irw@midateraisadkommenteerite

Kas SEDA postitust mäletate? Noormehest, kes kirjutas liiga kerglastest tütarlastest. Avastasin praegu täiesti juhuslikult, et noormees on oma blogisissekandest kõik kommentaarid maha kustutanud ja teatanud, et need, kes tunnevad vajadust kommenteerida, peaksid ravile minema. Sest ilmselgelt ei ole ju blogid sellised asjad, mille üheks ideeks võiks olla ka mõttevahetuse soodustamine. 😀

Kohutav lugu minu õnnetust adapterist

Te kõik kindlasti mäletate saatust, mis tabas minu esimest adapterit, mis oli ilus, sileda läikiva pealispinnaga ja mu rüperaalile alati piisavalt energiat andis. Kui ei, siis lubage, ma värskendan teie mälu. Selle pistikut kontakti torgates käis pauk ja kõik meie ühised tunnid olid hetkega tuhaks põlenud. Nii et tellisin uue, meie tavalise pistikuga(mitte siinsega, seal sai valida).

Esiteks selgus, et see ei tule mitte Sydneyst, vaid Singapurist, mis tähendas, et pidin seda kolme päeva asemel suisa kaks nädalat ootama. Ja nüüd, kui see kohale jõudis, selgus, et esiteks on see austraalia pistikuga – ja teiseks oli üks kolmest metallotsast kõver. Sain selle küll sirgeks painutatud ja nüüd töötab nii, et pole asigi (nagu näha sellest, et ma olen suurest rõõmust vist juba sada postitust järjest kirjutanud, sest täpitähed ja OMA läpakas on nii mõnusad), aga ikkagi WTF. I shall get my European plug even if it’s the last thing I’m gonna do! Ja ma nii loodan, et ma teile homme ei kirjuta, et elan nüüd elu lõpuni selle adapteriga. 😀

Ja selline pilt on postituse juures selleks, et midagigi ilusat oleks siin pealkirja all.

Edit: Kas te faking kujutate ette, mis kuradima inimesed siin on? Ma saatsin neile teatavasti kirja, et tahaks nigu sellist adapterit saada, nagu ma tegelikult tellisin ning selle peale saadeti mulle vastu kiri, teemal “me arutame, kas saata teile euroopa oma või mitte, sest te olete ju Austraalias ja tellisite selle Austraalia internetisaidilt, nii et te oleksite ise pidanud ütlema, et te euroopalikku juhet tahate”. Tellimisprotsess nägi muideks välja selline, et muuhulgas pidi tegema linnukese ühte soovitud kastikestest (US, UK, AU, EU), kusjuures iga kastikese kõrval oli vastava PISTIKU pilt. Nii et I FUCKING DEFINITELY tegin seal oma valiku EU otsaga adapteri kasuks. Seejärel tuli mulle kinnituskiri, kus muuhulgas oli ka tootekood, mis lõppes täheühendiga EU, mis ilmselgelt on sinna pandud selleks, et laomehed saaksid laost just EU pistikuga juhtme võtta, selle kärule panna ja õigesse kohta viia. Nii et esmalt lasevad nad mul valida, millist juhet ma tahan, seejärel saadavad mulle vale asja ja SEEJÄREL hakkavad seletama, et kamoon, oma viga, et sa Austraalias oled, OTSE LOOMULIKULT see ei loe, mida sa tegelikult valisid.

Ma nüüd saatsin neile uue kirja, kus kirjeldasin oma tellimisprotsessi, põhjendasin, miks ma ei näinud peale õigesse kasti linnukese tegemist ja vastava koodiga kinnituskirja saamist täiendavat vajadust saata neile kirja teemal “tahtsin öelda, et see, et ma tegin linnukese kasti kirjaga EU, tähendab seda, et ma tahaksin PÄRISELT EU pistikuga adapterit saada, ma ei teinud nalja”. Seda siis esiteks selleks, et suurendada tõenäosust, et nad õige juhtme ikka posti paneksid ja teiseks selle pärast, et kui nad vastavad mu kirjale viisil, mis tunnistab, et ma tõesti tegin valiku ja nemad keerasid asja pekki ja lihtsalt ei taha nüüd vastutada, on mul kindel alus, mille põhjal PayPalile rahade tagasitõmbamiseks avaldus teha, vastasel juhul oleks see pikem ja vaidlusrohkem ettevõtmine.

Edit2: saatsid mulle kirja, et mu aadress üle kontrollida. Tundub, et ehk saadetakse mulle suisa see kraam, mida ma TEGELIKULT tahtsin. FINALEMENT!!!

Seebikas jätkub. Või hoopis midagi muud?

Meie elu on nagu raamat, mida me ise kirjutame. Soovitatavalt stiilselt. Näiteks. Kas sina laseksid end ühel boyfriendil autoga baari viia, et seal teisega kohtuda? Vot aga üks minu majakaaslastest laseb. Vahepeal rääkis küll, et karma elab nii kõvasti seljas, et lõpetab ära, sest üks ta noormeestest tassis teda mingil põhjusel seljas, kuid kukkus pikali, mille tulemusena venelannal terve nägu puruks oli – ja teine poiss viis ta järgmisel päeval arsti juurde ja hoolitses tema eest nädal aega. Esimene tuli jälle nädala pärast ja küsis, kas ta jooma tahab minna. 😀 Täpselt nagu seiklusfilm, eksole?

Teine tüdruk elab tunduvalt korralikumalt, aga temal on jällegi kodune suhtedraama. Ta tahab asju korralikult näost näkku lõpetada ja seetõttu on siin korralik. Väljas käib küll, aga (väidetavalt) kellegagi PÄRIS lähedaseks ei lähe, kuigi mõnega tundub veits tundeid olevat. Täpselt nagu romantiline komöödia, eksole?

See, kelle nime ma ei nimeta (sest tõenäoliselt keegi enam ei mäletagi seda, kuigi eelmisel nädalal nägin teda suisa mitu korda, kui ta õhtul koju tuli, sest läpakat mul ju ei olnud, nii et vahtisin telekat), täidab oma päevi sellega, millest mitte keegi mitte midagi ei tea ja – olgem ausad – teada ei taha. Aga igatahes sai ta prantsuse keele suulisel eksamil pool punkti vähem kui mina (tema kuus punkti kümnest ja mina 6,5 punkti kümnest) ja sellest piisab, et mu võistlusvajadust rahuldada. Täpselt nagu igav uudistesaade, eksole?

Mina? Minu elu on nagu tõeline suhtedraama – suur murranguline tüli, leppimine ja JUBA peab Mallu taas lahkuma ja mina jään üksi siia nutma. Brokebacki mägi naisosatäitjatega ja ilma seksita. Mitte ei saa jätta lisamata, et vist on meie lemmikkangelanna kaineks saamiseni jälle tüli majas. Ma täpselt ei tea, miks, aga ta helistas mulle ja ütles, et ta rääkis Silveriga ja Sillu ütles imeliku häälega, et räägib Rentsiga msnis. Ma küll kinnitasin, et me ei rääkinud millestki jubedast, ainult minu viimaste päevade tegemistest ja sellest, et Mallu omaenese lahkumispeolt Michelle’ga koos minema läks, aga kõne katkestati väga järsult ja vastu enam ei võetud. Nii minu kui Silveri meelest on see väga kahtlane. Võimalikke variante leidsime kolm (täiendage julgelt, kui teil ideid on):

1. Mallul on Michelle’ga kuum lesbisuhe (See oli minu idee, sest see seletaks, miks mina midagi kuulnud ei ole – sest minuga ta ju ei ole suhtes ja mingi austraalia lehtsaba ometigi minust parem ei ole, kuigi Sillu arvas kohe, et see idee on väga tõenäoline)
2. Mariann osales orgial, mis hõlmas tõenäoliselt rohkem kui kolme inimest (pigem Silveri idee, ka seda pidas ta väga tõenäoliseks – alguses arvasime, et viie mustanahalisega, aga neid on siin raske nii palju leida, seejärel, et viie aborigeeniga, aga need ei ole enamasti meie mõistes väga kaunid ja Mallu on valiv, lisaks ei ole ka neid siin lademes, lõpuks mõtlesime, et ehk aasialastega, keda on siin nii palju, et tuleb eest ära lükata, et tänaval kõndida saaks – aga neid Mallu ju kardab, sest nad meenutavad talle filmi The Grudge, nii et peame vist igavate valgete juurde jääma)
3. Purjus Mallule meenus, kuidas James teda hoiatas, et mul tuleb silma peal hoida, et ma ei hakkaks Silverile ligi ajama, kui tagasi Eestisse jõuan – ma ei tea küll, miks James arvab, et  ma Silverit ihaldama peaksin, aga miskipärast tundus ta selles täiesti veendunud olevat (sellele andis Sillu tõenäosusskaalal ainult kaks punkti kümnest, sest olgem ausad, ülejäänud postituse ilukirjanduslikkust silmas pidades tundub see way liiga triviaalse teooriana – kuigi purjus inimeste mõtteloogikat arvestades võiks see tegelikult vägagi tõenäoline olla)

Edit: Sain teada, et VÄIDETAVALT olevat see jube loom, kellega meil Mallu majast tugev vastastikkuse vihkamise suhe on, Mallu telefoni ära rabanud ja sellega minema kõndinud, kui kuulis, et Mallu minuga räägib. Kõlab küll täpselt nagu muud asjad, mida ta igapäevaselt teeb, aga kuna see teeks kogu loo liiga igavaks, käin letti variandi, et Mariann ainult TEESKLES, et läheb baari Hambakesega, ja tegelikult läks sinna Michelle’ga…

tagantjärele

Sain täna FINALLY oma juhtme* kätte ja see (s.t. kingitus elult eneselt peale LIIGA pikka ootamist) tuletas mulle meelde, et päris sünnast on juba kolm nädalat möödas, nii et paras aeg vist jutustada. Ma muidu ei ole väga suur sünnipäevade fänn, aga sedapuhku korraldas Mariann mulle küll ERITI nunnu ürituse. Nimelt kasutas ta kasulikult ära minu sporditegemisaega ja puhus täis 24 õhupalli (nüüd on tal trenni nii palju, et võiks vabalt põrsakeste majadele üle minna, kahjuks pornoärisse siirdumise jaoks peaks vist teisipidi harjutama), korjas suurema laga kokku, pani põlema küünlad, kallas veini välja ja et ikka PÄRIS traditsioonilise sünnipäevaüllatuse saaks, ajas selga asja, mida pildil näha võib. Näo jätsin viisakusest välja. Tegelikult oleks pidanud muidugi tagumiku ka maha lõikama, sest ma näitan teile ju korsetti ja mingitel pervertidel pole vaja siin luurida, aga sedapuhku jäi nii.

Muidu oli vaikne üritus, päris peo teen suvel, nagu mul juba kombeks on saanud. Isegi korsetti seljast kiskuda ei saanud, sest Mariann on teatavasti all tease, but no fun. Aga oma ajutisse koju jõudes selgus, et sealgi ikka veits mõeldakse minu peale, sest Arina oli mulle seinale ehitanud sellise asja, nagu altpoolt näha, ja lisaks küpsetasid nad mulle paar päeva hiljem päris koogi.

* See on nii jube ja viginarohke lugu, et teen sellest eraldi postituse

***

Vahepeal oli Mallu ärasaatmispidu. Enesekehtestuslik win oli ja Hambake kurtis hiljem jälle, kui rude ma ikka olen. Selles mõttes, et siiani olen ma relva ähvardusel selle jubeda eide vastu sõbralik olnud, kes siin majas elab, sest Mallu ju palus, aga nüüd ei ole ju enam põhjust ja ma suutsin talle ikka mitu korda halvasti öelda. Asja pärast muidugi. Näiteks teatas ta ühele eestlasele rahumeeli:”Oled sa kindel, et sa oled eestlane? Tundud nii normaalne…” Kuna teised eestlased olid selles majas esimest korda, tundusid nad veidi üllatunud, sest ilmselt ei teadnud nad päris, mida oodata. Ehk ka selle pärast, et üks neist saabus just sel hetkel, kui üks teatud neiu vannitoast välja tormas ja nutuselt hüüdis:”Mul EI OLE karvane vitt!” Ma siis seletasin neile, et tuleb sellesse suhtuda kui sotsiaalsesse eksperimenti, et alguses on harjumatu, aga varsti muutub suisa üksluiseks, sest inimesed teevad iga kord asju sama mustri järgi – kes tahab täis peaga kleiti selga ajada, kes tahab rindu näidata, nii et varsti ainult haigutate vaikselt, kui keegi jälle nutta röökides vannituppa jookseb.

Ahjaa – minul ja Mariannil on ikka kummalised kombed oma helluse näitamiseks. Mariann läks omaenese peolt minema ja mina avastasin, et riiulinurgal on prantsusekeelne raamat. Ma TEAN, et keegi selles majas prantsuse keelt ei loe (väidetavalt üks siiski räägib, nii et ei kasutanud ma lambist seda väljendit), nii et LOOMULIKULT ajasin ma selle kotti ja plaanisin hiljem vaikselt Marianni käest küsida, kas ja kellele see kuulus ja kas selle ka tagasi tooma peaks. Ja kui siis Mallu ühel hetkel mulle helistas ja ma selle kohta küsisin, ütles ta eriti hoolitsevalt:”No Reeeeeeena. Ma SULLE ju varastasin* selle….” Südame alt läks kohe soojaks.

* kohvikust siiski, mitte orbudekodust