1. Prantsuse keele etteütlus läks pekki. Või noh, mitte pekki, aga mitte NII hästi, kui ma tahtnud oleksin. Ma protesteerin selliste asjade vastu. See on absurd. Etteütluste kirjutamine prantsuse keeles on absurd. “Miks?” võib mõni teist küsida, paljastades sellega, et a) ta ei tea prantsuse keelest mitte sittagi või et b) tal on lausa imepärane kuulmine. Näiteks oli meil sees lause “Anne s’est levée pendant que son mari dormait.” See tähendab seda, et need hullud eeldavad, et ma suudan PÄRISELT jooksu pealt otsustada, kas Anne’i tegevus on passé composé’s või imparfait‘s, sest “Anne se levait” kõlab ju täpselt sama moodi. Saa siis aru.
2. Tunnen, et essee ei tulnud piisavalt sügav. Siin on nimelt tavaline pikkus 2000 sõna, ehk ca 5 lk, mida Tartu Ülikoolis loetakse ca sissejuhatuseks, sest seal on 10 lk absoluutne miinimum. Nimelt näeb juhend ette, et sellise pikkusega kirjutises peab olema vähemalt 10 viidet, nii et loomulikult kõik nii ka teevad, mis viib selleni, et sul ei jää ruumi oma isiklike ideede korralikuks lahtikirjutamiseks, mis magistriõppes ometigi asja keskmeks võiks olla. Ja ühes teises aines küsis õppejõud just ühelt tüdrukult, miks ta nii palju viiteid sisse on toppinud ja oli siiralt üllatunud, teada saades, et seda tehakse selle pärast, et ülikool seda nõuab.
3. Millal sa saad aru, et siin on tõesti multikulturism? Siis, kui kõnniteel toimub üritus, kus teismelised võivad sinna joonistada ja kirjutada ja hiljem saab muuhulgas lugeda ka lauset:”Ema, ma ei taha korraldatud abielu, PALUN ära sunni mind selleks.”
4. Sain teada, miks see ärritav nohik koolis just nimelt selline ärritav nohik on ja alati KÕIK asjad läbi lugenud ja lahti kirjutanud on – ta on Harvardist. See muudab nii mõnegi asja loogilisemaks.
5. Maarja on maailma parim sõpa – kurtsin talle hiljuti, et nii raske on ühe artikli jaoks sobivaid linke leida ja hommikul, kui üles ärkasin, oli postkastis SEITSE linki. Nagu muinasjutt.
6. Koolis saab täna süüa. Mu lemmikõppejõud nimelt otsustas, et oleks tore viimast loengut vähe pidulikumalt tähistada ja seetõttu on täna seal igasugust erinevat söögikraami. Superluks. Lisaks sellele on ta naissoost, lahe, tark ja toetav, nii et LOOMULIKULT on ta mu lemmik.
7. Minu ja Mallu elu on pekkis – mul pole läpakat ja tal pole netti. Kokku kolimiseks pole me veel valmis. Nii et kannatame.
Pärdikute päevaraamat 
Mina sain etnomeditsiini praktikumi B ja nüüd nukrutsen selle pärast.
se ja s’est hääldus ju ei ole tegelikult sama.. a ju loeti teksti nii kiiresti, et polnud võimalik täpselt märgata. kas prantsuse õppejõu emakeel on inglise keel? kui jah, siis on muidugi jama 😀
kas sa tähenduse järgi ei saanud loogiliselt tuletada, kumba kasutada, passé composé või imparfait? st ärkamine on ju ühekordne tegevus ja magamine pikemaajaline, pole ju loogiline need lauses omavahel ära vahetada.
just saying…
No kui mõtlema hakkan, siis saan jah aru, aga kiiruga aju ei tööta nii hästi. Ja minu kuulmisorganite jaoks häälduvad näiteks en ja un ka sama moodi.
Aga jah, lause ise annab vihje, mis aeg kuskil on – kui sul on lause, kus keegi tegi midagi samal ajal (pendant que vms sidesõna) keegi teine midagi tegi, siis on see esimene reeglina p.c. ja teine (see, mis pendant que’le järgneb) imparfait’s.
Idee järgi pidavat -ait ja -é (või -ée) lõpud samuti erinevalt häälduma, esimeses lahtine e, teises kinnine, aga praktikas kipuvad need häälikud tõesti foneemidest muutuma häälikulisest kontekstist sõltuvateks variantideks, ehk lahtises silbis kipub olema alati kinnine e ja kinnises lahtine – kuigi mõnekümne aasta tagustes õpikutes veel seletatakse, et neil eri e-del on ikka tähendust eristav funktsioon olemas.
se ja s’est peaks jah teoorias olema täiesti eristatavad (sö vs se), aga njah… neid e-sid on siin mitu tykki ja vist ainult prantslased ise teevad vahet neil kuulmise järgi 🙂
vrd eesti keeles me ytleme kõnes paljusid a-dega sõnu nii, et a kostab ysna tumedalt, o moodi. me ise teame, aga välismalased ei saa aru.
Mhmh, ma ise ka mäletan, kuidas ma Adamiga keeleharjutusi tegin – ütlesin erinevaid eestikeelseid sõnu ja lasin tal mõistatada, millise vokaaliga tegu on. Sest just nimelt mõistatamine see oli. 😀
Jajaa, üritasime just üht lätlast veenda, et “paike” ja “päike” on eri sõnad ja suisa erineva tähendusega.