Ma nimelt nägin täna öösel väga huvitavat unenägu, mis isegi sellele teemale pühendunud blogi omaniku ilmselt hetkeks pead murdma paneks. Nimelt olime me Malluga mingis haridusasutuses ja vähemalt minul oli VÄGA vaja vetsu minna, ei mäleta enam, kas tema pakkus niisama oma kaunist seltskonda või tahtis kah seda ruumi sihtotstarbeliselt kasutada. Igatahes läksid kabiinid nii vasakule või paremale, aga aasia idioodid (ei tea miks, aga kõik seal järjekorras olid aasialased) kasutasid ainult paremat rida. Rents otse loomulikult idioot ei ole, nii et tema ei läinud järjekorda, vaid ronis vasakul olevasse vabasse kabiini ja istus maha. Alles siis, kui Mallu esmalt nõutut ja seejärel irvitavat nägu nägin, sain aru, et pole need aasialased nii lollid midagi. Paremal pool olid nimelt normaalsed uksed, aga vasakul oli vist materjali väheks jäänud ja uksed olid ainult ülemise kabiinipoole ees, s.t. katsid pikematel istujatel ainult näo, lühematel aga mitte sedagi. Oh, maailm on üks hädaorg ja häda oli kahtlemata SUUR. Nii suur, et isegi Mallu kahjurõõmus irvitamine ei suutnud mind enam takistada.
Marianni urineerimisharjumusi ei oska ma kahjuks kommenteerida, sest nagu sellistes unenägudes ikka juhtub, ärkasin ma sel hetkel üles ja läksin vetsu. Hea, et niigi läks, pääsesin ju ometigi (või kas ikka pääsesin? ega te ei tea) kuiva küljealusega. Jaa, mõtlemapanevaid lugusid juhtub siin kontinendil.
P.S. Kokutasin end läbi prantsuse keele suulise eksami. Ei oska muud mitte midagi öelda, kui et “läbi vast ikka ei kuku”. Sajandat korda ütlen seda, mida ma iga õpitud keele kohta juba tuhat korda öelnud olen – “praktikat peaks rohkem tegema”.
Pärdikute päevaraamat 