me me me

hibernation hiilib peale

Ise ka ei uskunud, aga tõepoolest sain täna kella kaheksa ajal üles. Ma nimelt vihkan vara ärkamist, aga armastan toitu, nii et see oli minu jaoks suur dilemma. Tasus minna küll, toit oli hea. Vahvleid küll ei olnud, aga selle asemel olid pannkoogid, mida võeti suurest pakist ja soojendati rösteris. Minu käest küsiti kolm korda, kas ma olen sakslane. Aktsent olevat sarnane ja heledad juuksed/silmad aitavad kaasa. Üks küsija küsis Eesti nime kuuldes tõsimeeli, kas see asub Etioopiast väga kaugel. PÄRAST seda, kui ta oli juba teada saanud, et Eesti Ida-Euroopas asub. Kui koju läksin, tuli vastu tüüp, kes päikesepaistes tõsimeeli omaette aisakellade laulu ümises. Nii et täiesti ulmeline hommik.

Aga õigus on neil, kes ütlevad, et tugev hommikusöök on väga oluline ja annab energiat terveks päevaks. Mulle andis suisa nii palju, et läksin kohe peale seda koju ja keerasin end uuesti magama. Oleksin pidanud magama tund aega ja üheteistkümneks prantsuse keelde minema, aga magasin sisse ja jäin kolmveerand tundi hiljaks. Aga sellest pole lugu. Vähemalt sain tunnis käidud ning peale seda ka kaks ettekannet kuulatud, nii et minu koolinädal on selleks korraks jälle läbi. Saan mõnuga ennast koduste tööde hunnikusse murda. S.t. kohe, kui olen veel ühe väikese lõunauinaku teinud. 😀

Ja ilmast rääkides – siin tõesti on metsikult külmaks läinud. Mõni päev on küll soe (täpselt selline, et pikkade käistega on palav, lühikestega jahe), aga vahepeal ainult kümme kraadi. Ja hommikud ning õhtud on eriti jahedad, aga mina käin ju just öösiti jooksmas. Nii et ei meeldi mulle see uus elukorraldus. Protesteerin.

antropoloogia · me me me

Insomnia

Nonii, õpitoas käidud nagu niuhti, parim asi unetuse raviks, no vägisi jäin tukkuma pingi peale. Räägiti nagu ikka, et selleks, et avaldada, tuleb enne kirjutada (olles unikaalne, aga mitte liiga palju, s.t. unikaalsus peab jääma samadesse piiridesse, mida kõik teised juba teevad), õigete inimestega koos juua ja ei tasu oma blogisse mõtlematult igasugust saasta panna, sest internet on teadagi igavene.

Sellega seoses tervitan taas kõiki, kes mind tunnevad, lehvitan järele oma lahkuvale karjäärirongile ja tunnen rõõmu, et ma kirjutan keeles, mida mõistavad vähesed. Loodetavasti ei ole tulevased tööandjad sellised ahistajad, kes viitsiksid seda guugl transleidiga lugeda.

Täna lähen varakult magama, sest homme hommikul on ilgelt vara (tõesti, isegi normaalsete standardite järgi, seitsmest poole kümneni kestab vist see asi) rahvusvahelistele õpilastele tasuta hommikusöök, kus saab vahvleid ja mahla ja muud sihukest. Hommikust tervisenapsi küll ei pakuta, aga asi seegi, pealegi Chiara lubas minuga kaasa tulla, nii et plaanin juba poole üheksaks sinna marssida.

P.S. Elu on perses, sest mitme auguga pikendusjuhe, mis tegelikult isegi mulle ei kuulu, lõpetas täna töötamise. See tähendab, et korraga saan ma kontakti lülitada kas ruuteri VÕI läpaka toitejuhtme VÕI soojapuhuri. Elu on täis raskeid valikuid, aga miski ütleb mulle, et karastamine on tervisele kasulik.

me me me

Lubatud pildid

Aitäh, kallid sõbrad, selle tormilise tagasiside eest, mida te mu koju naasmist puudutava postituse juurde jätnud olite. Ma teadsin, et see teid rõõmustab, aga et NII väga, tuli mulle üllatusena. Ise ka ei tea, miks ma oma aega sellise tõprakarja peale raiskan, aga sai ju lubatud,  et näitan pilte sellest, mida ma siin riigis näinud olen. Isegi nii väga hoolin teist, et seekord poolitasin oma jutu ära, et kehvema internetiga inimestel see pildilaviin arvutit kokku ei jooksutaks. Ehk siis neile, kes pole suutnud interneti arenguga kaasas käia ja ilmselt siit blogist kiisu apdeite otsivad (ta muide kandideerib parajasti Reporterisse ilmatüdrukuks, nii et tõenäoliselt on talle varsti lapsehoidjat vaja, võite end pakkuda) selgituseks: kui tahate pilte näha, siis vajutage postituse pealkirjale ja näete rohkem. Loe edasi “Lubatud pildid”

rant

Ühikaseep

Vahepeal on möödunud umbes kümme episoodi, ilma, et midagi oluliselt põnevat juhtunud oleks. Minul on juba sisseharjunud rutiin: ärkan, tõusen püsti, kõnnin vetsu, keeran kinni Nadia poolt tilkuma jäetud duši ja alles seejärel hakkab muu päev. Ilma igasugu emotsioonideta, mis sa ikka vihastad, kui inimene pole 13 nädalaga õppinud kraani kinni keerama. Teised lihtsalt ignovad teda, mina ikka vahel viisakusest paar sõna ütlen, kuigi teda vilksamisi näeb ainult.

Õige küll, tglt Arina ka vestles temaga hiljuti – Arina oli nii purjus, et ajas kogemata toauksed sassi ja astus keset ööd Nadia tuppa. Ma ei tea, kas tüdruk mõtles, et keegi on ekstra tema vägistamiseks sisse murdnud vms, igatahes karjuma ta hakkas. Kell oli nii palju, et isegi mina magasin juba (s.t. vähemalt viis-kuus) ja sain toimuvast aru alles siis, kui irvitav Arina meie tuppa marssis. Aga see ei ole ju huvitav, sest kedagi ei löödud ja sõnasõjaks ei läinud.

Iseenesest võib muidugi loota, et keegi jääb rasedaks, sest Arinal on siin kaks boyfriendi korraga ja mulle on jäänud mulje, et Maikel käib ka mingi austaja. See viimane ilmselt küll niisama “austamise” mõttes, sest sakslane tundub oma kodus ootavale tüübile üsna pühendunud olevat. Nii et mina paneks oma panused mu toakaaslase peale, ehk joppab, seda enam, et ta pool öödest ühe tüübi juures veedab.

Muust elust nii palju, et meil on siin research week ehk teadustöö nädal. See tähendab, et kõik antropoloogiaalased loengud jäävad ära (= minu ainsad ametlikud tunnid on sel nädalal prantsuse keele omad) ja selle asemel peavad doktorandid kolm päeva järjest erinevaid ettekandeid oma uurimisteemadest ja õhtuti on workshhopid*. Kuidagi on jopanud nii, et kõik mind huvitavad ettekanded on sattunud tänasesse päeva, nii et kui homne prantsuse keel välja arvata (mida võib vabalt teha, sest esiteks on prantsuse keel puhas lõbu ja teiseks on neljapäevane tund rohkem juba õpitud teadmiste kinnistamiseks), on mul sel nädalal ainult üks PÄRIS koolipäev. See muidugi ei tähenda, et mul vähe teha oleks, kui ma normaalne inimene oleksin, siis ma juba vehiksin igasugu asju kirjutada, nii et higi otsaees.

Sinna õhtusele üritusele peaks ka kindlasti minema, sest tänaseks teemaks on antropoloogiline karjäär – kuidas suurendada tõenäosust, et su artikleid avaldatakse, et sind võetakse tööle, et sind võetakse vastu kooli, kus sa end täiendada tahaksid jne. Nii et ma arvan, et sinna lähen ma hoolimata sellest, et seal teoreetiliselt oma artikli(te) mustand(id) kaasas peaksid olema – tundub liiga kasulik selleks, et vahele jätta.

* Selle sõnavärdja asemel oleks tahtnud küll mingit normaalset sõna kasutada, aga tõesti ei tulnud ühtki pähe

prantsuse muusika

Olivia Ruiz

Mul on endal ka juba veidi kahju neist inimestest, kes käivad mu blogist meelelahutust otsimas ja keda prantsuse keel üldse ei koti või, veel enam, suisa närvi ajab (vähemalt ühte sellist tean küll, loodan, et tal ühel saatuslikul hetkel kaant pealt ei viska ning ta ei hakka mulle sisukat hatemail’i saatma, mis alguses on lihtsalt sisutihe ja lõpuks sisaldab anthraxit), aga MULLE ju meeldib, nii et andke andeks, võtke heaks või pange pahaks, aga saate te seda siit ikkagi.

Nüüd tuleb üllatavat ja uudset informatsiooni kandev hariv osa. Kuigi te leibeli “prantsuse muusika” alt ehk midagi muud ootasite, on Olivia Ruiz laulja. Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, aga prantsuse oma. Hispaania juurtega. Näeb üsna pandav välja (eriti muidugi tuunitud piltide peal – ühes videos oli pilt temast blondina, keha katmas ainult sukad ja suur lehvik, mis nägi überlahe välja, aga kahjuks ei leidnud ma seda mujalt, nii et peate siinse variandiga rahulduma) ja laulab ilusasti. “Laulab ilusasti” on tema kohta muidugi sama, mis öelda, et “mõte kastreerimisest on meeste jaoks enamasti veidi ebameeldiv” – sest see kohati kare hääl on vähemalt minu jaoks ÄÄRMISELT köitev, eriti kui ta hispaania keeles laulab, see kõlab nii lahedalt. Sellest ma videot ei pane, sest see ei ole mu blogi teemaks, aga lingin sinna ikka – näiteks Quédate on väga lahe laul. Videosid panen prantsuskeelsetest lauludest.

Näiteks see, tüdrukust, kes kardab pimedat (minu lemmik, kui see hispaaniakeelne välja arvata):

Ilu, mille nimel surra (ka ERITI armas lugu; tegelikult tähendab crever pimestama, aga ma ei tea, miks seda nii oli tõlgitud):

Või toidulaul (jah, ka toidust saab hästi laulda, mulle meeldib isegi Waterboy “Laul emale” – teate küll, see “Ema pane piimapakk ära külma, ma ei taha sooja piima juua, tahan külma” – pealegi ei õpeta see laul tegelikult, kuidas siis seda crépe’i tehakse vms kasulikku, lihtsalt meelitatakse sellega poissi koju):

Jaanika paanika:

me me me

happy post

Kas pole mitte suurepärane kokkusattumus, et ma sain oma vanematelt ja vanaemalt kingituseks 100 euri ja pilet Londonist koju maksis täpselt 105? Happy, happy, joy, joy!

Ehk siis, kes veel aru ei saanud, siis:

Ei, ärge tulge mulle vastu, ma olen üsna kindel, et ma tahan alustuseks paar päeva omaette olla. Ja kui ma ütlen omaette, siis ma mõtlen KAHEKESI. 😀

music

feministide arm

Sattusin eile igavusehoos Jon Lajoie kraami jälle kuulama. Kurat, ta on ikka nii romantiline mees. Kuidas sa ei armu sellistesse laulusõnadesse:

[…]I can’t have sex with your personality,
And I can’t put my penis in your college degree,
And I can’t shove my fist in your childhood dreams,
So why’re you sharing all this information with me? […]

[…]I wanna see your bum, I don’t care what you say,
No I don’t have feelings, ‘cause feelings are gay
[…]

Kena hommikut teilegi!

movies

Exdrummer (film)

Vaatasime täna Arinaga filmi. Sedasama, mille soundtrackilt ma eile loo lisasin (selle kuradima hea loo siis). Keskealise kuulsa kirjaniku/trummari ja muidu kuulsa tüübi ukse taha tulevad kolm ilmselgelt puudega tüüpi. Kange käega gei, kurt ja kõnedefektiga noormees. Poisid nimelt on otsustanud punkbändi tegema hakata ja otsivad trummarit, kellel ka puue oleks. Kuna Dries tahab nende maailma lähemalt vaadata, jääb ta sellega nõusse, öeldes, et tema puudeks on mänguoskamatus. Bändi nimeks saab “The Feminists”, sest “neli puudega tüüpi on täpselt sama kasulikud kui feministid”.

Film on üles ehitatud sümbolitele ja ei pretendeerigi erilisele realistlikkusele, osade elementide paremaks esiletoomiseks ja efekti suurendamiseks on osad detailid meelega üle paisutatud. Maailm, kuhu Dries sattunud on, on vaene, vägivaldne, egoistlik, ükskõikne ja põhjani vastik ja loob üsna terava kontrasti tema igapäevaeluga. Ta ise ei ole ka päris lillekene ja käitub oma uue seltskonnaga nende endi reeglite kohaselt, aga neid üle mängides. Seejuures jääb selgusetuks, kas ta ei ürita alguses sekkuda, sest laiemas plaanis ei saaks ta mitte midagi muuta, või ta tahabki olla pigem kõrvaltvaataja.

Hinnangud on suht seinast seina, mulle meeldis HIRMSASTI, nimetaksin seda suisa üheks parimaks filmiks, mida ma viimasel ajal näinud olen, sama arvavad pea kõik mu sõbrad, aga internetis on päris palju neid, kes seda mõttetuks nimetavad ja MNC ka kiunus, et talle ei meeldinud. Mulle igatahes VÄGA meeldis, kohe nii väga, et vaatan suure tõenäosusega suisa homme korra veel.

Tükk aega mõtlesin filmi vaadates, mis ta tätoveering ütleb, nüüd leidsin netist pildi. Hirmsasti stiliseeritud”GOD IS D EVIL”. Päris kaval.

Treilerit võite ka vaadata:

me me me · rant · work

Ärkasin täna veidi enne kahte üles ja mõtlesin, et aitab küll sellest kodusistumisest. Korjasin läbilugemist vajava artikli ja kollase markeri kaenlasse ja ronisin staadioni murule. No et loeme artikli läbi ja seejärel jookseme kah. Ärkasin tunni aja pärast, päris mõnus oli. Targemaks olin ka vahepeal saanud – jõudsin nimelt otsusele, et neli artiklit olen ma ju juba läbi lugenud, las see Eriksen siis jääb oma ilaga. Ja kõige selle lõppu jaksasin isegi joosta, kuigi hiljem selgus, et saan ikkagi tunnise jalutuskäigu sinna otsa, sest pidin kaubanduskeskusesse uue adapteri järele ronima.

Igatahes alustasin ma sel nädalal tõsimeeli selle plaaniga, mida mulle siin soovitati*. Täna oli küll tunne, et ähh, see on isegi liiga lebo, aga proovisin ikka kinni pidada ettenähtud kavast. Hingamist proovisin ka jälgida ja avastasin, et ma olen siiani teinud seda nii, et nii sisse- kui väljahingamine on mõlemad ca 3 sammu. Paneks laulu kah, lihtsalt niisama, et lõbusam oleks (täna ei ole prantsuse muusika ja sellevõrra siis ka mitte romantika):

* krt, blogi on ikka überkasulik asi, mitte ainult ei saa lolli möla ajada ja süüdimatut saasta pritsida, vaid saab ka abi kodutööde kirjutamiseks (p.s. uus prantsuse keele essee tuleb varsti), trenni tegemiseks ja milleks kõigeks veel.

art

rents ei oska nalja teha, oskab neid ainult teistelt varastada

Aga Telc ütles msnis nii:

…tuntud komöödiafilmi “Samagonniajajad” mäletavad vist vanemast põlvkonnast paljud. Aga kas teate, kuidas see film pidi algselt algama? Hämar öö…plankaed. Ligi hiilib Nikulin oma surematus suusamütsis. Vahib kahtlustavalt ringi. Tühjus. Tirib taskust välja kriidi ja hakkab aia peale maalima. Suured valged tähed. Kõigepealt “X”, siis “у”. Valmistub edasi kirjutama, aga kuuleb lähenevat autot. Aiale jääb “Xу…”, Nikulin kappab põõsastesse. Peale auto möödumist tuleb tagasi, vahib ümberringi ning lõpetab kirjatöö. Plangule ilmub kiri: “художественныи фильм”. Kahjuks olla kunstinõukogu selle välja praakinud.