prantsuse luule (“Schizophrénie linguistique” par Jean Arceneaux)

Ma muidu pole väga suur luule fänn, mitte üheski keeles, aga SEE kuidagi räägib minuga. Tegelased siin luuletuses, cadien’d, on tegelikult nii prantsuse kui inglise keeles cajun’d, aga kuna see on läinud enne prantsuse keelest inglise keelde ja muundununa tagasi tulnud, ei kasuta cadien’d ise seda sõna. Tegu on siis prantsusekeelse elanikkonnaga Louisianas, kelle kanadalased ühel hetkel räpastele imperialistlikele ameerika sigadele maha ärisid. 19. sajand oli veel üsna rahulik, aga 20. sajandil üritati neid vägisi (ja üsna tulemuslikult) ameerikastada, koolis tohtis rääkida ainult inglise keelt jne. Isegi need, kelle jaoks cadien oli emakeel, olid seisukohal, et see murre sobib ainult suulisesse keelde ja kirjutada selles ei saa. See oli seotud ka üsna tugeva poliitilise survega, nii et pole ime, et seda lõpuks ainult varjunime all prooviti. Jean Arcenaux näiteks on tegelikult Barry Jean Ancelet, folklorist, kes on eelkõige tunnustatud just oma töö eest cajuni kultuuri säilitamisel. Aga Schizophrénie linguistique on selline:

I will not speak French on the school grounds,
I will not speak French on the school grounds.
I will not speak French…
I will not speak French…
I will not speak French…
Hé! Ils sont pas bêtes, ces salauds.
Après mille fois ça commence à pénétrer
Dans n’importe quel esprit.
Ça fait mal ; ça fait honte ;
Puis là, ça fait plus mal.
Ça devient automatique,
Et on speak pas French on the school grounds
Et ni anywhere else non plus.
Jamais avec des étrangers.
On sait jamais qui a l’autorité
De faire écrire ces sacrées lignes
À n’importe quel âge.
Surtout pas avec les enfants.
Faut jamais que eux, ils passent leur temps de recess
À écrire ces sacrées lignes
Faut pas qu’ils aient besoin d’écrire ça
Parce qu’il faut pas qu’ils parlent français du tout.
Ça laisse voir qu’on est rien que des Cadiens.
Don’t mind us, we’re just poor coonasses.
Basse classe, faut cacher ça.
Faut dépasser ça.
Faut parler anglais.
Faut regarder la télévision en anglais.
Faut écouter la radio en anglais.
Comme de bons américains.
Why not just go ahead and learn English.
Don’t fight it. It’s much easier anyway.
No bilingual bills, no bilingual publicity.
No danger of internal frontiers.
Enseignez l’anglais aux enfants,
Rendez-les tout le long,
tout le long jusqu’aux discos,
Jusqu’au Million Dollar Man.
On a pas réellement besoin de parler français quand même.
C’est les État-Unis ici,
Land of the free.
On restera toujours des poor coonasses.
Coonass. Non, non. Ça gêne pas.
C’est juste un petit nom.
Ça veut rien dire.
C’est pour s’amuser. Ça gêne pas.
On aime ça. C’est cute.
Ça nous fait rire.
Mais quand on doit rire, c’est en quelle langue qu’on rit ?
Et pour pleurer, c’est en quelle langue qu’on pleure ?
Et pour crier ?
Et chanter ?
Et aimer ?
Et vivre ?

mitmelt rindelt

1. Prantsuse keele etteütlus läks pekki. Või noh, mitte pekki, aga mitte NII hästi, kui ma tahtnud oleksin. Ma protesteerin selliste asjade vastu. See on absurd. Etteütluste kirjutamine prantsuse keeles on absurd. “Miks?” võib mõni teist küsida, paljastades sellega, et a) ta ei tea prantsuse keelest mitte sittagi või et b) tal on lausa imepärane kuulmine. Näiteks oli meil sees lause “Anne s’est levée pendant que son mari dormait.” See tähendab seda, et need hullud eeldavad, et ma suudan PÄRISELT jooksu pealt otsustada, kas Anne’i tegevus on passé composé’s või imparfait‘s, sest “Anne se levait” kõlab ju täpselt sama moodi. Saa siis aru.

2. Tunnen, et essee ei tulnud piisavalt sügav. Siin on nimelt tavaline pikkus 2000 sõna, ehk ca 5 lk, mida Tartu Ülikoolis loetakse ca sissejuhatuseks, sest seal on 10 lk absoluutne miinimum. Nimelt näeb juhend ette, et sellise pikkusega kirjutises peab olema vähemalt 10 viidet, nii et loomulikult kõik nii ka teevad, mis viib selleni, et sul ei jää ruumi oma isiklike ideede korralikuks lahtikirjutamiseks, mis magistriõppes ometigi asja keskmeks võiks olla. Ja ühes teises aines küsis õppejõud just ühelt tüdrukult, miks ta nii palju viiteid sisse on toppinud ja oli siiralt üllatunud, teada saades, et seda tehakse selle pärast, et ülikool seda nõuab.

3. Millal sa saad aru, et siin on tõesti multikulturism? Siis, kui kõnniteel toimub üritus, kus teismelised võivad sinna joonistada ja kirjutada ja hiljem saab muuhulgas lugeda ka lauset:”Ema, ma ei taha korraldatud abielu, PALUN ära sunni mind selleks.”

4. Sain teada, miks see ärritav nohik koolis just nimelt selline ärritav nohik on ja alati KÕIK asjad läbi lugenud ja lahti kirjutanud on – ta on Harvardist. See muudab nii mõnegi asja loogilisemaks.

5. Maarja on maailma parim sõpa – kurtsin talle hiljuti, et nii raske on ühe artikli jaoks sobivaid linke leida ja hommikul, kui üles ärkasin, oli postkastis SEITSE linki. Nagu muinasjutt.

6. Koolis saab täna süüa. Mu lemmikõppejõud nimelt otsustas, et oleks tore viimast loengut vähe pidulikumalt tähistada ja seetõttu on täna seal igasugust erinevat söögikraami. Superluks. Lisaks sellele on ta naissoost, lahe, tark ja toetav, nii et LOOMULIKULT on ta mu lemmik.

7. Minu ja Mallu elu on pekkis – mul pole läpakat ja tal pole netti. Kokku kolimiseks pole me veel valmis. Nii et kannatame.