TRUST ISSUES

Kui keegi veel märganud ei ole, siis Rents on HÄSTI VEIDI* kontrollifriik. Mulle meeldib, kui ma tean täpselt, mis parajasti toimumas on ja mis järgmise kümne aasta jooksul toimuma hakkab ja OTSE LOOMULIKULT on mul umbes sada varuplaani esineda võivate kõrvalekallete tarbeks. Usaldan ma täielikult siin maailmas ainult paari inimest ja nemad on selle ka välja teeninud – aga see usaldus tähendab eelkõige seda, et ma usun, et nad ei keeraks mulle kunagi ja ma julgen nendega jagada ka neid asju, mida ma üldiselt ei jaga. Näiteks grupitööd vihkan ma kohutavalt, sest ma tean, et need idioodid suudavad alati midagi perse keerata ja neid tuleb kogu aeg valvata. Kui asi läheb nii kaugele, et on vaja midagi olulist teha, siis teen ma seda ikkagi alati ise, sest ENNAST ma ometigi usaldan. Kui on selline imelugu, et on VAJA mingi osa kellegi teise kaela lükata, siis tunnen ma ise ka, et olen nagu idioot. Täna näiteks peab Maarja minu eest ühe olulise asja ära tegema ja ma hoian end vägisi tagasi, et mitte saata talle smse (jah, mitmuses) sisuga “kas sul ikka on meeles?”, “kas sa meeldetuletuse ka panid?”, “Vaata, et sa jooma ei kuku!” (ta on nimelt selle aastanumbri sees juba vähemalt kaks korda ühe õlle joonud, nii et OHT ON REAALNE), “Saada siis hiljem mulle sms kah!!!” jne. Aga olen normaalne inimene ja ei ahista. Mis sellest, et raske on.

Muude asjadega on täpselt sama moodi. Kui on näiteks vaja koolitöö jaoks mingeid artikleid kasutada, siis ma pigem raiun end ise meeleheitlikult neist läbi (hea on, et ma levinuimaid euroopa keeli kas või põgusalt õppinud on), selle asemel, et küsida sõbralt, kes seda keelt räägib, et “tõlgid ehk ära need 3 lk ja ma viin su baari?”. Sest ehk ta teeb midagi valesti ja mina kasutan seda valet teksti ja professor peab mind idioodiks ja siis on mul ju hiljem häbi. Kui ma seda ise teen, on vähemalt ISE tehtud. Kui on vaja Maarja käest mõnda soomekeelset lauset küsida, siis veel kuidagi, aga tema on ka sisering. Kui näiteks siin blogis olen prantsuse keele kohta abi küsinud, olen alati hiljem selle teksti ikka otsast otsani läbi tuhninud ja läbi mõelnud, et ma ise ka aru saaksin, miks on asjad just nii, nagu nad on.

Ja elu on näidanud, et see on kasulik, vähemalt akadeemilises plaanis. Iial ei tea, millal sind üle lastakse ja paranoia abil saab ise targemaks ja vahel meeldivate üllatuste osaliseks. Üks minu isiklikke lemmikuid on IT-mees, kes (tal muidugi amet veits õigustab) on ära muutnud oma klaviatuuri layout’i, sest sel viisil, kui ka keegi peaks ta parooli mingi nipiga teada saama, ei oska ta seda sisestada. See on ju geniaalne! Isegi naise jaoks on tal läpakas eraldi account, mida ta põhjendab just sellega (ja vähemalt nii palju, kui mina tean, on see ka tõsi), et naine ei oskaks ju teistsuguse sisestusega klaviatuuri kasutada, naise äkkaundi peal toimib klaviatuur normaalselt. Jaa, mul on veel arenemisruumi…

* teeme nii, et ei ole vaja seda hulgamääratlust mu IRL tuttavatega arutama hakata, las see jääb nii