välja näen. Nii et pilte mu uussiledast peast ja uuest juuksevärvist. Kusjuures tõesti tegi külgede siledaks ajamine enesetunde paremaks. Works like magic, every time. Värv on tglt otstest tunduvalt eredam, aga ma unustasin need ekstra välja sikutada. Isegi juukseid ei viitsinud kammida, nagu näha, aga see-eest olen ma väga uhke, sest mu väike väljakasvatatav osa on juba nii pikk, et seda annab isegi mingit moodi kinni panna. Kuu aja pärast olen ehk suisa back to my old self.

Vahele olgu öeldud, et tegin just isiksusetesti ja enda meelest läks tulemus suht täppi. Vähemalt need asjad, mida ma ise olen rohkem märganud ja/või muretsenud, olid seal kõik välja toodud. Ja isegi seal oli ära öeldud, et liigset emotsionaalsust loota ei tasu. Sherlockid on.

Edit: tünga said kõik need, kes esimese lause peale kohale tulid. Kukalt ju ei näindki.

Ja selle pildi panen ma ainult selle pärast, et ma näen siin nii armsasti 14 aastase narkomaani moodi välja:

anna kannatust

krt, moraalne dilemma

Mäletate, leidsin koduteel mp3-mängija – ühendasin selle nüüd arvuti taha ja avastasin, et kuigi see on ainult 500 megane, on see otsast otsani mingit kraami täis. Muusika jätame vahele, sest Michael Bublé ja Twilighti soundtrack oli minu jaoks piisavaks ehmatuseks, aga muuhulgas on tüübil seal ka oma passi koopia. Nimeks on poisil Khuwatchanakul Wadcharapong. Ja ei, ma ei teinud praegu nalja. Nii et sellise asja peale viiks viisakas inimene pleiku vist menti, sest on ju teada, kelle oma see on ja ehk saab omanik selle tagasi (seda enam, et see sisaldab hunnikut pdf-e ja dokumente), aga samas, kui see tüüp on ka suvaline seljakotirändur, nagu ta piltide põhjal tundub olevat, siis hui keegi teda üles leiab. Nad ei ole ju ametlikult registreeritud kuskile, nii et siis seisab see lihtsalt kuskil sahtlipõhjas, kuigi võiks ehk mõnda mu sõpradest rõõmustada vms. Hmm…

me me me

Eestlaslikud standardid?

Unustasin oma eriti unise eilse peaga mainida, et põhjustasin meditsiinilise antropoloogia loengus hämmastunud diskussiooni. Nimelt oli teemaks näooperatsioon, mida tehti naisele, kes oli üritanud enesetappu teha – ta feilis, oli pikka aega kodus koomas ja ta koer näris tal pool nägu ära. Mina muidugi ei saanud kommenteerimata jätta, et on ikka hoolimatu inimene, sest meil siin peetakse ju normaalseks, et kui elada ei taha, siis otsid ikka enne oma kuldkaladele uue omaniku või tõmbad oma käega neile vetsupotis vee peale, paned kile alla, et vanaema pärandatud mööblit või vaipa ära ei rikuks ja alles SEEJÄREL kukud kõmmutama. KÕIK vaatasid mind, nagu ma teeksin mingit eriti imelikku musta huumorit. Mina vaatasin siis üllatunud pilguga vastu, sest mis siin, kurat, naljakat on, kui ma leian, et inimesel võiks veidikenegi vastutustunnet olla. Nagunii tahab ju ennast ära tappa, asi tal siis nüüd see paar hetke kulutada.

antropoloogia

Uurimissuunad: fenomenoloogia (tglt see on huvitav, seks ja puha)

Kuna Toomas tõi ühte teemat kommenteerides sisse empiirilise uurimustöö olulisuse, tutvustan teile täna lähenemist, mille nimi on fenomenoloogia. See on lähenemine, mis rõhutab subjektiivse kogemuse olulisust uuritava materjali mõistmisel. Selle põhimõtteks on, et kogemusi ei ole võimalik vaadeldes tõeliselt mõista ning selleks, et nende tõeliseks mõistmiseks ja võimalikult tõelähedaseks kirjeldamiseks on vaja neid vähemalt osaliselt läbi elada.

Selle seisukoha abil võib uurida igasugu asju, meie õppejõud näiteks uuris kunagi kõhutantsu ja kasutas muuhulgas ka fenomenoloogilist lähenemist. Case study‘ks tutvustati meile aga Sean Leneghani, kes on juba 9 aastat kirjutanud doktoritööd ning peaks kohe-kohe saama kätte doktorikraadi. Esimesed viis aastat tegeles ta teoreetilise materjali otsimisega ja peale seda on igal nädalavahetusel läbi viinud empiirilisi katseid. Uurimus kannab nime Experiencing Ecstasy: An Ethnography from Sydney (Ecstasy’t avastades: Etnograafia Sydneyst) ja koolis öeldi, et põhirõhk olevat narkouimas loodavatel seksuaalsuhetel. Tüüp ise kommenteerib muidugi ka seda, et algselt oli küll ainult Ecstasyl põhirõhk, aga ta otsustas ikka uurimuse huvides narkootikumide ringi veidi laiendada. 😀

Ja tõlkida ma enam ei jaksa, aga panen siia üles selle, kuidas ta ise oma tööd tutvustab:

My research into drug use in Sydney seeks to explore through the methodologies of existential-phenomenology and psychoanalytic anthropology the varieties of altered states of consciousness and ‘recreational’ drug use. Initially my interest was primarily focused on the family of substances known in common parlance as Ecstasy – although I subsequently broadened my interest to include polymorphous drug use (LSD, DMT, Speed, Marijuana, Vics, 5-HTP etc.).

Although my major aim is to describe and interpret the Life worlds of drug users in the Sydney Mega-politan milieu, other areas of interest include: negotiating multiple states of reality, a critique of mechanistic Cosmo-ontologies of drug use, narcissistic hedonism and a case for an organismic understanding (based on philosophical and phenomenological anthropology) of altered states.

Lühikokkuvõttena võiks öelda, et tahab uurida muutunud meeleseisundeid. Lisaks Ecstasyle võttis kampa LSD, DMT, spiidi, marihuaana jne. Lisaks tahab rääkida erinevatest reaalsustest, nartsissistlikust hedonismist, organismilisest mõistmisest. Mida see kosmo-teema tähendab, pole mul õrna aimugi.

Aga jah, tore, et inimesed on valmis teaduse nimel end ohverdama.

Edit: Sellest teemast rääkides võiks ehk mainida ka Benny Shanon’it, kes on uurinud Ayahuasca’t ja arvab, et Mooses võis olla sarnase aine mõju all, kui ta põlevat põõsast nägi.

anna kannatust

paksmagu

Mul oli täna vist sportlik olemise feil. Esmalt tulin koju, tegin süüa. Viis värvi tuli ära muideks ja ükski värv ei tulnud kummikommist, nii et see oli hea. Seejärel ootasin poolteist tundi enne jooksma minekut, õppisin ja olin muidu lahe. Ja jooksmise ajal läks kõht nii tühjaks, et hiljem venitasin jalgu nagu tõeline pekihunnik – s.t. mõlemas käes rosinasaia hoides ja seda vaheldumisi haugates. Mis seal ikka, õigus neil, kes ütlevad, et trenni ei tohi teha, sest see ajab kõhu tühjaks.

faith

Minu uus lemmik

Ma ei saa lihtsalt näitamata jätta, et ma ei olegi ainuke idioot, kes räägib sellest, kuidas ta kohe südamelihase põletiku saab. No ja ega ta muusikamaitse ka NII sitt ei ole, kuigi tal vahel mitte ainult poolkõvad, vaid suisa eluvedelad hood peal käivad. Ega ma ei kurda, Clutch on hea bänd oma poolkõvadusest hoolimata.

Nüüd lähen ma jooksma ja muretsen ise selle pärast, et sel nädalal saab neli korda trenni tehtud, kuigi graafik lubab ainult kolm, mis ilmselgelt tähendab seda, et mu südamelihas saab rohkem koormust, kui ette nähtud ja tulemused võivad olla DRASTILISED. Ja see DRASTILISED oli nüüd öeldud sellise hääletooniga nagu müstilistes filmides DAAAARK FOOORCES. Tagasi tulles tahaksin muidugi näha, et see blogi on vahepeal kinni pandud ja mu postkast heitmeilist ummistunud. 😀

P.S. Ma keeldun uskumast, et keegi võiks nii tõsise asja üle, nagu südamelihasepõletik seda kahtlemata on, nalja teha, nii et sellist juttu pole mõtet mulle rääkima hakatagi.

antropoloogia · me me me

antropoloogia on huvitav

See ei ole väga normaalne, et ma kohaliku aja järgi kell seitse hommikul magama lähen. Samas on see koduse ja südamelähedasema aja järgi alles kesköö, nii et väga kurta vist ei saa. Pidin nimelt oma ainsa Eestist võetava aine jaoks kodutööd tegema. Seda kõige viimast, peale seda on ainult üks pisi-pisike tagasiside vaja anda ja järgmise nädala lõpuks saab seal hinde välja. Nii kiire on, et pole aega blogidagi, söömisest ja kusel käimisest rääkimata. Aga see-eest on hea tunne näha, et asjad hakkavad ükshaaval tehtud saama.

Nimelt esitasin lõpuks ära selle suure essee, mille kohta mitu nädalat tagasi vigisesin, et ei viitsi seda teha. Sellega said ühes aines kohustused täidetud. Nüüd siis kodune aine, mis enamvähem tehtud sai. Nii et alles jäi ainult kolm ainet, millest üks on prantsuse keel (kui haldjas aitab, jääb sinna ainult kaks testi ja üks eksam, aga need on juba nagu nalja teha) ja üks on meditsiiniline antropoloogia, mis on lihtsalt tore. Ainuke asi, mida ma kardan, on arenguantropoloogia suur kodutöö. Seal tuleb nimelt vaba teema valida ja lühike (ca 5 lk) uurimus kirjutada. Peaks laskma Wildil selle ära teha ja talle selle eest viis kana kinkima. Naturaalmajanduse parimate traditsioonide kohaselt. 😀

Meditsiinilises antropoloogias tuleb ka vabal teemal uurimus kirjutada, seal valisin teemaks subincision’i (NB! NWS!*). Eestikeeli öelduna räägin siis nokside lõikumisest. Algselt tegelesid sellega näiteks Austraalia aborigeenid ja see oli üleminekuriituse osa, mis tähistas seda, et poisist oli saanud mees. Nagu sisselõike kujust näha on, taheti kohati just ka naiselikumale poolele lähemale jõuda – tekkinud kuju meenutab naise suguelundeid ning veritsemine sümboliseerib menstruatsiooni. Teisipidi võimaldab naiselikkusele lähenemine ja mehelikkusest kaugenemine kogu soolisusest kõrgemale tõusta**. Lisaks siis see, et ka meeste jaoks tekkis erinevus urineerimise ja ejakuleerimise väljumispaikade vahel, mis võimaldas eraldada püha ja ebapüha tegevuse. Kuigi arvata on, et ma jõuan selle teemaga tänapäeva ja seon selle genitaalse ilukirurgia, armistamise, valu- ja adrenaliinisõltuvuse jt selliste teemadega.

Feministlikust perspektiivist ei saa ütlemata jätta, et naised said selle teemaga jälle ära – kui naiste ümberlõikamise eesmärgiks on see, et naine vahekorda vähem naudiks või see talle suisa valulik oleks, siis meeste puhul on hiljem närvilõpmed tundlikumad ja kogu teema rahuldustpakkuvam. Alati omakasu peal väljas, raisad.

P.S. Loodan, et oskate hinnata seda, kui armsa pildi ma postituse juurde valisin. Oleksin võinud midagi hoopis teistsugust panna…

* Not Work Safe, siin riigis armastatakse USA eeskujul akronüüme rohkem, kui keskmine lits STD-sid on põdenud.

** Jah, nemad olidki varajased metroseksuaalid.

me me me

Iseenda kõige suurem sõber

Mina olengi. Iseenda suurim sõber. Tellisin nimelt eile endale internetist sünnipäevakingitusi. Ühe Austraaliasse ja teise Eestisse. No et koju jõudes ka ikka kingirõõmu oleks. 😀 Ei midagi nilbet, viisakad kingid. Lihtsalt pakki on ju tore saada. Viimati, kui niisama iseendale kingi tegin, lasin kaardi ka juurde panna südamlike soovidega. Muhv noh. Ei kavatsegi häbeneda kah, kes see ikka nunnutab, kui ise seda ei tee.

anna kannatust

noormees avastab Ameerikat

Lugesin täna blogipuust, et üks poiss on teinud suure avastuse – teada saanud, et mõned tüdrukud, kes näevad välja ja käituvad, nagu oleksid nad ainult seksi jaoks siia ilma loodud, leiavadki tihtipeale just selles valdkonnas kasutust ning lilli neile ei viida. Seejuures jääb postituse toonist (s.t. kõhlevast seisukohast, et tegu on olukorra “ärakasutamisega”) mulje, et ta siiralt usub, et kõik need tüdrukud otsivad tegelikult aktiivselt kindlat kaaslast, kellega elu lõpuni koos elada ja kurvastavad, kui ta tulevikus ei helista. Ehk olen mina naiivne, aga mitte ei tahaks uskuda, et inimesed, ka sellised, nüüd NII lollid on…

Riietus on ju reklaam. Sellest, mida me reklaamime, on tavaliselt näha, millist osa inimene enda juures esile tõsta tahab – seksikust, klassikuuluvust, massi sulamist, intelligentsust, subkultuuri, kellelegi vastandumist vms. Lisaks väga väike osa inimesi, kes tõesti üldse ei vaata, mida nad kapist endale selga tõmbavad ja neid siiralt ei huvita, kas sattus kokku rebaseboa ja adidase dressid või mitte, peaasi, et soe oleks – aga ka see välimus on teatav märk. See ei näita ainult midagi inimese enda kohta, vaid ka selle kohta, mida ta oma kaaslaselt ootab. Übertuunitud tibile ei ole ilmselt just põllult tulles mullaste kummikutega mõtet ligi ajama minna, kui just autovõtmed sõrme vahel ei näita, et ka sina oled võimeline ta tuuningut kinni maksma. Prillidega maani seelikuga pifilt ei ole ilmselt mõtet jutu alustamiseks küsida, kas ta eilset jalgpallimängu nägi.

Ja tegelikult ei tähenda selline välimus muidugi sugugi, et tegu oleks automaatselt lolli inimesega, nii mehed kui naised oskavad vajadusel lolli mängida ja ei ole just raske aru saada, et teatud kontingent mehi eelistab lolle ilusaid naisi. Seega pole ime, et naised, kes selle seltskonna hulgast kaaslast tahavad, on võimelised nende kuuldes tund aega järjest oma küüntest rääkima, kuni mees neil pead patsutab ja solaariumiraha annab. Samas ma eeldaksin küll, et lolle/pinnapealseid on sellise seltskonna seas hulga rohkem, sest pidevalt teeselda oleks esiteks tüütu. Teiseks on targematel inimestel kas a) veidi suurem saavutusvajadus ja nad ei taha end ainult läbi teiste inimeste teostada; või b) kuna tal on ajud, on tal piisavalt lihtne enda toitmise/katmisega ise hakkama saada. Grupp c, kes leiab, et väike lollimängimine on iga kell etem kui reaalne töö, on ilmselges vähemuses.