lingin looti

Nagu teate, siis Rents on nii õel inimene, et talle meeldib isegi muusika, kui see ainult kedagi mõnitab. Nii et otse loomulikult meeldivad Garfunkel ja Oates mulle lausa väga. 😀 Nii et lingin siia laulud “Pregnant women are smug” ja “One Night Stand”:

Sõnad on neil ka armsad:

How could we be dating if we never held hands?
We held on to the bedposts but we never held hands
You got inside my body but you didn’t reach my heart
We raced right to the finish but I guessed we missed the start
There’s no way we’re dating ‘cause we never held hands

How could we be dating if you never took me out?
No whisper of sweet nothings
You just made me scream and shout, ooh
There was no love ambition but you taught me new positions on the way
The Jackson Pollock, The Praying Mantis, The Moon Landing
You may know my body but you don’t know my soul
You want the doughnut but all you’re going to get is the hole

Lendas üle käopesa

Nii uskumatu, kui see ka ei ole, nägin ma seda filmi täna esimest korda ja isegi raamatut ei ole lugenud – hoolimata sellest, et film tehti aastal 1975 ja raamat, kui ma ei eksi (sest mälu järgi ütlen praegu), 1962. Ma otseselt ei kurda, hea film oli, isegi väga hea film, aga üks sellistest, mida vaadates tuleb tunne, et tahaks raamatut lugeda, sest raamat oleks ilmselt veel parem. Film kestab kaks tundi, aga ikka ei jõua piisavalt süvitsi sinna, kuhu sellist temaatikat käsitlev asi jõuda võiks. Vähemalt mina tahaksin hullumajateemas sügavamale inimeste sisse näha ja ma tean (google, kallis sõber, sinule pühendaksin ma kõik laulud ja sinu nimel oleksin valmis magama kivipõrandal), et raamat pakub selleks rohkem võimalusi.

Siinsest raamatukogust on see kahjuks välja laenutatud, aga Eestisse jõudes on selle lugemine raudselt põnevate asjade nimekirjas.

vähemalt ei ole ma ühekülgne (prantsuse muusika)

Tänane laul on Rojukese soovitatud (ja suured tänud, see tõesti meeldib mulle) ja kannab nime J’accuse mon père (Süüdistan oma isa):