music

I heart black music

Naersime siin paar nädalat tagasi “show me your genitals’i” üle, aga mis seal salata, must muss kipubki suures osas selline olema. Või siis räägitakse sellest, kui kõva mees laulja ikka on. Ega ei pahanda, reklaami tuleb teha, muidu keegi ju ei tea, mis toode väärt on. Aga Ice Cube mulle meeldib, kasutab keerulisi sõnu küll, aga tunneb oma sihtgruppi (see on muide kõige olulisem viga, mida autorid tegema kipuvad – oma sihtgrupiga tuleb arvestada, pange mu sõnu tähele noored kirjutajad, kes te ekslikult arvate, et keegi teie jura kunagi lugeda võiks) ja seletab näiteks kenasti ära, et genocide on päev mil “all the niggaz died“. Ja minu kui feministi süda hüppab ometigi rõõmust, kui ta ütleb, et

No, but I go where the brothers go
Down with Compton Mosque, Number 54
Made a little dough, still got a sister on my elbow
Did Ice Cube sell out? You say, “Hell no!”
A black woman is my manager, not in the kitchen
So could you please stop bitchin?

Nii on lood, isegi iga räppar ei arva, et naised ainult kööki ja voodisse sobivad.

P.S. Tule nüüd, MNC, ja küsi, kas mul nõud on pestud.

P.P.S. Ma otsustasin, et ma olen juba nii kaua koolis käinud küll, et oleks aeg endale see koolivorm soetada, mis eelmise postituse pildi peal on. 😀

antropoloogia · me me me

education-emo

Nii uskumatu, kui see mulle endale ka ei tunduks, oli täna viimane koolipäev. S.t. selle semestri viimane koolipäev, ma kahtlen, kas mul üldse kunagi seda PÄRIS viimast koolipäeva tuleb, kui ust nina all lukku ei keerata või klassi ees süda jukerdama ei hakka. Ja päev kusjuures, mu armsad sõbrad, oli suurepärane,  suisa PARFAIT – viimane essee sai esitatud, sain kinnituskirja, et mu EU adapter pandi eile posti ning sain teada, et ühel mu sõbral läks koolis väga hästi ning üks õppeaste sai lõpetatud. Nii et toredaid uudiseid kui palju.

NÜÜD võin ma teha, mis ise tahan. Tahan, joon kisselli, tahan, kuulan transistorit. Mitte et ma seda varem teinud ei oleks, aga nüüd ei koputa kuklas mõte sellest, et “Sa keerad praegu oma tuleviku perse, sa peaksid esseed tegema, mitte lolli mängima!” Tegelikult muidugi koputab küll, keda ma ikka petan. Ma olen nii harjunud sellega, et kogu aeg peab midagi tegema, et mu aju ei suuda lihtsalt uskuda seda, et kohustusi enam ei ole. Mitte et ta tavaliselt selle pärast midagi teeks, et PEAB tegema, aga see teadmine on ikkagi olemas.

Paar päeva tagasi lugesin näiteks seda postitust ja mind tabas täielik äratundmine. Mitte et ma oleks varem arvanud, et ma siin suures laias maailmas üksi olen, aga ikkagi on hea näha, et on teisigi minusuguseid. Mitte et ma end pisikeseks imelapseks oleks pidanud, aga asjad jäid piisavalt külge ja õppimisvajadust ei olnud. Kusjuures oma vanemate auks pean ütlema, et mu ema üritas ikka väga mulle õpiharjumust sisse kasvatada, aga tulemuseks oli see, et väike Reena õppis vassima ja valetama – juturaamat oli õpiku või töövihiku all peidus ka peale seda, kui sellega juba korduvalt vahele oli jäädud. Nii koolis kui kodus. Põhikoolis, gümnaasiumis ja ülikoolis. Viimases enam vahele ei jäänud.

Aga mida ei ole, see on tööharjumus. Olen tagantjärgi üritanud seda süvendada, aga sel semestril läks asi kuidagi eriti metsa. Kõik esseed kirjutasin ühe-kahe päevaga, kuigi aega oleks olnud põhjalikult tegeleda. Minu peas näeb asi välja nii, et kaks nädalat kuni nädal enne tähtaega hakkab Rents artikleid lugema, väikeseid märkmeid tegema, mõtlema teema peale, paneb põhiteesid kirja. Nädal enne tähtaega kirjutab essee valmis ja laseb kaks päeva seista. Viis päeva enne tähtaega loeb üle ja mõtleb, mida võiks muuta ning saadab seejärel Adamile proofread’imiseks. Ja ikka läheb igakord nii, et kirjutan ühe hooga valmis, samal ajal artikleid lapates ning Adamile lähevad kirjaga “Saada hiljemalt viie tunni pärast tagasi!”

Adam muideks teeb sitaks head toimetamistööd, tema tagasiside on väga põhjalik ja ei keskendu ainult keelele ning mul on sealt väga palju õppida olnud. Eelkõige juhib ta mu tähelepanu küll samadele puudustele, millele õppejõudki viitavad, kuid seda enam aitab see mul mõista, mida parandada tuleks. Kõik need puudused on aga sellised, et kui varem pihta hakkaks ja süveneks, siis neid ei oleks. Nii et ma vähemalt korra paari kuu jooksul “alustan otsast” – otsustan, et nüüd hakkan iga päev vähemalt nii ja nii palju õppima ja lisaks tegema seda, teist ja kolmandat. Pean isegi ekstra pisikest päevikut, kuhu iga päev kirjutan, kuidas plaan õnnestus – ja feilin alati vähem kui kuu ajaga. No ei saa lihtsalt asja kunagi sellest.

Eks ma siis lohutan end sellega, et päris niisama ma passida ei oska. Täna tirisin endale arvutisse artiklid, mis koolis kohustuslikud olid, aga mida ei jõudnud muude kohustuste kõrvalt läbi lugeda. Mašalt sain mõned lihtsalt huvitavad lisaks. Kaks lahedat harivat raamatut on kah veel. Ja ma tean, et need ma ikka kõik läbi loen. Lihtsalt tahaks olla süstematiseeritum, tublim ja parem ja samas säilitada spontaansust ja avatust. Jah, ma olen täiesti teadlik sellest, et viimane lause kõlab, nagu see pärineks küpsuskirjandist. Tahaks sellest hoolimata.

Namastej.

faith · hooker

hei beeatchid

Kas tunnete, et teesklete intelligentsi, aga tegelikult tahaksite teha midagi lihtsat ja ilusat ja armsat, mitte kogu aeg ajusid pingutada? Vahepeal olete isegi salaja Cosmot* lugenud? Tegelikult tahaks ilgelt valgeid saapaid ja heledat mantlit ning iPod, iPad ja iPhone on juba olemas? No kirjutame siis koos seda värki. Reisile võiks ju minna eksole ja külalistel on ka hea meel, kui järgmised aasta aega teil peldikus mingit lugemismaterjali on. Teemaks on “Elu on ilus, LOOMULIKULT!”

Me juba irvitasime Maarjaga, et me oleme ju kaks kõige positiivsemat inimest ever. Mina antropoloog, kellele iga päev koolis räägitakse, KUI perses ikka kõik on, Maarja kirjanduse suunitlusega, aga kirjandus ju ainult südamevalul ja -verel ning kannatusel seisabki. Tõeline ilu peitub ainult kannatuses! Nii et LOOMULIKULT võiks kirjutada, käisime Maarjaga juba mõned ideed välja:

Rents: Ma kirjutan armsa loo sellest, kuidas ma lõpuks kokaiinisõltuvusest üle sain ja hommikul akna avasin, linnukesed laulsid, päike paistis, keppi sain ka oma armsa mittenarkomaanist boyfriendi käest ja elu tundus nii ilus!

Maarja:  Ma võiksin kirjutada sellest, kuidas mu boyfriend mu maha jätab ja ma mõistan, et mu elu on ilus, kui ma ainult talle kätte maksta saan ning sellest saab mu driving force selles sitases elus. Ilusas, see tähendab.

Rents: Murdsin küll eile baaris mingi mõrraga kakeldes lõualuu, aga see-eest sain kahvli ta kunsttissi lüüa!

Ideid, anyone?

* Ma tegelikult ei soovita, kõik need ajakirjad zombistavad ja söövad aeglaselt ajusid, ma siiralt tunnen seda, kui ma siin neid vahepeal toakaaslase kõrvalt sirvin, vaheldumisi räägitakse iseseisvast ja iseteadlikust naisest ja sellest, et ühe iseseisva ja iseteadliku naise jaoks ei ole absoluutselt miski olulisem kui korrektne lainerijoon, uhked riided, sale kallite ilutoodetega vahatatud, kreemitatud, kaitstud keha ja hooajast sõltuvat liiki lemmikloom.

P.S. Betty on muideks mul isegi tennise peal, niivõrd lahe on ta.